Me olevat usuleiged. Kuid usk (riiklikesse) pensionidesse on kõikumatu. Usk (riigi)pensionisse on üle kasvanud lausa eepiliseks ususõjaks hea ja kurja vahel. Kuid nii nagu kõik eelnevadki ususõjad, on seegi olemuslikult poliitinimeste tühikargamine oma positsiooni parandamiseks, mitte uskujate abistamiseks. Usklikud? Nemad on harjunud uskuma mida iganes ja… kannatavad ära. Kuid praegu teeb ärevaks pigem kogu protsessis kasutatavad emotsionaalsed (mürgised?) argumendid. Kõlavad lausa ähvardused à la „tulevikus otsitakse üles need, kes selle otsuse taga olid“. Kuigi viimane aasta on olnud ülilaetud „essusti“ ütlemise suhtes, siis nii räigete avaldusteni ei ole seni veel küünditud. Uus rämpssuhtluse rajajoon on ületatud.

Põhiseaduslik usk olla…

Kuna tegemist on ususõjaga, siis ei ole selles tegemist ka ratsionaalsetel argumentidel rajaneva arutlusega, vaid see on usutugevuse küsimus. Ilmselt  ei ole sügavamat mõtet pikalt peatuda ratsionaalsetel faktidel, sest seal, kus tegelikkus on asendunud emotsioonidega, ei ole faktipõhistel järeldustel kõlapinda. Märgiline on, et ühtede ja samade argumentide/relvadega (põhiseadus, õigustatud ootus, seaduskindlus, vabadus, solidaarsus) tümitavad mõlema poole uskujad armutult nii teineteist kui kokkuvõttes meid kõiki.

Enam ei kuulata, ei arutata: kas, mis, miks, kuidas. Ühed jutlustavad, et meil on poliitiline tahe ja KOLE (koalitsioonileping), ning teised, et meil on tahe olla kõige vastu ja Põhiseadus. Kuid poliitiline tahe ja koalitsioon on ühteaegu nii kõige suurem jõud kui kõige kergemini hääbuv narrus. Koalitsiooni võib laguneda igal ajahetkel ja plirtsti on KOLE jõuetu paber. Põhiseadus on aga samasugune tarkuste- ja jutukogumik nagu näiteks Raamatute Raamat, seda tõlgendatakse vastavalt aja vaimule, sisekaemusele ja isiklikele veendumustele (või huvidele). Nii et ka Põhiseadus on iga päev veidi erinev.

See ei ole mitte ainult meil niimoodi, W. Bonner ja A. Wiggin konstateerivad seda fenomeni USA põhiseaduse kohta: Konstitutsioon on peaaegu täpselt samade sõnadega, kui teda kunagi kirjutati, aga sõnad, mis enne sidusid ja eristasid, on venitatud elastseks kummipaelaks. Valitsus, mis ei võinud maksustada, ei võinud kulutada ja ei võinud reguleerida, võib nüüd teha kõike, mida tahab. Täidesaatval võimul on piisavalt jõudu, et teha praktiliselt kõike. Kongress läheb kõigega kaasa kui lihtsameelne sabarakk, nõudes vaid seda, et saak jagataks võrdselt. Vaat selline lugu.

On ka veidi lustlikum (pigem hapumagus, kui magushapu) käsitlus põhiseaduste järjepidevusest: Sama perioodiga, mil ameeriklased on elanud ühe konstitutsiooni all, on meie prantsuse sõbrad saavutanud viis. Punchi pilapildil on üheksateistkümnenda sajandi inglane, küsides raamatukoguhoidjalt Pprantsuse konstitutsioonist, et kuulda vaid: „Mul on kahju, söör, me ei talleta perioodikat.“.“

