Eestis kehtib alates 2018. aastast regresseeruv maksuvaba miinimumi valem. Ühest küljest tõusis senisega võrreldes oluliselt maksuvaba tulu määr, kuid erinevalt varasemast pandi see määr regresseeruvalt sõltuma maksumaksja sissetulekust. Kui isiku aastane tulu on kuni 14 400 eurot ehk 1200 eurot kuus, siis on tema maksuvaba tulu 6000 eurot aastas (jooksvalt 500 eurot kuus). Kui isiku tulu on 14 400–25 200 eurot aastas, siis hakkab maksuvaba tulu suurus 500 eurot ületava tulu puhul vähenema. Maksimaalne maksumäär on 20% siis, kui isiku tulud on üle 25 200 euro, sest sellisel juhul tal puudub maksuvaba miinimum (vt TuMS § 23 lg-d 1 ja 2).

Tegemist oli olulise ja tuntava muutusega maksupoliitikas, sest aastaid oli maksuvaba miinimum madal. Meeldetuletuseks tasubki vaadata viimase 20 aasta töötasu alammäära, maksuvaba tulu ja keskmist brutokuupalka. Nende andmete põhjal saab koostada järgmise graafiku:

Allikas: keskmise palga andmed pärinevad Statistikaameti avalikest andmebaasidest.

Tabelist nähtub, et Eestis on olnud maksuvaba miinimum tihti aastaid muutumatu, kuigi samal ajal on toimunud majanduses olulised muutused, nii palgad kui hinnad on tõusnud, kuid maksuvaba miinimum on olnud üsna madal. Jooksvalt on samal ajal muudetud palga alammäära, mille põhjuseks on enamasti olnud töötajate ja neid esindavate organisatsioonide surve. Sel perioodil on ainult korra töötasu alammäär ja maksuvaba tulu kattunud ning seda 2018. aastal, kui jõustus TuMS § 23 kehtivas sõnastuses ja kehtestati senisest mitu korda kõrgem maksuvaba tulu määr. Eelnevate aastate jooksul tõusis töötasu alamäär järjepidevalt, kuid maksuvaba tulu samas tempos ei muutunud ja kahe näitaja vahelised käärid aina suurenesid. Maksuvaba tulu reform kõrvaldas vahe korraks, kuid juba aasta pärast (2019) oli töötasu alammäär taas maksuvaba tulu määrast suurem.

Tuletame ka meelde, et reformi eesmärgiks Eestis seati muu hulgas madala ja keskmise palgaga inimeste sissetulekute suurendamine, nende ja nende perekondade toimetuleku parandamine, aidates sellega vähendada vaesust. Samuti märgiti vajadust aidata kaasa, et palgatööd tegev isik elaks ära sotsiaaltoetusi vajamata.[1]

Mõni aeg tagasi hakkas silma artikkel, kus leiti, et kehtiv süsteem vajab kohendamist, sest palkade tõus oli viimastel aastatel kiire ning aina suurem hulk isikuid pidi maksma rohkem tulumaksu, sest nende maksuvaba tulu osa vähenes.[2] Maksuõiguses on sellise nähtuse nimi „hiiliv progressioon“ (inglise keeles bracket creep, saksa keeles kalte Progression). Kui varasemalt sai küsimus olla ainult selles, kas seadusandja on taganud piisava maksuvaba miinimumi, siis uues maksusüsteemis on pidevalt muutmist vajavaid arvnäitajaid rohkem. Kui seaduses toodud määrasid ei kohendata, toob see kaasa maksutõusu, mis aga toimub märkamatult. Paljudes riikides on seetõttu maksuvaba miinimumi ja astmete kohendamine regulaarne.[3]

Kirjanduses tuuakse üldistatult välja kolm võimalust, kuidas hiilivale progressioonile reageerida ja maksumäärasid kohandada:[4]

