Järgmine koolitus: 11.10.2022 - Tallinn - Sügiskonverents 2022 Registreeri / loe lähemalt

Lihtne ja eranditeta sotsiaalmaksusüsteem

MaksuMaksja: 2020 – jaanuar (nr 1)

Lihtne ja eranditeta sotsiaalmaksusüsteem

Lehekülg: 18
Martin Huberg
EML juhatuse liige
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Sotsiaalmaks on midagi sellist, mis tundub kõrvaltvaatajale nii üllas ja hea, kuid sellele, kes seda maksma peab, aga nii mõttetu, suur, arusaamatu ja kasutu kulutus. Mitte küll alati, kuid tihtilugu on see nii. Ja siis on raske argumenteerida sellega, et see on pensioni- ja ravikindlustuseks vajalike vahendite kogumiseks mõeldud, et see on solidaarsusel põhinev, mis tähendab, et ei ole üldse oluline, et sa ei kavatse pensionile jääda. Auto alla võid ju ikka jääda…

Aga sedasorti maksude puhul, mis on olemuslikult sundkindlustused, on solidaarsusel ja mõistlikul maksukohustusel oma kindel piir. Kohustus peab tunduma õiglane, see peab ka õiglaselt toimima, peab olema selgelt sätestatud, mõte ei tohi „tõlkes kaduma minna“.

Oma aja igand

Sotsiaalmaksuseadus pärineb formaalselt aastast 2001, kuid oma kvaliteedilt jääb see ikkagi iseseisvuse algusaega, kus tosinasse sättesse püüti kogu maailma loomist puudutav kvintessents ära paigutada ning kus inimene seati olukorda, kus oli vaja enamasti enda lollust tunnistada ja pöörduda seletuste saamiseks Delfi oraakli poole. Ja mida enamat sa sellelt seaduselt ootadki, kui sisuliselt on selles ca kümme käsku ja need kehtivad kogu maailmas ehk globaalselt. Vabandust, tegelikult on sotsiaalmaksuseaduse kehtivusala ruumiliselt praktiliselt piiritlemata ja kui keegi suvatseb Eesti residendi kosmosesse tööle saata, nt kuu-uurijaks, siis tuleb tal paratamatult rinda pista ka küsimusega, mis puudutab tema töötasu maksustamist Eestis.

Vanasti polnudki vaja pikka ja põhjalikku seadust, sest minister kehtestas enamasti ilma igasuguse volitusnormita seaduse rakendamiseks vajaliku juhendi, kus siis lumpenile need käsud pikemas ja detailsemas vormis selgeks tehti, vajadusel koos joonistega ehk siis puust ja punaseks, nagu öeldakse.

Vahepeal on aga riigiõigus edasi arenenud ja on jõutud arusaamisele, et päris kõike ei saa ka täitevvõim oma antavates õigusaktides sätestada. Nüüd oleme mingis osas jõudnud sinna, kus oleks vaja seadust täpsustada, rohkem lahti kirjutada.

Sotsiaalmaksuseaduses on hetkel vaid 15 mitte ülemäära põhjalikku paragrahvi. Ülejäänud paar tükki on rakendussätted (seaduse jõustumine jms). Kuigi võiks eeldada, et maksumaksjate esindajad eelistaksid lühikesi seaduseid, siis praeguses olukorras esitaks pigem üleskutse mõningaid asju seadusesse juurde kirjutada.

Esitan järgnevalt ainult mõned mõtted, mis on viimasel ajal tekkinud.

Urmase ainetel

Miks on nii, et kui Urmas sõidab taksot äpi abiga ega tee seda ülemäära palju, siis maksustatakse tema tulu üksnes tulumaksuga, samal ajal kui mis iganes muud teenust osutades eeldatakse, et tema tulu tuleks maksustada ka sotsiaalkindlustusmaksetega? Kus on loogika? Ma saan aru, et see on muidugi maksuameti tõlgendus, mis on paraku päris mõistlik, kuid miks ei ole see erand maksuobjekti suhtes neutraalne?

Tegelikult peaks seadusesse kirjutama juhised, mis määratlevad künnise, millest alates tekib sotsiaalkindlustusmaksete tasumise kohustus. Õigupoolest saaks selle lahendada veelgi elegantsemalt.

Me teame ju, et juba mõnda aega kehtib ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seadus. Nende füüsiliste isikute puhul, kes on endale krediidiasutuses ettevõtluskonto avanud, täidetakse maksukohustused panga poolt. Ise ei oleks suur osa inimestest ka võimelised kõiki maksukohustusi välja rehkendama, kuid maksuameti abiga ei oleks see ju välistatud. Liiatigi on see lihtsustatud arvutus — peetakse 20% kinni ning selle 20% jagab juba praegu maksuamet kõikide maksude ja maksete vahel ise ära.

Maksuobjekt maksustatakse nii tulumaksu kui sotsiaalkindlustusmaksetega. Miks ei võiks seda laiendada kõigile füüsilistele isikutele samas korras ka siis, kui neil ei ole kontot registreeritud? Lihtsalt esitavad maksuametile nagu praegugi tuludeklaratsiooni ja kannavad summa õigele reale, maksuamet aga arvutab sellest 20% ja väljastab selle kohta maksuteate.

