Jaanuari lõpus avaldas Sotsiaalministeerium Töötuskindlustuse seaduse ja tööturuteenuste ja –toetuste seaduse muutmise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse.

Mida see kavatsus endast kujutab, sellest lühidalt juttu tulebki. Tegemist on alles väljatöötamise kavatsusega, sestap ei ole tark lugejaid väga üksikasjaliku tutvustusega eksitada. Eeldatav seaduseelnõu jõustumise aeg on lahtine, aga ei toimu kindlasti enne 2022. aastat. Seega, me keegi veel täpselt ei tea, millised muudatused seadustesse tulevad. Küll aga on üldjoontes teada, millised on praeguse töötuskindlustuse murekohad. Nimelt jõustus töötuskindlustuse seadus 2002. aastal ja sestsaadik on üksjagu vett merre voolanud. Praeguste töösuhete dünaamika on millenniumivahetuse ajaga võrreldes omajagu muutunud.

Kui varem oli domineerivaks töösuhte vormiks täiskohaga ühe tööandja juures tähtajatu töölepinguga töötamine, siis tänaseks on küllalt levinud ka virtuaaltöö, väikeste tööampsude tegemine (nt GoWorkaBit: https://goworkabit.com) ja platvormitöö (Bolt, Wolt, Uber jmt). Üha suurem hulk inimesi saab oma sissetuleku erinevatest juhusliku iseloomuga töötamistest. Eesti platvormitöö tegijatest 24% teenivad sel viisil poole või enam oma sissetulekust ning 76% platvormitöötajatest teenib platvormi vahendusel vähem kui poole oma sissetulekust.

Töötuskindlustuse üheks eesmärgiks on anda asendussissetulek inimesele, kes on töö kaotanud. Asendussissetulek peaks olema piisav ja soodustama inimese võimalikult kiiret naasmist tööellu. Kuidas leida optimaalne tasakaal, et asendussissetulek oleks piisav (et see ei sunniks inimest vaesusesse) ning samas stimuleeriks kiiret tööellu naasmist?

Esimeseks ülevaatust nõudvaks aspektiks ongi meie praeguse seaduse nõue, et inimene peab hüvitise saamiseks olema täielikult töötu – täieliku töötuse nõue, mis sisuliselt tähendab, et hüvitise saamiseks ei tohi sentigi lisaraha kusagilt mujalt teenida. Töötuna arvel olek ja töötushüvitiste maksmine lõpetatakse, kui töötu saab tööle kas või mõneks tunniks või päevaks sõltumata tema töötamise koormusest ja saadavast töötasust. Igasuguse töise tulu saamisel kaotab inimene õiguse töötushüvitise saamisele, mis võib kahtlemata viia mõttele, et poleks ju paha selline väike raha saada mustalt.

Mida pikemalt inimene tööturult eemal viibib, seda nõrgem on tema side tööturuga, vähenevad oskused ning tööharjumus. Täieliku töötuse nõue tundub tänases muutunud tööturu olukorras liiga jäik ega vasta ühiskonna vajadustele. Samuti on väljendatud arvamust, et nii jäik nõue pärsib inimeste tööturule naasmist ja võib neid lükata suuremasse vaesusesse.

Tööturule jäävad tagasi tulemata ka paljud inimesed, kes seaduse silmis ei kvalifitseeru töötushüvitise ega töötutoetusa saamiseks, aga oma vanuse tõttu saavad eelpensionile minna. Toimub enneaegne väljumine tööturult, mis ei ole meie vananeva rahvastikuga väikeses riigis sugugi hea. Samuti jäävad need inimesed ilma muudest töötukassa võimalustest: mitmesugustest ümberõppe ja koolituse võimalustest, mis muidu võimaldaks tööellu naasta.

Töötute suhtelise vaesuse määr on Eestis kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Nii töötuskindlustushüvitise miinimumsuurus kui ka töötutoetus on liiga madalad, et hoida inimesi vaesusesse sattumast. Töötutoetuse suurus on alla arvestusliku elatusmiinimumi (absoluutse vaesuse piiri) ning töötuskindlustushüvitise miinimummäär on olnud alla suhtelise vaesuse piiri (varasematel aastatel ka alla arvestusliku elatusmiinimumi). Statistikaameti andmetel oli 2018. a absoluutse vaesuse piir 215 eurot ja suhtelise vaesuse piir 569 eurot. 30 päeva töötutoetuse suurus oli samal aastal 151 eurot ning minimaalne töötuskindlustushüvitise suurus oli 222 eurot ehk enam kui kaks korda allpool suhtelise vaesuse piiri. On ilmne, et töötushüvitiste suurus ei ole töötuse perioodil piisava toimetuleku tagamiseks küllaldane.

Optimaalseks peetakse töötushüvitiste süsteemi, milles hüvitiste heldus väheneb töötuse perioodi jooksul, sest see stimuleerib inimest uut tööd otsima ja tööle asuma. Milline oleks õige tasakaalupunkt?

Töötushüvitiste süsteemi puudus on ka selle madalavõitu katvus ehk töötushüvitisi saab liiga väike osa tegelikest töötutest. Suur osa töötuks jäänud inimesi ei kvalifitseeru erinevatel põhjustel hüvitiste saamiseks. Tänaseks on tööturul aina enam inimesi, kellel puudub juurdepääs töötuskindlustussüsteemile nende töö tegemise vormi tõttu (nt füüsilisest isikust ettevõtjad, platvormitöö tegijad, ettevõtluskonto kaudu tegutsejad – nende sissetulekult ei maksta töötuskindlustusmakset). Tegelikult on aastaid arutatud kindlustatud isikute ringi laiendamist, aga seadusemuudatusteni ei ole seni jõutud.

2018. aasta andmed näitavad, et töötuskindlustushüvitisele kvalifitseerus 33% ja töötutoetusele 26% uutest registreeritud töötutest. Seega, 41% uutest registreeritud töötutest ei saanud ei töötutoetust ega töötuskindlustushüvitist.

2018. aastal valmis sel teemal Praxise analüüs, millest nähtub, et Eestis võiks töötuskindlustus olla hõivevormi neutraalne, kaaluda võiks sissetulekupõhise hüvitise maksmist ka vabatahtlikult töötuks jäänutele, leevendada võiks staažinõudeid, töötuse alguses võiks hüvitiste asendusmäärad olla kõrgemad. Samuti pakuti välja võimalus lühiajaliselt töötushüvitise ja töötasu samaaegseks saamiseks.

Millised ettepanekud tegelikkuseks saavad, otsustavad poliitikud, kaaludes, milline kitsaskoht on kõige põletavam ja millise puudujäägi likvideerimine on riigile jõukohane. Tähelepanu väärib, et osa ettepanekute kohta puudub kinnitus teiste riikide praktikast ja ka teaduskirjandusest, et meede tingimata tööhõivele positiivset mõju avaldaks. Selline küsimärk ripub nt ettepaneku kohal, millega soovitakse vabatahtlikud töötuksjääjad kindlustusega katta. Elame, näeme.