Sotsiaalmaksuseaduse pisiremont Riigikohtus

MaksuMaksja: 2020 – jaanuar (nr 1)

Sotsiaalmaksuseaduse pisiremont Riigikohtus

Lehekülg: 26
Martin Huberg
EML juhatuse liige
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Viimasel ajal on sotsiaalmaksuseadus saanud ohtralt tähelepanu seoses töömees Urmasega ja talle makstavate tasude sotsiaalkindlustusmaksetega maksustamisega. Tegelikult ei ole muidugi seaduse tekstis sellist nime nagu Urmas sätestatud, seal on üldse nimedega kitsas käes, ja kui üldse õigusaktist nimesid otsida, siis on seal algtekstis vaid Riigikogu esimehe nimi. Sotsiaalmaksuseadus on piisavalt kaua vastu pidanud, kehtides juba 2001. aasta algusest, seetõttu on seaduses mitte Urmas, vaid Toomas, Savi Toomas.

Tegelikult on aga sotsiaalmaksuseaduses ka umbisikulisi probleeme, mis puudutavad näiteks välismaal töötavaid residente või siin töötavaid mitteresidente. Kuna sotsiaalmaksuseadus ei ole ainult selline normide kogum, mis kehtestab mingi maksukohustuse, vaid on tegelikult sundkindlustus, mille eesmärgiks on koguda ka vahendeid ravikindlustuseks ja pensionikindlustuseks, siis on osa probleeme seotud kindlustuskaitse saamisega. Ja just seda teemat me lahkama hakkamegi, Riigikohtu lahendi kaasabil.

Kindlustatud isikud

Nagu öeldud, on sotsiaalmaksu eesmärk pensionikindlustuseks ja ravikindlustuseks vahendite kogumine. Ravikindlustus ja pensionikindlustus ise on kehtestatud eraldi seadustega: ravikindlustuse seadusega ja riikliku pensionikindlustuse seadusega. Kindlustused on need seetõttu, et raha ei koguta mitte niisama mingisse kassasse, vaid kassa tagab väljamaksete tegemise ja teenuste osutamise, kui kindlustusrisk realiseerub. Kui ravikindlustuse puhul realiseerub risk siis, kui inimene haigestub, siis pensionikindlustuse puhul realiseerub risk siis, kui inimene ei oska õigeaegselt ära surra ja elab pensioniealiseks või juhtub tema ülalpidajaga midagi sellist, mis toob kaasa pensioni maksmise kohustuse vastavale kassale (toitjakaotuspension).

Muist isikutel tekib kindlustuskaitse sellest, et nad on kas ise kohustatud oma töiselt tulult sotsiaalmaksu maksma või on vastav kohustus töise tulu maksjal. Samas on kindlustuskaitse osal inimestest ka seetõttu, et riik maksab nende eest ise sotsiaalmaksu.

Sellisteks isikuteks, kelle eest riik sotsiaalmaksu maksab, on näiteks alla 3-aastast last kasvatav vanem, hooldaja või eestkostja, aga ka ajateenija, asendusteenistuja jne. See nimekiri on päris pikk ja üks sellistest on muu hulgas (SMS § 6 lg 1 p 8) ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 2 punktis 1, 2, 4, 5 või 51 või lõikes 3 nimetatud isiku ülalpeetav abikaasa, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last või 8-aastast last kuni esimese klassi lõpetamiseni või vähemalt kolme alla 16-aastast last ning kelle eest või kelle abikaasa eest riik ei maksa sotsiaalmaksu käesoleva lõike punkti 1 või 11 alusel.

Ravikindlustuse seaduse § 5 lõike 2 vastavad punktid loevad ravikindlustuskaitsega hõlmatuks töötajad, ametnikud, juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikmed, võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu alusel tasu saavad isikud, ettevõtluskonto kasutajad, ning lõige 3 lisab FIE-d ning nendega võrdsustatud notarid ja kohtutäiturid.

Kui tegemist on nimetatud isikutega, siis nende abikaasa, keda nad ülal peavad ning kes kasvatab nimetatud vanuses ja arvul lapsi, on samuti ravikindlustuskaitsega ja pensionikindlustuskaitsega hõlmatud, kuna riigil on kohustus nende eest sotsiaalmaksu maksta. Sotsiaalmaksu makstakse seejuures sotsiaalmaksu kuumääralt. Kuumäär on üldjuhul eelmise aasta töötasu alammääraga võrdne summa ehk siis eelmisel aastal oli see 470 eurot ning sellel aastal 500 eurot.