Nii et meie sambaseaduse elukäik oleneb lõppkokkuvõttes mitte niivõrd Põhiseadusest, kuivõrd Riigipea ja Kõrgkohtu Põhiseaduse tõlgenduste tõlgendamise tõlgendajate tõlgenduste kogusummast. Päris hea pähkel, ehk kui meil on põhiseaduslik õigus luua II sammas, siis kas meil on ka põhiseaduslik õigus seda muuta või hoopis hüljata? Kas meie esmaseks ja põhiõiguseks on surra heasse, kuid muutumatusse põhiseadusesse? Õigused? Tekkinud õigused ja nende äravõtmine? Puht tõlgendamise küsimus, sest kui ravimikaubandusega tegelejatelt sai täiesti põhiseaduspäraselt nende õigus varale/investeeringutele, legaalsele tegevusele ja omandile tühistada, siis on kõik võimalik. Ootame. Põnevusega.

Vale lahinguväli, vale lahing

Kurbloolisus on selles, et vaidleme valede asjade üle. Püha müristus, ühiskonna heaolu ja jõukus sõltuvad ju tööviljakusest ning töötatud ajast, mitte pensionirahade ümberjaotamisest. Tootlikkuse kasvu kehutamisest peamegi arutama, kuidas saada nutused 75% EL keskmisest 150% peale. Riiklik pensionisüsteem jagab ümber vahendeid, mitte ei tooda neid juurde. Just selle teema arutamisel ootaks võitluslikku kirge. Kirge, millel oleks positiivne tulemus ühiskonnale ja selle jõukusele. Seda usku peame kirega kaitsma.

Põhitähtis — iga süsteem töötab niikaua, kuni sellesse on usku. Milline on meie usk II sambasse? 20 aastat oli meil usku II sambasse, kuid siis pani tegelikkus selle kahtluse alla. Tulevikku silmas pidades oli pensioni II sammas 20 aastat tagasi üks mõistlikumaid allakäiva riikliku pensionisüsteemi parendamise ideid, kuid seda taheti teha liigkindlaks ja tulemusi taheti liiga vara. Ootused olid liiga suured ja enneaegsed. Esimesed resultaadid hakkasid usku II sambasse õõnestama. Seega, mõte ise on hea, kuid lisaks ajafaktorile oli ka selle rahaga opereerimine niru. Samas, ainuüksi mõte, et klientidel võib saabuda vabadus otsustada ise oma pensionivara paigutamise üle (konkurents), pani panku/kindlustusi oma suhtumist ja töömudelit muutma. Nagu võluväel hakkasid tootlused kasvama ja teenustasud vähenema. Näete, konkurentsi imeline vägi. Tore.

Pensioni- ja lotousk 

Minagi usun paljusid jaburaid asju, kuid riiklikesse pensionidesse ei ole ma kunagi uskunud.. Miks ma peaksingi uskuma, kui sajandi jagu praktikat on näidanud, et rida põlvkondi on kaotanud poliittormide kaudu kas väljateenitud pensionid või vara või mõlemad?. Seegi on usu küsimus, sest praeguste argumentidega (loe: emotsioonidega) võib teha ühtepidi järeldusi (põhiseaduspärane, ebavõrdne, lammutav) kui ka täpselt vastupidiseid. Analüütikuna viitaksin Carl von Clausewitzile: Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti, otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise. See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi anne või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.

Pensionimaksed on pigem kui lotopileti ostmine, võib võita, kuid enamik ei võida. Seepärast olen skeptiline kõikvõimalike õnnelikuks tegevate (riiklike) pensionite suhtes. Kui veab… Kuid seekord tuleb tõdeda, et II samba vabaduse pakkumine on juba ise vedamine võrreldes eelnevate rekvireerimiste ja uusimate (Poola/Ungari näitel) sammaste riigistamisega.