Ka praegu võib inimene ise selle summa ettevõtluskontole kanda, st sinna ei pea seda summat kandma teenuse tellija. Astuks siis sammu edasi ja teeks nii, et need, kes ei taha, et summa kohe kinni peetakse, ja tahavad kangesti tuludeklaratsiooni esitada, võivad seda samuti teha. Ja seoses sellega muudaks sotsiaalmaksuseadust selliselt, et kõik need tasud, mida füüsilised isikud maksavad, oleks maksustatavad ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel.

Kui keegi kardab, et nii hakatakse palka maksma, siis ega see ju praegugi keelatud ei ole, lihtsalt et juriidilisel isikul tuleb täiendavalt 20/80 tulumaksu maksta, sest see loetakse ettevõtlusega mitteseotud kuluks, ja kui aastane sissetulek ületab 25 000 eurot, siis on füüsilise isiku maksumääraks 40%, kui aga sel teel saadud sissetulek ületab 40 000 eurot aastas, siis tuleb tegevus ümber korraldada kas FIE-na või nt asutada ühing ja selle kaudu teenuseid osutada.

See on vägagi väike, kuid eluterve muudatus. Teeks ära?

Maksimum

Hetkel kehtib sotsiaalmaksuseaduses sotsiaalmaksukohustuse maksimum üksnes füüsilisest isikust ettevõtjatele ja nendega võrdsustatud notaritele ning kohtutäituritele. Piir on sõnastatud järgmiselt: Mitte rohkem kui maksustamisperioodi kuude töötasu alammäära 10-kordselt summalt aastas (SMS § 2 lg 1 p 5).

Aga töötasu alammäär muutub iga-aastaselt. Ei saa välistada, et aasta jooksul kehtestatakse ka mitu töötasu alammäära, kuid kindel on, et see on igal aastal muudkui kerkinud. Sellel aastal on töötasu alammäär 584 eurot kuus ning maksuobjekti maksimum on juba 70 080 eurot, millelt makstav sotsiaalmaks on 23 126,4 eurot. 2018. aastal oli maksuobjekti maksimum 60 000 eurot, millelt maksti 19 800 eurot sotsiaalmaksu.

See on jaburalt kiire maksukohustuse tõus, selle võiks hoopis mingi kindlama ja ajas vähem muutuva näitajaga siduda.

Teiseks oleks mõistlik ka muude tululiikide puhul selline piirmäär kehtestada. Ma saan aru, et sotsiaalkindlustus on solidaarne, kuid nii solidaarne see ka ei ole. Iga normaalne inimene hakkab mingil hetkel mõtlema, et mis liig, see liig. Ekstreemsemate näidete puhul vormistatakse tegevus mõne keha kaudu ning hakatakse sotsiaalmaksu maksma märksa tagasihoidlikumatelt summadelt ja ülejäänud võetakse välja dividendidena.

Kas riigil on ikka mõistlik inimesi ise suunata sellisele käitumisele? Ja samal ajal peedistada ettevõtlussektorit sellega, et tembeldada kõiki sulideks ja nõuda dividendide palgaks ümberkvalifitseerimist. Järsku alustaks teisest otsaks ja kehtestaks ülempiiri sotsiaalmaksule? Järsku maksavad siis ettevõtjad mõistliku summa ära, et ametnikud neid rahule jätaks ja see ümberkvalifitseerimise jutt unustataks õige pea? Kui muidugi summasid ei hakataks kohe lakke kergitama, sest haige kassa on jälle haige ja tahab rohkem nutsu. Kuid mõelda ju tasuks?

Planeetidevahelise kohaldusala täpsustamine

Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõige 1, mis sätestab maksuobjekti, ei täpsusta, kus peab tegevus toimuma, et seda maksustataks sotsiaalmaksuga. Lihtsalt öeldakse, et sotsiaalmaksuga maksustatakse näiteks töötajale rahas makstud töötasu ja muud tasud.

Mingis mõttes on vist püütud seaduse kohaldamisala täpsustada maksumaksja isiku definitsiooni kaudu, kuid ilmselgelt ebarahuldavalt:

Sotsiaalmaksu maksab:

1) residendist juriidiline isik;

2) füüsiline isik;

3) Eestis püsivat tegevuskohta omav või käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud väljamakseid tegev mitteresident;

4) riigi-, valla- või linnaasutus;

5) riik, vald või linn käesoleva seaduse §-s 6 sätestatud juhtudel.

Sisuliselt on punktis 3 püütud justkui mitteresidenti maksumaksjana täpsustada, kuid samahästi võinuks ka lihtsalt öelda, et maksumaksja on iga mitteresident.

Kui need kaks sätet (maksuobjekt ja maksumaksja) kokku panna, siis saab sisuliselt öelda, et kes iganes saab palgatulu, peab arvestama pisiasjaga, et see maksustatakse sotsiaalmaksuga.