Probleemi läte

Eestis on päris palju inimesi, kes austavad sügavalt abielulepingut, abielu õiguslikku instituuti kui sellist. Samal ajal on maailm edasi arenenud ning üha enam on „praktikas kasutusel“ vabaabielu kui kooselu vorm.

Statistikaamet toob välja: Kui 1922. aastal sündis 93% lastest abielus vanematele ja 7% lastest väljaspool abielu, siis 2017. aastal sündis 41% lastest registreeritud abielus vanematele ja 52% vabas kooselus vanematele, seega ka tänapäeval sünnib 93% lastest kahe vanemaga perre.

Sellist trendi arvestades ei ole vaja imestada, et Riigikogu pidi ka vabaabielus elavatele paaridele mingi õigusliku raamistiku looma. Põhimõtteliselt on abielu õiguslikus mõistes leping, mis on eelkõige suunatud varaliste suhete korrastamisele ja allutamisele kindlatele reeglitele.

Nii sündis kooseluseadus. Tõsi, puht hirmust selle ees, et seda kooseluvormi registreerimise võimalust hakkavad ära kasutama ka samasoolised paarid, lisati kooseluseaduse rakendussättesse väike vimka (§ 26): Käesolev seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril koos rakendusaktidega.

Vimka selle tõttu, et eks loodeti, et samasoolised on rahul, et seadus on olemas, kuid kui rakendusakte ei kehtestata, siis justkui ei saaks seadus jõustuda.

Seadus ühtki volitusnormi ette ei näe, samuti ei nimeta see täpsemalt, milliseid rakendusakte silmas peetakse. Seega — kas see on üldse tingimus või lihtsalt viide, et midagi tuleb veel? Igal juhul midagi pidi tulema, kuid seadus jõustus, ilma rakendusaktideta. Seda, et seadus jõustus, kinnitab nüüdseks juba arvestatav kohtupraktika.

Iseenesest oli eelmise Riigikogu koosseisu menetluses kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu, kuid menetleja ei näidanud üles piisavat huvi ning see langes Riigikogu selle koosseisu volituste lõppemisega menetlusest välja. Kuna aga uues koosseisus on paar parteid sellised, kes seostavad kooseluseadust üksnes samasoolistega (hoolimata eelpool viidatud statistilistest tõsiasjadest) ning see ei „eruta“ neid üleliia, siis on kooseluseaduse rakendamine jäänud erilise huvita.

Kui eelnõu oleks jõustunud, siis oleks paljud seadused saanud lisasätted sellistesse kohtadesse, kus mingi tingimus on seotud abieluga, kuid ei puuduta otseselt abielu kui sellist. Muu hulgas oleks ka sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 punkt 8 saanud täienduse ning registreeritud elukaaslane saanuks riigilt sotsiaalkindlustuskaitse, kui muud sättes olevad tingimused olnuks täidetud.

Mõistagi, pärast kooseluseaduse jõustumist sõlmiti vastavaid lepinguid ja õige pea jõuti ka küsimuseni, kas sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 punkti 8 on võimalik rakendada ka registreeritud elukaaslase puhul või on see põhiseadusega vastuolus, sest ei anna sellist võimalust.

Riigikohus võtab teatepulga üle

Kaks inimest sõlmisid kooselulepingu. Registreerida seda mõistagi ei saanud, sest Riigikogu ei olnud muutnud seaduse sätteid, mis registreerimist võimaldaks, kuid lepingu enda sõlmimine notari juures oli kenasti reguleeritud. Sündis laps (kaasuses ei mainita, et elukaaslaste puhul oleks tegemist samasoolise paariga). Kolm aastat hiljem, kui sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 punktis 1 sätestatud lapsevanema eest sotsiaalmaksu maksmise alus oli lõppenud, kuna laps oli saanud 3-aastaseks, esitas lapse ema Sotsiaalkindlustusametile taotluse SMS § 6 lg 1 punkti 8 alusel kindlustuskaitse saamiseks, kuna ta oli ülalpeetav registreeritud elukaaslane, kes kasvatas alla 8-aastast last.

Mõistagi, Eestis ei ole ametiasutustele antud õigust seada kehtivat õigusnormi mingil viisil kahtluse alla, vaid seda rakendatakse sõltumata sisust. Kes mäletab, siis umbes samad argumendid olid kasutusel ka Nürnbergis, kus natside üle kohut mõisteti ja inimesed kaitsesid end muu hulgas väitega, et kehtiv õigus nägi sedasorti käitumise ette.