Usk päästeliini

Praegu arutatakse laialt selle üle, mis saab, kui tõesti reform käivitub. Eks ole tõesti nii karta, kui loota. Kuid igal arutlusel peab olema ka põhi, millest lähtuda. Niisiis, nagu defineerib Thilo Sarrazin (muide, Saksa sotsiaaldemokraat): Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on ennekõike kaks vabaduskäsitlust: klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand on sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega on ta vaba materiaalsest hädast, näljast, haigusest ning saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees. Tummine tähelepanek, mida oleks mõistlik järgida ka meil. Sotsiaalriiklik päästeliin I samba näol on meil olemas, kuid meie tootlikkust, kasinat kapitali akumulatsiooni ja rahvastikunäitajaid luua ümberjagamistehetega „rantjeepensionismiks“ pole mingit lootust. Vale aeg. Vale koht.

Kõik need mudelid, mida praegu õhinaga pakutakse, on vanaaegsed, väga vanaaegsed. Need toimisid, kui tegemist oli kasvavate põlvkondadega ja tööstusrevolutsioonist tekkinud hüvedega. Kuid vananeva ja väheneva rahvastikuga areaalides see ei toimi. Ei saa toimida. Me peame õpetama ja julgustama inimesi ise hakkama saama. Tegelikult on asjalood sellised, et edaspidi tuleb töötada täpselt niimoodi, kui kunagi vanaduskindlustuse loomisel von Bismarck plaanis: pensioni algidee oli kindlustus vanadusnõtruse vastu, kui enam tööd ei jõuta teha. Vahepealne mõned kümnendid toiminud pensionäride suhteline hõlpelu (seoses sõjaaegsete suurte sünniaastakäikude ja beebibuumiga) on lihtsalt hetkeline võnge ajaloolises plaanis. Kui inglased aastaid pärast Bismarcki oma pensionisüsteemi käivitasid, oli pensionile mineku vanusepiir arvutatuna tänapäeva oludesse umbes 80 aastat. Mnjah, sellises eas pole eriti suuri pensionikulutusi oodata. Süsteem pidas vastu. Kuid vähenev ja vananev elanikkond, kes teeb vaid lihtsaid töid, ei suuda enam maksta pensione olenemata sellest, kuidas me neid nimetame, kas sammasteks või hanejalgadeks. Lihtsalt riie ei anna välja, nagu ütles vana rätsep. Kõik need, kes on täna pensionärid või saavad selleks homme, on õnnega koos, nemad veel saavad pensione. Ilmselt on kõige räbalamas (mahakantud põlvkond) seisus tänased neljakümneviiesed, kes on kogu oma tööea kandnud makse meie oma pensioni kukrutesse, on uskunud (riigi)pensionite muinasjuttu ning pole loonud endale oma isiklikku „aiamaad“ vanaduspõlves äraelamiseks. Nendel läheb kiireks oma tuleviku ülesehitamisega. Noored… Noortel on veel aega ja võimalust teha oma õiged (ja ka valed) valikud. Arvestades, et iga järgnev põlvkond on nagu meiegi, kuid edasiarenguline modifikatsioon meist, siis ei jää nemad (riigi)pensioni muinasjuttu uskuma, vaid loovad ise enda tuleviku ja vanaduspõlve.

Usu kaotus (usaldusväärsusesse)

Kõik suured süsteemid püsivad usaldusväärsusel. Usaldusväärsuse kadu ei tingi mitte alati mingi kuritegelik tegu, piisab, kui süsteemi püsivus pannakse kahtluse alla või tekkib võimalus… vabadusele. Ainult mõte võimalusest, et vabadus on võimalik, õõnestab igasugust süsteemi. Need mõlemad kriteeriumid on meie pensionisüsteemis olemas.

Süsteemi püsivus on pandud kahtluse alla sellega, et tegelikult teame juba ammu, et kuigi süsteemi nimetatakse hellitavalt ka pensionikindlustussüsteemiks, ei vasta see enam kindlustussüsteemi standardite heale tavale. See ei ole iseseisvalt toimiv süsteem, vaid toimib püramiidskeemina riigieelarvelise toe kaudu.

