iconJuurdepääsetavus
Maksud 2024 koolituse salvestus - Maksumuudatused aastatel 2024-2027 Soovin tellida

Maailmakaart, millel puudub koht nimega Utoopia, ei vääriks vaatamist

MaksuMaksja: 2020 – aprill (nr 4)

Maailmakaart, millel puudub koht nimega Utoopia, ei vääriks vaatamist

Lehekülg: 14
Kristjan Port
Tallinna Ülikooli professor
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Iga kord, kui leiutati inimese tööd kergendav ja tema talenti võimendav masin, juhtus oodatule vastupidine. Inimese töökoormus ei vähenenud, vaid kasvas. Võimekuse kasvu tõttu pidid ühed inimesed masinaga rohkem töötama. Teised pidid masinaid juurde tegema. Kolmandad asusid lahendama varem olematuid probleeme, kuna masinad võimendasid inimese puuduseid ja sünnitasid uusi väljakutseid.

Kuivõrd töö peaks muutma energia ja loodusressursi millekski inimesele kasulikuks, aitama tal elada ja ellu jääda, siis tuli ka inimesi juurde. Ringi sulges religioosne loosung kannatamise õilsusest.

Mitmed riigijuhid on võrrelnud koroonaviiruse mõju II maailmasõja järgse ajaga. Nad peavad silmas majandust tabanud löögi suurust, mitte põlevaid hooneid ega purustatud sildu. Sõda oli aga ka tehnoloogilise innovatsiooni ja sotsiaalsete muutuste katalüsaatoriks. Järgnenud perioodil tempo vaid kasvas. Algas masinatele ja automaatikale rajatud majanduse tõusulaine.

Töö muutus veelgi rohkem elu keskpunktiks ja elu organiseerimise tõmbekeskuseks. Omamoodi muundus see uueks religiooniks, milles on töö ainus ja tõeline elule tähenduse ammutamise allikas. Sündis uus moraalikeel, mis koosnes fraasidest, nagu „töö on õigus”, „tööga rahulolu”, „töö edendamine”, „lisatöö eest rohkem palka” jne. Lõpuks tekkis ka küsimus: „Mis tööd sina teed?” Õigemini kujunes võõraga kohtumisel sellest pigem esimene küsimus, mille kaudu sai takseerida tundmatu väärtust.

Halvas elus on süüdi need, kes ei viitsi või ei taha teha rasket tööd. Ebamugavate, ühiskonna väärtustega konfliktsete valikute ja otsuste tegijad, nagu täiskasvanud pereliikmed, politsei, sõjaväelased jt, võisid end välja vabandada, et „see on minu töö”, „pean tööd tegema”, „saan selle eest palka”, „töö peabki raske olema — see on õige hoiak” jne.

Sündisid müütilised töökangelased. Töörügajad, kes ei hoolinud raskest isiklikust elust ega pere või enda ohverdamisest töö altarile. Loogilise jätkuna lisandus „tööd armastav perekond”. Lohutuseks oli tarbimine, mida saab endale lubada tööd tehes. Kujunes tänane väärtussüsteem.

Alguses oli tööstusriikide inimestel suhteliselt palju vaba aega. Töö oli aja- ja asukohapõhine ning see asus kodust eemal. Paraku, vaba aega pigem „kulutati” kui „kasutati”. Sõjajärgse kiire valglinnastumisega hakkas kuluma märgatav osa ajast transpordile. Ühtlasi ei elatud enam tihedas kommuunis. Vähem aega kulus ka näost-näkku suhtlusele. Kõige tagajärjel allutati märgatav osa vabast ajast teise inimeste kaugvaatamisele ehk televisioonile.

Ühtlasi kujunes televisioonist osaajaline „töö”, milles vaatajad panustasid oma aega reklaamidele ja said palgaks saateid. Sama ärimudel kordus interneti saabudes. Selle erinevusega, et tänu infotehnoloogiale muutus töö kaasaskantavaks ja kõikjal tehtavaks. Teed rohkem tööd, saad rohkem tarbida. Enamasti seda, mida reklaamitakse sulle vabamal hetkel. Vähenev osa reklaamist vabastatud tähelepanust on keskendunud endiselt teiste elule sotsiaalmeedia või filmide kaudu.

Nüüd, kui koroonaviirus võimaldab hetkeks tööd teisiti kogeda, sellest distantseeruda või kaugemalt hinnata, võiks küsida, ega ometi vahepeal teelt kõrvale eksitud. Kas töö peab olema elu kese, millele ohverdada end ja teisi, saades vastu mittevajalike kaupade ja nende reklaamide vahel veelgi keerulisemaks muutunud elukorralduse, ning oskamatuse tunda ära päriselt head ja vajalikku?

Järsku on õige aeg anda töö masinatele ja lugeda Oscar Wilde’i. Seda Iiri Vildet, kes 1891. aastal fantaseeris ajast, kui masinad vabastavad inimese töö vaevast, kirjutades: “Samal ajal kui inimkond lõbustab ennast, naudib kultiveeritud vaba aega /—/ või teeb ilusaid asju, loeb ilusaid asju või lihtsalt mõtiskleb maailmast imetluse ning rõõmuga, teevad masinad kõik vajalikud ja ebameeldivad tööd.”[1]

Kirjanik küsis retooriliselt: “Kas see oleks Utoopia? Maailmakaart, millel puudub koht nimega Utoopia, ei vääriks vaatamist, kuis sellelt puudub ainumas riik, milleni inimkond alalõpmata pürgib.” Vähemalt on see mõte, mida mõlgutada volbriööl üksi olles ja sotsiaalset distantsi pidades.

Arvamuslugu kõlas 30.04.2020 Raadio 2 saates „Portaal“.

[1] Oscar Wilde. Inimese hing sotsialismi ajal. Esseed. Readingi vangla ballaad. Varrak: 2004.