Meil on võimalik teha ülemusele ettekanne ja paluda alluvust järgides viia asi kuni vastava valdkonna ministeeriumini, kus loodetavasti algatatakse normi muutmine. Teine võimalus oleks ametnikel menetlus peatada ja paluda õiguskantsleril teostada normikontroll. Pole ausalt öeldes tähele pannud, et seda võimalust usinasti (kui üldse) kasutatud oleks.

Seega, Sotsiaalkindlustusamet jättis taotluse rahuldamata ning inimene pidi kohtust õigust otsima. Tallinna Halduskohus tegigi vastavas osas positiivse otsuse ning suunas asja Riigikohtusse, et tuvastada SMS § 6 lg 1 puntki 8 vastuolu põhiseadusega ning tunnistada see kehtetuks osas, mis välistab riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise isiku eest, kes on ravikindlustuse seaduse § 5 lg 2 punktis 1 nimetatud isiku ülalpeetav registreeritud elukaaslane, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning kelle eest või kelle registreeritud elukaaslase eest riik ei maksa sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 punkti 1 või 11 alusel.

Partei määrab ka õigusliku maailmavaate

Menetluse käigus küsib Riigikohus alati ka asjassepuutuvate institutsioonide arvamust. Arvamust avaldab õiguskantsler, ministeerium, mille haldusalas on asjassepuutuv akt, ning konkreetne asutus, mis akti rakendas või ei rakendanud, aga alati ka Justiitsministeerium kui õigusloome eest peamiselt vastutav asutus.

Sotsiaalkindlustusamet ütles, et kehtiv õigus ei luba neil normi kohaldamata jätta ka siis, kui leitakse, et norm on põhiseadusega vastuolus. Vahel on võimalik ka normide laiendav tõlgendamine, kui see tagaks põhiseadusega kooskõlas oleva tulemuse, kuid kuna konkreetsel juhul oli juttu abielust, mis on kindla sisu ja vormiga (perekonnaseadusest tulenevalt), siis ei saanud noore ema taotlust rahuldada ja talle sotsiaalkindlustuskaitset pakkuda.

Justiitsministeerium (minister — Isamaa) ja Riigikogu põhiseaduskomisjon (esimees — EKRE, aseesimees — sots, ülekaal koalitsioonil) mõistagi kiitsid normi põhiseadusele vastavusele takka, sest mine tea, millise Pandora laeka see avaks, kui registreeritud elukaaslased saaksid samuti sotsiaalkindlustuskaitse! Siis tuleks ju samasoolised (ja kindlasti mitte ainult) riburada järele!

Teised olid pigem seda meelt, et norm tuleks jätta sellisel kujul kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.

Mida Riigikohus arvas?

Riigikohus tuletas esmalt meelde sotsiaalmaksu iseloomu, tegemist on ravikindlustuseks ja pensionikindlustuseks vahendite kogumise reeglistikuga. Maksete tegemise tulemusel tekib isikul õigus ravikindlustusele ja pensionikindlustusele. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse tähenduses on tegemist aga hüvitisega (kas rahalisega või mitterahalisega, sõltuvalt sisust).

Kohus viitas punktis 46: Seadusandja ei ole kõnealust hüvitist seadnud sõltuvusse õigustatud isiku või tema pere majanduslikust olukorrast, mistõttu ei kuulu see PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, mis annab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Tegemist on hüvega, mida riik jagab isikutele sotsiaalpoliitilistel kaalutlustel. Kuigi sotsiaalpoliitiliste otsuste langetamisel on seadusandjal avar otsustusruum, peab [S]otsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik /—/ ka kindlustama, et järgitaks Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas 3-4-1-7-03, punkt 17).

Ehk siis, tuleb tuvastada, kas olemuslikult on võrreldavad olukorrad, kus sotsiaalkindlustuskaitset vajab ülalpeetav abikaasa ja ülalpeetav registreeritud elukaaslane (keda muidugi hetkel registreerida ei saa, sest rakendusakti pole), kes kasvatavad vähemalt ühte alla 8-aastast last, ning kui on, siis kas ebavõrdne kohtlemine on legitiimne ja proportsionaalne või mitte.