Teiseks on II sammas vaid püüd krahhi edasi lükata, mitte seda vältida. Me teame/tunnetame seda oma „sabakondiga“, kuid ei tunnista endale seda, see on veel „talutav“. Ehk nagu iirlased enne majanduskriisi käitusid: „Iirlaste kinnisvarabuum sarnanes pisut perekondliku valega: see on talutav seni, kuni küsimusi ei esitata, ja küsimusi ei esitata seni, kuni see tundub talutav.“ Eks ole, kui panna kinnisvarabuumi asemele pensionisüsteem, siis … Tabav?

Veel üks ääremärkus usulanguse teemal. Ususõja hämus on loodud tulevikujooksu mantra. Kõik pidavat sambast välja jooksma. Miks? Tundub, et ususõda ise loob kaose, sest kui kogu aeg prognoositakse massijooksu, siis on paanikajooks kerge toimuma ehk oleme ise selle jooksu arhitektid. Miks peaks näiteks keskmisest ülespoole palka saav inimene raha välja võtma, kui see võib kasvada? Muretult! Seda nimetatakse muide tööjaotuseks. Elementaarne. Kuid kui luuakse hirmu ja paanika õhkkond, siis ei ole normaalsetel aruteludel ja argumentidel enam kohta, siis lähebki jooksuks nagu lehmad kiinis. Metsik, loomalik, looduslik enesepäästmise tung, kuigi jookstakse kas traatidesse või kuristikku. Ärge…

Teine omaette isetäituv mantra on rubriik „Pettused ja petised“. Jälle üks jada hirmujutte nõrganärvilistele (ja ahnetele). Eks ikka ahnus paneb „investeerima“ sellistesse kohtadesse, kus normaalse mõtlemise korral on ilmselge, et sellist ulmelist tootlust ei ole võimalik saavutada. See on nagu õllelihasega tugitoolisportlasele lubada, et homme ta võidab olümpiamängud (igal alal). Kuid pettused ei ole midagi uut, need on igipõlised, lausa omaette „majandustegevuse liik“. Eh, kuigi II sambast vabanemist veel polnud, siis ka Pinocchio oskas lollidemaal Rebase & Kassi firmasse väga innukalt „investeerida“. Pensionireformil ja petturlusel ei ole põhjuslikku seost. Petturid sellepärast saavadki teisi petta, et nad jätavad usaldusväärse mulje ja apelleerivad meie kõige madalamatele tunnetele. Me ise peame finantshügieeni pidama, ei saa kogu aeg oodata, et dr Riik meie pükse kohendab ja meie eest käsi peseb. Muide, vaid dr Riik saab tuima rahuga investeerida ja üleinvesteerida sulaselgelt kahjumlikesse projektidesse, nimetades seda hellitavalt sotsiaalmajanduslikuks kasuks, mis tõlkes tähendab planeeritud kahjumit ehk meie ühise raha laristamist, mida ükski hea raamatupidamistava alla ei neela. Vaat niimoodi.

Reformist arutades peaksime jääma reformiga seotud tegurite juurde, mitte uppuma kõigi maailma pahedega võitlemisse. Võitleme, aga üskhaaval. Järjekorras. On tõhusam.

Vabaduseusk

Oma otsuseid tehes peaksime lähtuma inimese loomusest. Y. N. Harari  kirjeldab inimloomust: Kuidas te inimeste põhivajadusi ka ei määratle, niipea kui tagate kõigile nende tasuta rahuldamise, hakatakse neid võtma iseenesestmõistetavatena ning ühiskondlik võistlemine ja poliitiline võitlus koonduda mittepõhiliste luksuste ümber — olgu selleks uhked isejuhtivad autod, ligipääs virtuaalreaalsusele tuginevatele teemapakettidele või biotehnoloogia abil parendatud kehad. Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. Nüüd püüab osa meist täita inimlikku täitmatust… rantjee pensionismiga.