1. a) seaduses fikseeritud indekseerimine (näiteks teatud suuruses tarbijahinnaindeksi muutumisel muutub maksuvaba miinimum ja maksuastmete piirid — sellist lahendust rakendavad väidetavalt Rootsi, Kanada ja USA);
2. b) valitsusele pannakse kohustus muuta tarbijahinnaindeksi teatud tõusu puhul ajakohaseks ka maksuvaba miinimum ja maksuastmete määrad (näitena tuuakse Luksemburg, kus on selleks 3,5% tarbijahindade tõus);
3. c) valitsusele pannakse kohustus teatud ajaperioodi (aasta või pikema ajavahemiku) möödumisel kontrollida maksuvaba miinimumi ja maksumäära ajakohasust, ilma et oleks kehtestatud siduvaid reegleid (näitena tuuakse Suurbritannia).

Kõikidel neil süsteemidel on omad puudused ja lähemalt neil siin ei peatuks. Kui aga mõelda Eestile, siis oleks üks võimalik lahendus, et Riigikogu kehtestaks igal aastal riigieelarve seadusega maksuvaba miinimumi ning indekseeriks praegust 1200–2100-eurost tuluvahemiku piiri, mille alusel arvutatakse maksuvaba tulu vähenemine.[5] Sellise lahenduse puhul oleks positiivseks mõjuks see, et igal aastal tekiks parlamendis eelduslikult arutelu maksuvaba miinimumi ja maksumäärade üle. Iseasi on, kas eelarve keerukuse tõttu parlament reaalselt oleks võimeline valitsuse ettevalmistatud eelarves mingeid muudatusi tegema.

Seaduste ja maksusüsteemi keerukamaks muutmine toob endaga kaasa uued probleemid, millele ei osata algselt tihti tähelepanu pöörata. Ei ole isegi vahet, kas ja kuivõrd TuMS § 23 kehtestamisel sellega arvestati, kuid paratamatult toob valitud lahendus kaasa hiiliva progressiooni. Üks võimalus on seda eirata ja lasta aina suuremal hulgal inimestel libiseda kõrgema maksukoormuse rüppe, mis riigieelarvele oleks kindlasti kasulik. Kui soovida aga säilitada seaduse algset eesmärki, siis peaks arvestama inflatsiooni ja elukallidust ning seadust regulaarselt kohendama.

[1] Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus. Rahanduskomisjonile esitatud maksupoliitiliste muudatusettepanekute mõjuanalüüsid. Seaduseelnõu 302 SE. Riigikogu XIII koosseis. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/47fcc37b-f70f-4773-afa8-af3cf7fa9bb6.

[2] Vt Vahur Koorits. Ratase maksuküür võtab üha rohkemate palgatõusust kolmandiku. – Eesti Päevaleht. 28.01.2020. Kättesaadav arvutivõrgus: https://epl.delfi.ee/uudised/ratase-maksukuur-votab-uha-rohkemate-palgatousust-kolmandiku?id=88742059&fbclid=IwAR3md_Lapf44mg9gv0XUY7A5h8I-1YMShEAEiXYCQqmSv2smt-X0mUJPH9k.

[3] Selliselt on näiteks Austrias maksureformidega aastatel 2000, 2004, 2005, 2009 ja 2016 kahandatud hiiliva progressiooni mõju, mis on mõjutanud maksulaekumisi. Vt selle kohta lähemalt: www.statistik.at/web_de/presse/122176.html.

[4] Vt K. Tipke, J. Lang jt. Steuerrecht, 21. Auflage. Köln, Verlag Dr. Otto Schmidt: 2013, lk 437.

[5] 2020. aasta riigieelarve seaduse (RT I, 23.12.2019, 21) § 2 sätestab terve rea määrasid ja piirsummasid. Sealhulgas näiteks sotsiaalmaksu kuumäära, toimetulekupiiri, aga ka mitmed muud sotsiaalvaldkonna määrad.