Et säästa lugejat sellest, kuidas jõuti selleni, et subjektid ja olukorrad on võrreldavad, nentigem lihtsalt, et nii on. Kuid kõige selle tulemusena järeldas Riigikohus järgmist:

58. Mööndes seadusandja ulatuslikku otsustuspädevust sotsiaalpoliitilistes küsimustes, ei saa kolleegiumi arvates kumbagi nimetatud põhjustest pidada mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks, mis õigustaks registreeritud elukaaslase ja abikaasa erinevat kohtlemist SMS § 6 lõike 1 punkti 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmisel. Vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise mõju registreeritud elukaaslasele on kaalukas, kuna selle tõttu jääb ta ilma ravikindlustusest ning pensionikindlustuse maksetest. Ükski menetlusosaline pole juhtinud tähelepanu sellele, et hüvitist saavate isikute ringi laiendamine oleks riigile liiga kulukas. Vastupidi, Sotsiaalministeerium on küsimust analüüsinud ja leidnud, et kulud ei ole ületamatult koormavad. Kuigi abielu ja registreeritud kooselu on reguleeritud erinevates seadustes, on mõlemal institutsioonil enam ühist kui erinevat. Muu hulgas on registreeritud elukaaslased nagu abikaasadki võtnud vastastikku ülalpidamiskohustuse, mistõttu on põhjendatud neid vaidlusaluse hüvitise andmisel võrdselt kohelda.

59. Eeltoodust lähtudes ja tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2, tunnistab kolleegium SMS § 6 lõike 1 punkti 8 esimese alternatiivi põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise RaKS § 5 lõike 2 punktis 1 nimetatud isiku ülalpeetava registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning kelle eest või kelle registreeritud elukaaslase eest riik ei maksa

sotsiaalmaksu SMS § 6 lõike 1 punkti 1 või 11 alusel. See tähendab, et üle ühekuuliseks tähtajaks või määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötava isiku puhul, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu tööandja, peab tema registreeritud elukaaslase eest riik maksma sotsiaalmaksu, kui registreeritud elukaaslane on ülalpeetav ja kasvatab alla 8-aastast last ning kummagi registreeritud elukaaslase eest ei maksa riik sotsiaalmaksu SMS

§ 6 lõike 1 punkti 1 või 11 alusel. Kuni kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim sotsiaalmaksu maksmise taotluste läbivaatamisel lähtuda SMS § 6 lõike 1 punkti 8 esimesest alternatiivist, mis kohustab riiki maksma sotsiaalmaksu RaKS § 5 lõike 2 punktis 1 nimetatud isiku abikaasa eest.

Mida kasulikku veel kõrva taha panna?

Riigikogu liikmed on tahtnud küll kavalad olla, kuid on saavutanud vaid selle, et kohtutesse jõuab riburada pidi erinevaid kaasusi, kus abikaasadele on mingid õigused tagatud, kuid registreeritud elukaaslastele mitte. Põhimõtteliselt kumab ridade vahelt välja, et soovitakse vältida saamasooliste paaride heakskiitu, soodustamist, kuid tegelikult torpedeeritakse vähemalt poolt kui mitte enamikku perekondadest, nagu eespool toodud statistikast ilmneb.

Kas sellisel käitumisel on ka mingi riigimehelikkuse mekk man, jäägu igaühe otsustada. Kuid kuna Riigikogu liikmed ise on sedavõrd arad ja riigimehelikud, siis esitagem siinkohal üleskutse — kontrollige ka tulumaksuseaduse sätete paikapidavust!

Näiteks, tulumaksuseaduse § 234 sätestab õiguse täiendava maksuvaba tulu mahaarvamiseks abikaasa eest, § 44 lg 21 sätestab õiguse tuludeklaratsioonis maha arvata residendist abikaasa eest §-s 234 sätestatud täiendav maksuvaba tulu ning teha §-des 25 ja 26 sätestatud mahaarvamisi, arvestades §-s 282 sätestatud piiranguid, kui tegemist on maksustamisperioodi viimase päeva seisuga abielus olevate isikutega.

Need ei ole ju olemuslikult abielu kui sellise selliste väärtuste toetamiseks vajalikud sätted, mida ei peaks registreeritud elukaaslastele võimaldama.

Aga otsige veel sätteid, mida vaidlustada ja rakendada. Kui riigikogulased sisuliselt väga väikese vähemuse diskrimineerimist kaitstes jätavad tegelikud õigustatud isikud (üle poole peredest) hüvede ja kaitseta, siis ei olegi muud võimalust, kui kohtust õigust taga nõuda.

Ja ka EML proovib jõudumööda oma liikmeid neis küsimusis aidata. Seniks, muusikat!