Mis aga puudutab vabadust, seda inimese põhiloomust (isegi mitte vabadust, vaid üksnes kerget vinet sellest, aimdust), siis siin on näiteid alates Bostoni teejoomisest kuni meie iseseisvumise ja Brexitini välja. Süsteemid, mis tundusid purunematud, murdusid ainuüksi võimalusest olla iseseisev, olla vaba. Meie II samba ja Brexiti puhul võib arvata, et inimesed on tobud, valides vabaduse, mitte kindluse. Kuid ei ole midagi teha, see ongi inimloomus, teha mitteratsionaalseid valikuid. Ilma selle omaduseta ei oleks ka arengut.

Ohud müüvad, sest tihtipeale on olulisem teada, mis meid ähvardab, kui seda, mida head sellest võiks sündida. Nii oli vähemalt selles maailmas, kus meie igapäevast elu ähvardasid kiskjad ja looduskatastroofid. Ohtude sisu on aegade jooksul muutunud, kuid me tunneme endiselt vajadust nendeks valmis olla. Seetõttu tõmbab negatiivne rohkem tähelepanu kui positiivsed võimalused.

Niisiis süsteemi lagunemine algab kas pettumusest või vabaduse võimaluse hoomamisest. Praegusel juhul on mõlemad eeltingimused täidetud. Kui filmis „Viimne reliikvia“ ütleb eestlaste vanem ütleb: „Meie usk on VABADUS!“, siis ei ole usutav, et me oleme tänaseks enese mugavusest nii lömmi istunud, et meie ainukene usk on (RIIGI)PENSION.

Inimliku tarkuse ja enesetaltsutuse usk

Üldteada tõde on, et inimene võib olla erinevates situatsioonides kas nõrk või tugev. Mis aga häirib kogu praeguse ususõja käigus on see, et usujuhid peavad inimesi tobudeks. Esiteks on äärmiselt näotu pidada kodanikke, st kõrgeima võimu kandjaid, tobudeks nende poolt, kes on nendesamade inimeste palgal. Te ei nimeta ju oma ülemust tobuks? Muidugi mitte!. Teiseks oleneb kõik sellest, millisesse olukorda on inimene pandud, kas ta peab säästma või mitte. Toimetulek pensionieas ei olene mitte niivõrd (riigi)pensionist, kuivõrdvaid inimese enda kogumisvõimest versus raiskamisihast.

Steven Venti ja David Wise avaldasid 2000 aastal huvitava uuringu, mis tegeles küsimusega, miks leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes erinevad.

Lähtudes USA sotsiaalkaitseameti poolt alates 1992. aastast kogutud andmetest jagasid Venti ja Wise leibkonnad kümneks võrdse suurusega rühmaks ehk detsiiliks. Esimesse detsiili kuulus 10% leibkondadest, mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam /—/. Viiendasse detsiili kuuluvad majapidamised teenisid elu jooksul 741 587 dollarit, 20 korda rohkem kui esimene detsiil (35 848) ja üle poole vähem kui kümnes detsiil (1 637 428).

Aga kui nad uurisid jõukuse jaotumist detsiilide sees, võrdlemaks inimesi, kes umbes ühepalju teenisid, olid tulemused päris šokeerivad.

Viienda detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli tõepoolest 741 587 dollarit. Aga kogu nende vara — säästud, investeeringud, eluase — ulatus 15 000 dollarist 450 000 dollarini. Teisisõnu tuleb tõdeda, et kui vaadelda üksnes püsiva palgataseme ja samasuguse eluaegse sissetulekutasemega leibkondi, on kõige jõukamad kogunud 30 korda rohkem raha kui kõige vaesemad. Ning selline üldine muster on nähtav igal sissetulekutasemel. /—/ Isegi esimeses (ehk kõige madalamas) detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek on riiklik toetus, suudavad mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. See on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.

Stanfordi õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.

