Tulumaksu kinnipidamine ja maksuvaba tulu
Maksime detsembri alguses välja novembri palga. Enamasti oli brutotasu 1200 euro lähedal ning töötajatel oli tehtud avaldus tulumaksuvaba miinimumi arvestamiseks 500 euro ulatuses. Detsembri lõpus maksime töötajatele jõulutoetust (bruto 150 eurot). Sellelt pidasime kinni tulumaksu 20%. Mitme töötaja puhul vähendas jõulutoetus maksimaalse kalendrikuus lubatava maksuvabastuse alla 500 euro, mida oli kinnipidamisel arvestatud kuu alguses. Tekkis küsimus:, kas kuu lõpus tehtavalt väljamakselt tuleks kinni pidada ka eelmise väljamakse eest täiendavat tulumaksu? Arvan, et tööandjal seda õigust või kohustust ei ole. Maksudeklaratsiooni esitades tuleb aga veateade ja TSD vormil tuleb paraku kõik perioodi väljamaksed summeerida ja „õige“ lubatav mahaarvatav summa arvestatakse väljamaksete summalt. Kuidas on õige?
See probleem algas 2018. aastast kehtivast astmelisest maksuvabast tulust. Mõistan teie arvamust, paraku ei saa seda õigeks lugeda. Füüsilise isiku tulu maksustamisperiood on kalendriaasta ja maksuvaba tulu on 6000 eurot aastas, kui aastatulu ei ületa 14 400 eurot. Samas, tulumaksu kinnipidamise arvestusperiood on kogu aeg olnud kalendrikuu. Ja maksuvaba tulu arvestatakse kinnipidamisel kalendrikuu kohta tervikuna. Kui ühes kuus tehakse mitu väljamakset, siis tulebki teha arvestus kogu kuu kohta tervikuna. Ja väljamaksete tegemisel tuleb sellega arvestada. Siin ei ole mingit maksuameti omavoli, nii ongi. Teatud juhtudel võib töötajale palgapäeval isegi tagasinõue tulla, nt kui kohe pärast palgapäeva tuleb maksta lõpparve.
Maksuameti kodulehel on samuti selgitatud, et TSD esitaja peab kõik samal kuul tehtud väljamaksed summeerima ja sellele vastavalt kujuneb ka maksimaalne maksuvaba tulu suurus. See tähendab, et tööandja peab hilisema tasu väljamaksmisel arvestama kinnipidamisele kuuluva tulumaksu summa korrigeerimisega ja töötajale välja maksma selle võrra väiksema summa:
Ühes kuus mitme väljamakse ja/või eriliigilise väljamakse (nt töötasu väljamakseliik 10, 11, 12, juhatuse liikme tasu väljamakseliik 21, haigusraha väljamakseliik 24) puhul tuleb kõik väljamaksed (välja arvatud väljamakseliik 14 (toetus töötajale lapse sünni puhul tulumaksuvaba piirmäära ulatuses) ja väljamakseliik 36 (Riigikohtu esimehele makstud esinduskulud)) summeerida ja leida kõikide väljamaksete peale üks maksuvaba tulu kuus valemi alusel 500 – 500 ÷ 900 × (väljamakse – 1200). Maksuvaba tulu summa ei saa olla suurem, kui kõikide väljamaksete ja/või eriliigiliste väljamaksete summa kokku võimaldab arvesse võtta. See tähendab, et ühes kuus mitme väljamakse ja/või eriliigilise väljamakse tegemisel tuleb iga järgneva väljamaksega teha maksuvaba tulu ümberarvestus ja vajadusel kinnipidamisele kuuluva tulumaksu korrigeerimine.
Annetus Venemaale
Kas Eesti MTÜ (mittetulundusühing, mis ei kuulu tulumaksusoodustusega isikute nimekirja) peab maksma tulumaksu, kui teeb annetuse Venemaa MTÜ-le?
Jah, tulumaksukohustus tekib tulumaksuseaduse § 49 kohaselt (kingitused, annetused, vastuvõtukulud). Väljamakse (annetus) deklareeritakse ka TSD lisal 5.
Muus riigis asuvale MTÜ-le saaks maksuvabalt teha annetuse juhul, kui MTÜ asub Euroopa Majanduspiirkonna riigis (EL 28 liikmesriiki ning Island, Norra, Liechtenstein). Sel juhul peab olema tõendatud, et olemuselt vastab see välismaine MTÜ meie tulumaksuseaduse § 11 tingimustele.
Venemaa puhul saaks maksuvabalt raha üle kanda siis, kui vahendate annetusi Venemaa MTÜ nimel. Samuti juhul, kui ostate temalt teenust, siis selle eest tasumisel maksukohustust ei tekiks.
