Meie eelviimase valitsuse (st Taavi Rõivase oma) suurim plärakas (mida aga tänane valitsus ei oska klaarida) on see, et ta ütles oma peaministri suu läbi: Eestis on kõik sedavõrd korras, et edasi tuleb hakata tegelema peenhäälestusega. Aga jama oli siis ja on ka täna see, et Eesti majanduse hädad olid selleks ajaks tehtud nii suurteks, et kuni tänini ei piisa ei peen- ega jämedast hääletusest, vaid suurte osade väljavahetamisest, ümberehitamisest ja kuvaldaga kinnitagumisest.

Riiklik kontroll

Kui öelda lühidalt: siis, kui tuli masu, tuli majanduse üle võtta tugevam riiklik kontroll. Aga edasi läks nii, nagu riigistamise puhul sageli: riiklik kontroll, mis võinuks olla ajutine, muudeti alaliseks. Ehk siis: demokraatia ja vabaturg asendati sotsialistliku plaanimajandusega, mille õnnetu Rõivas Ansipilt päranduseks sai ise seda märkamata. Estonian Airi kraavilaskmine oli viimane riigimajanduse saavutus, Eesti Energia majanduslik-rahalised susservusserid — aga midagi hoopis suurt ja tarbijatele ning inimestele eriti vaenulikku.

Eesti Energia investeeringud Jordaaniasse ja Utah’ osariiki on saanud Eesti rahva muistendiks. Muide, kui vaadata Eesti Energia kontrollimisi, siis alailma korduvad tähelepanekud, et midagi otseselt kriminaalset pole Eesti Energia juhid teinud. Millest järeldub asjaolu, et kahtlusi Eesti Energia kuritegelikus tegevuses näikse olevat – milleks muidu seda rõhutada?

Oleme Andres Raidiga Utah’ asja Tallinna TV jaoks uurinud (Andres ka kohapeal ja mina sealses kaubandustööstuskojas) ningja võime kinnitada, et raha sinna matmine oli kuriteole lähedane sulitemp maksumaksja rahaga. Või teine Eesti Energia avantüür — Auvere elektrijaama ehitamine, mille käimaminek oli veel hiljuti kahtlane janing maksis 600 miljonit. Tegelikult on päris kehva tunne, et Auvere nimi, mis oli 1944. aasta kangelasliku lahingu sümbol, on nüüd seotud Eesti Energia juhatuse esimeeste ja poliitiliste avantüristidega.

Siit võib edasigi minna: Eesti Energia ostis ära Nelja Energia tuulepargi kah-ei-tea mille heaks – poole miljardi rahaga.

Vaat siin tulebki otsustav koht: kuna Eesti Energia kuulub riigile, siis pole mitte ainumalgi tema juhtidest või ministritest vähimatki huvi, misda või kuidas elektrit toodetakse või millist hinda peab tarbija selle eest maksma. Heitkem pilk elektriarvele ja märgakem, et umbes 40% seal kulub taastuvenergia tasuks (asi, mida ei riigil ega inimestel vaja ei ole, on taastuvenergia nii suurtes kogustes) ja siis võrgutasudeks, mis peaks justkui minema traadiräbalate parandamiseks postide vahel. Nii ühte kui teist saaks parandada Eesti Energia kasumist (kui seda pole, siis on juhid nirud). Taastuvenergia tasu ja võrgutasu on sisuliselt aktsiisimaksud, mida riik koorib meilt nii, nagu vähegi tahtmist on.

Riik oksjonil

Ent nüüd tuleb selle artikli tähtsaim punkt: 18. veebruaril toimus oksjon selle peale, et ära osta maa Tootsi tuulepargiks. Võitis (ime küll!) Eesti Energia, kes võis välja käia suvalise raha eelarvest. Ehk siis: oksjonit ei olnud! Riik konkureeris oma riiklike rahadega eraturul. Selle asja nimi oli vanasti sotsialistlik võistlus.

Keegi Eesti Energia ülemustest ütles, et oksjon oli pingeline ja läinuks hind üle veel kümmekond miljonit (mis pole mingi raha ei Eesti Energiale ega riigile?), oleks nad pakkumise lõpetanud. Valetavad lausa näkku? Ehk oleks Eesti Energiale raha juurde antud või, teiseks, oleks oksjon katkestatud mis tahes reeglite justkui-rikkumise tõttu. Eesti Energia rahakott ja lolluste limiit on põhjatud.

Üks asi, millest me peame aru saama, on see, et riiklik mis tahes ettevõte koorib meilt seitse nahka mis tahes viisil ja, teiseks, riiklikult juhitavad ettevõtted on alati halvasti juhitud, sest riigiametnikest juhatuste esimehed juhivad vara, mis on neile võõras ja millest nad eriti ei hooli. Eesti Energia ülemus on oma töö sisu poolest mitte ärimees, vaid majandusministeeriumi riigivarahalduse peavalitsuse elektriosakonna direktor.

Kõik see, millest siin kirjutasin — Eesti vajumisest sotsialistlikku majandusse — annab meile tulemused, mida näeme: elektriasjanduses, kaevandamistes, praamisõidus, Nordica lendamise puhul… Meil on nüüd nii, et isegi torulukksepp, koristaja ja liftimontöör on riigiametnikud — Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsis. Selle totruse algust mul ei õnnestunudki välja selgitada, aga aiman.

Eesti ees seisab üks ülesanne: taastada eraettevõtlus, erastada enamikus riigifirmadest, tagada vabaturu toimimine. Ja see ei ole teps mitte peenhäälestus! Ma tahan, et valimistel võidaks erakond, kes selle ülesande enda peale võtab. Päriselt ja ilma peenhäälestuseta.

Arvamuslugu ilmus 01.03.2020 Õhtulehes.