Nagu targad inimesed on öelnud, meil on kaks võimalust: kas elada kokkuhoidlikult pensionini või kokkuhoidlikult pensionil. Valiku koht. Meie teiega valiku koht. Me peame uskuma oma inimestesse, mitte neid halvustama.

Muide, endine USA riigisekretär John Kerry on öelnud: Inimesed on mõnikord imestanud, miks lubab meie ülemkohus ühel või teisel grupil marssida paraadil, kuigi see on kõige provokatiivsem asi maailmas, ja nad kannavad loosungeid, mis solvavad üht või teist gruppi.

Põhjus on, et see on vabadus, sõnavabadus. Ameerikas on sul õigus olla loll, kui sa seda tahad. Ja sul on õigus ennast teistest lahti öelda, kui sa seda tahad. Ja me lubame seda. Me saame sellest kuidagi üle. Tegelikult arvan ma, et see on väärtus. Ma arvan, et see on midagi, mille eest võidelda. Tähtis on, et oleks sallivust öelda, et sul võib olla teine seisukoht.

Seesama Ülemkohus on teinud otsuse ka „tänavainimese“ õiguse kohta, kus heategija viis eluheidiku enda juurde koju, pesi puhtaks, söötis, riietas ja… püüdis tema elu järjepeale aidata. Selle peale andis aidatu aitaja kohtusse, nõudes hiiglaslikku kompensatsiooni, kuna tema õigus elada nii, nagu tema tahtis, oli rikutud. Oli rikutud tema põhiseaduslikku õigust elada tänaval. Tema valik. Vaat selline usk vabadusse. Kõiges.

Mida uskuda? Usk iseendasse

Ei meeldi mullegi lõhkumine (siinkohal paneksin vägagi tähele EP nõuandeid), kuid kui usaldus on kadunud, siis ei hoia enam miski ehitist koos peale hirmkalli käsukorra. Pole tähtsust, kas Riigipea kuulutab lõpuks seaduse välja või mitte, kas Kõrgkohus tunnistab seda või mitte, süsteemi usalduskindlust on kõigutatud ja see hakkab iseenesest murenema. Küsimus on üksnes selles, kui mõistlikult see toimub ehk kas nagu kontrollitud õhkamise puhul kukub hoone ilusast kenast hunnikusse või käib kõva pauguga, nii et ka ümbritsev keskkond saab pihta.

Kui nüüd õhkamisterminites arutleda, siis kõige kahjutum ümbruskonnale oleks suunatud lõhkemine, milles inimene kogub oma pensionivara nagu praegugi, kuid pensioniküpseks saamisel saab ise vabalt otsustada oma kogutud vara paigutamise/kasutamise üle. Selles oleks nii vabadust ja süsteemikindlust. Kuid ususõja tingimustes on võimalused suunatud keskkonnasäästliku ümbertegemisse muidugi kaduvväikesed. Siiski, tuletame meelde, mis on põhiküsimus: ainukene üldisem jõukuselootus tekib, kui pöörame oma energia õigesse suunda ehk Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA.

Sellise keskkonna loomine oleks küll eepilist lahingut vääriv. Meil peab olema usk iseendasse.

Mida uskuda? Keda…

Ei meeldi mullegi lõhkumine (siinkohal paneksin vägagi tähele EP nõuandeid), kuid kui usaldus on kadunud, siis ei hoia enam miski ehitist koos peale hirmkalli käsukorra. Usalduse kadu saab uut hoogu täiemõõdulises ülemaailmses kriisisituatsioonis, kuhu oleme täiesti ootamatult sumatanud. Kuigi praegu vaadatakse nii tervishoiuprobleemi kuija majandusprobleemi ühe segadikuna, siis mõistlik oleks need lahus hoida (kuigi mõju on olemas).