Kulude hüvitamine
Ettevõttel on leping agentuuriga, kes osutab teenuseid lepingu alusel. Agentuuris on teenuse osutamiseks kaks inimest. Ettevõte ostab kõnealustele isikutele lennupiletid seoses tööga teises riigis. Kas nende lennupiletite kulu on tavapärane ettevõtte kulu või peaks need maksutama? Kui jah, siis kuidas? Kas peaks agentuuri lepingusse lisama, et hüvitatakse ka tööga seotud transpordikulud?
Lepingu täitmisega seotud dokumentaalsed kulutused saate hüvitada (või ise kanda, nt osta vajalikud lennupiletid), ilma et tekiks maksukohustust. Tegemist on teie ettevõtte huvides tehtava kulutusega.
Selliste võlaõiguslike lepingute puhul on tavaks, et kulutused, mille puhul ei eeldata, et teine pool peaks need saadava tasu arvelt ise katma, hüvitatakse. Võite selle põhimõtte arusaamatuste vältimiseks ka lepingusse kirjutada, aga ilmselt ei ole transpordikulu ainus lisakulu, mida võib olla vaja kanda.
Võlaõigusseaduses (VÕS) on mõistlike kulude hüvitamine sätestatud § 628 lõikes 2:
(2) Käsundiandja peab käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Eeldatakse, et tasu arvel kaetakse käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ning kulud, mis oleksid käsundisaajale tekkinud ka ilma käsunduslepingut sõlmimata.
Töö ja kodu vaheliste sõitude hüvitamine
Meil on tööl vähenenud töövõimega isik (füüsilist puuet tal ei ole). Kas teie hinnangul on riskivaba maksta töö ja elukoha vahelise sõidu eest (distants on alla 50 km) isikliku sõiduki kasutamise hüvitist maksuvabalt, võttes aluseks järgmised dokumendid:
töötaja avaldus, milles ta väljendab soovi isikliku sõiduki kasutamise hüvitise saamiseks, kuna ei saa oma puude (psüühilise puude) tõttu ühistransporti kasutada, sest see mõjutab tema töövõimet negatiivselt ehk põhjustab töövõime olulist langust. Avalduses ei ole täpsustatud, milles täpselt puue ja ühistranspordi kasutamise raskused ning töövõime langus seisnevad;
töötukassa otsus vähenenud töövõime määramise kohta. Otsuses ei ole välja toodud, milles täpselt puue seisneb;
sõidupäevik isikliku sõidukiga tehtud sõitude kohta töö ja elukoha vahel?.
„Liikumis- ja töövõime oluline langus“ on defineerimata õigusmõiste. Kui muus kontekstis võiks „oluline“ tähendada protsentuaalselt 50% või enam, siis praeguses olukorras on küsimus sisuliselt võimes täita tööülesandeid ja võimes kasutada tööpostile jõudmiseks ühistransporti. See on sisust tulenevalt märksa laiem tunnuste ring kui pelk protsendihinnang, kuna hõlmab nt ka sellist olukorda, kus töötaja tõenäoliselt teeks tahtmatult tööluusi ja leping võidaks üles öelda jne. See võib olla seotud ka nt mingi ärevushäirega, mis takistab rahvarohkes kohas viibimist vms. Tööandja poole pealt vaadatuna võiks aga olulised ülesanded jääda täitmata ning tööandja tegevus seetõttu kahjustatud saada. Kuid samavõrd tuleks seda vaadata ka motivatsioonisoodustusena, mis aitaks puudega inimest tööle.
Silmas võib pidada näiteks sellist olukorda, kus ühistranspordi kasutamine on mingil viisil raskendatud ning selle tõttu saab inimene ka vähem töösse panustada. Nt kui ratastooliga inimene peaks erinevaid busse kasutama hakkama, bussipeatused on kodust ja tööst kaugel või ei oleks vajalikul ajal sõitvasse bussi võimalik siseneda ratastooliga või ilma kõrvalise abita jne. Lihtsalt töötaja avaldus ja tõend ei taga seda.
Kuna isikliku sõiduautot võib juhtida ka pereliige, siis oleks sellises olukorras näiteks võimalik hüvitist maksta, töötaja ei pea ise roolis olema. Aga võib ka selline olukord olla, et töötajal on liikumispuue, kuid ta saab sõidukit juhtida ning tööandja eraldab talle vastava sõiduvahendi.
Põhimõtteliselt võib ka vaimupuudega töötaja samas olukorras olla — nt kui ta ühistransporti kasutaks, siis ei pruugiks olla kindel, kas ta kohale jõuab ja tööülesandeid täita saab.
Kui puue ei ole seotud liikumisega, siis tuleb keskenduda töövõime vähenemisele ja vaadata, kuidas seda mõjutaks ühistranspordi kasutamine.
Tööandja peab saama veenduda selles, et on mõistlik põhjendus maksuvaba kulu kandmiseks. Selleks peab ta teadma, milline on puue ja milles seisneb takistus. Tööandja vastutab ning kui alust kohaldatakse valesti, siis tekib maksukohustus (erisoodustus). Kui töötaja keeldub puude sisu avamast, riskib ta sellega, et vastavaid kulusid ei kanta.