Mõned erandid, mil sotsiaalmaksu ei maksta, leiame sotsiaalmaksuseaduse § 3 järgmistest punktidest:

7) Eesti residendi poolt mitteresidendile tulumaksuseaduse § 6 lõigete 3 ja 5 tähenduses makstud käesoleva seaduse § 2 lõike 1 punktides 1 ja 6 nimetatud tasusid, kui töö tegemise koht asub välisriigis;

12) tasusid, mida makstakse mitteresidendile, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana välisriigis ja tõendab, et sellelt tasult makstakse sotsiaalkindlustusmaksu või -makseid välisriigis;

15) väljamakseid, mida välislepingu alusel Eestis ei maksustata.

Mõni erand on veel, mis seaduse kohaldamisala sisuliselt täpsustab, kuid oluline on praegu esitatud.

Näiteks, kui mitteresidendi püsiv tegevuskoht teeb väljamakse, mis muus osas vastab § 3 punkti 7 tingimustele, siis tema suhtes see erand ei kohaldu, sest püsiv tegevuskoht eraldi ei ole resident ja mitteresidendil ei teki ka püsiva tegevuskoha tõttu siin residentsust.

Aga kui väljamakse tehakse Eesti residendist füüsilisele isikule ja tegemist on § 2 lõikes 1 nimetatud maksuobjektiga ehk siis näiteks palgaga (§ 2 lg 1 p 1), siis sisuliselt on seadus sedavõrd vildakalt kirja pandud, et isegi kui see resident töötab välisriigis (oletame, et Eestis ei töötagi), siis formaalselt tekib tal maksukohustus ikkagi Eestis.

Olgu, § 3 punkt 15 päästab juhtumid, kus Eestis ei lubata üldse palgatulu maksustada, kuid selliseid olukordi ei ole just sageli, sest residentidel on ju piiramatu maksukohustus ehk nad maksavad tulumaksu, kus iganes nad on tulu teeninud, v.a kui välisleping selle maksustamise siin välistab. Tihti aga ei välista, vaid piirab õigusi või kohustab topeltmaksustamist vältima.

Aga võtame lihtsama näite, mida ei pea nii konstrueerima — kui Eesti resident maksab mitteresidendile muud tasu, millele § 3 punkt 7 ei viita, näiteks juhatuse liikme tasu (§ 2 lg 1 p 4) ning see juhatuse liige täidab oma tööülesandeid väljaspool Eestit. Mis te arvate, kas sotsiaalmaksuseadus pakub head lahendust, kuidas sotsiaalmaksu mitte maksta?

Noh olgu, kui tegemist on Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigiga või Šveitsiga või mõne riigiga, millega meil on sotsiaalkindlustusleping, siis nende puhul on rahvusvaheline õigus see, mis erandid sätestab ning näeb üldjuhul ette, et sotsiaalmaksu makstakse enamasti seal, kus tööd tehakse. Kuid miks meie enda sotsiaalmaksuseadus ei võiks seda täpsustada?

Näiteks, kui Kasahstani ettevõtja ehk siis mitteresident palkaks Eesti residendist füüsilise isiku tööd tegema Kasahstani, siis tekiks meil küsimus, kas ta peaks Eestis sotsiaalmaksu maksma, sest formaalselt on ta SMS § 4 punkti 3 tähenduses maksumaksja, kes teeb SMS § 2 lg 1 punktis 1 nimetatud väljamakse.

Võiks ju eeldada, et Maksu- ja Tolliamet tõlgendab seda loovalt ja vaatab kohustusi selle kaudu, kas mitteresident on kohustatud end siin registreerima mitteresidendist tööandjana. Samas, see regulatsioon tuleneb hoopis maksukorralduse seadusest, ei ole üheselt mõistetavalt sotsiaalmaksuseadusega seostatud ega ole ka kuigi selge, sest viitab omakorda lihtsalt maksukohustuse tekkimisele Eestis.

MKS § 18 lg 11 punkti 1 kohaselt: Kümne tööpäeva jooksul Eestis maksukohustuse tekkimisest arvates on Maksu- ja Tolliametis kohustatud end registreerima:

1) mitteresidendist tööandja, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtja, välisesindus, välisriigi muu asutus, rahvusvaheline organisatsioon ja selle esindus, kui teda ei ole varem kantud maksukohustuslaste registrisse või mõnesse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud registritest.

Ehk siis küsimus on, kas maksukohustus Eestis tekib või mitte. Aga kas tekib?

Võiks nagu natukene enda suurushullustusele järele anda ja pisut siiski täpsustada, kust maalt kuhu maani. Ei ole sugugi välistatud, et mõni ametnik sunnib teises riigis töötava residendi palgalt mitteresidenti lisaks töökoha riigile ka Eestis sotsiaalmaksu maksma.

Aga seda probleemi oleks ju nii kerge vältida — miks mitte teha väike muudatus?

Ehk siis

Kui me juba selle Urmase teemaga seoses oleme tolmu üles keerutanud — järsku teeks midagi päriselt ka paremaks?