Isegi kui haiguspuhangud taanduvad, siis tarneahelate taastamine ja logistilisne segadiku klaarimine võtab tunduvalt rohkem aega. Kogu selle kriisi keskel peavad nii valitsused kui keskpangad suunama oma (st meie) vahendeid, et süsteemid päris kokku ei kukuks, mis viib mõttele, et päästeoperatsiooni prioriteetsused tuleb paika panna.

Võib arvata, et selles hierarhias ei ole II sammas prioriteet, mis tähendab, et maksed ilmselt peatatakse, täpselt samuti nagu eelmise kriisi ajal. Veelkordne usaldusekaotus, mis viib ilmselt süsteemi murenemiseni. Kindlustussüsteem, mis kümnendi jooksul kaks korda „tuttu“ on pandud, ei ole kindlustussüsteem — sellel puudub süsteemi põhiomadus — kindlus.

Asjal on ka teine viga man, sest kui kuuleme ja tunneme iga päev omal nahal kukkumist börsidel, siis puudutab see ühtlasi ka pensionivarasid. Pensionivarad… Saate ju aru, kui sealt midagi alles jääb, siis on isegi hästi, kuid oodata on kogutud varade märkimisväärset langust, kui mitte haihtumist. Sellest võime teha järelduse, et süsteem ei toimi kriisi tingimustes mingilgi moel. Ei maksa teha endale illusioone, sest kui tööea kestel on umbes 5–6 kriisi, siis põleb pensionivara ühises lõkkes just sama palju. Mudel on vale. Tegemist on mudeli valikuga: kui energiajulgeoleku puhul teame, et tootmisi tuleb hajutada, sest ühte ettevõttesse ja ühte kohta energia tootmise kontsentreerimine on ohuks, „kui midagi peaks juhtuma“, siis sama kehtib ka finantsjulgeoleku kohta. Kui pensionivara kogutaks hajusalt, oleks tulemused pikas perspektiivis ilmselt paremad kui tsentraliseeritud kogumise ja jäikade reeglite puhul. Koguma peab, kuid igaüks on ka ise vastutav oma tegude eest.

Kriis murrab üha uute lainetena meie majandusse, üha uued tegevusvaldkonnad jäävad lähiajal ilma oma klientuurist (tänane kogemus ütleb, et isegi juuksurid läbivad vahetusi „nulliringiga“). Peaksime keskenduma tähtsaimale, püsimajäämisele. Seega ei ole tähtsust, kas Riigipea kuulutab lõpuks seaduse välja või mitte, kas Kõrgkohus tunnistab seda või mitte, süsteemi usalduskindlust on kõigutatud ja see hakkab iseenesest murenema, küsimus on üksnes selles, kui mõistlikult see toimub ehk nagu kontrollitud õhkamise puhul kukub hoone ilusasti kenasset hunnikusse, või käib kõva pauguga, nii et ka ümbritsev keskkond saab pihta. Kui veel eile oleks kõige kahjutum ümbruskonnale olnud suunatud lõhkemine, milles inimene kogub oma pensionivara nagu praegugi, kuid pensioniküpseks saamisel saab ise vabalt otsustada oma kogutud vara paigutamise/kasutamise üle (selles oleks nii vabadust ja süsteemikindlust), siis täna on see mõte juba vananenud. Kriis, teate, teeb omad korrektiivid, määrab prioriteedid.

Kuid ususõja tingimustes on võimalused suunatud keskkonnasäästliku ümbertegemisse muidugi kaduvväikesed. Siiski, tuletame meelde, mis on põhiküsimus: ainukene üldisem jõukuselootus tekib, kui pöörame oma energia õigesse suunda ehk Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA.

Tegelikult peaksime „laua paberitest/plaanidest puhtaks lükkama“, lõpetama mõningad küsimused, nagu II sammas ja RB ehitus, sest selleks pole enam lihtsalt vahendeid (ei meil ega EL-il), ning keskenduma uue keskkonna ülesehitamisele.

Sellise keskkonna loomine oleks küll eepilist lahingut vääriv.