Halb haldus on see, mis tekitab ausates kodanikes usaldamatust, hirmu ning põhjustab neile kannatusi ja ebamõistlikke kulusid. Samuti bürokraatiamasin, mis laamendab pimesi ja üksikut kodanikku väga millekski ei pea. Millegi sellisega on paraku silma paistnud Maksu- ja Tolliamet, mis on langenud õngitsuskirjade saatjate tasemele, saates välja 5000 kirja.
Nagu on selgunud, siis suur osa inimestest on kirja saanud täiesti põhjendamatult ning kiri ei ole lihtsalt kehvalt koostatud, vaid lausa valesid täis. Ma ei tea, millise haridusega inimene sellise kirja vormi koostas, kuid juriidilist haridust tal olla ei saa. Ma ei taha uskuda, et Eestis on juristidiplom antud inimesele, kelle arvates omandivahetus kinnistusraamatu andmetes tähendab ainult müügilepingu sõlmimist. Just see nähtub aga MTA saadetud kirjast. Kirjas pakutakse ainsa lahendusena võimalust maksud ära deklareerida ja maksta. Vähe sellest, kirjade saatmise juurde on käinud tavapärane riigiasutuse initsieeritud meediakampaania halvustavas toonis pealkirjadega sellest, kuidas „Maksuamet võttis eluaseme müüjad pihtide vahele“ või kuidas „Maksuamet nügib üürileandjaid: aastas jääb laekumata kümneid miljoneid“.
Nagu öeldud, on suur osa adressaatidest kirja saanud täiesti põhjendamatult, sest erinevalt MTAiameti kirjas väidetust nad ei ole nad midagi müünud. Samas on tekitatud olukord, kus nad peavad vastama ja ennast õigustama. Teatavasti ei pea tuludeklaratsioonis deklareerima tehinguid, millega ei kaasne maksukohustust. Nüüd on aga sujuvalt tõendamiskoormis ümber keeratud ja kirjade kampaania tagajärjel peavad inimesed tegema kulusid, raiskama aega ja esitama MTA-le selgitusi.
Selliselt on selgelt mindud üle igasuguse piiri ja keegi peaks sellise asja eest ka vastutama. See ei ole enam lati alt läbi jooksmine, vaid põhjendamatu riigivõimu kuritarvitamine, millega tekitatakse inimestele alusetuid kulutusi puuduliku analüüsivõime tõttu.
Riik ei saa tegutseda põhimõttel, et kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Lihtsalt ei saa. Kogu see kampaania tuleks lõpetada ning keegi peaks kodanike eest vabandust paluma. Eriti nende ees, kes selle kirja põhjendamatult on saanud. Ja võib-olla peaks keegi endale uue ja sobivama töökoha otsima. Siiralt loodan, et seda asja ei pühita vaiba alla peitu tuludeklaratsioonide esitamise ja tulumaksu kiire tagastamise sõnumite saatmisega avalikkusele, millega maksuhaldur on iga aasta osavalt kogunud populaarsust. Muidu mul selle vastu midagi ei oleks, sest see ongi edulugu, kuid seekord ei tohiks sellest saada avalike suhete prohmaka neutraliseerija.
Sellest, mida võiks hea haldus endast kujutada, annab ülevaate Euroopa hea halduse tava eeskiri, mida õngitsuskirjade kampaania korraldanud isikud võiksid läbi lugeda ning selle üle järele mõelda. Kui veidi vihjeid anda, siis tasub silmas pidada, kuidas see eeskiri peab lugu kodanikest ja nende huvidest, ning räägib eraldi artiklis proportsionaalsusest. Tasuks meelde jätta.