Järgmine koolitus: 11.10.2022 - Tallinn - Sügiskonverents 2022 Registreeri / loe lähemalt

Kui riik ei tea, milleks maksu kogub, pole mõtet talle juurde anda

MaksuMaksja: 2020 – jaanuar (nr 1)

Kui riik ei tea, milleks maksu kogub, pole mõtet talle juurde anda

Lehekülg: 10
Raul Ennus
Juunika Koolituse juhtivpartner
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Peaminister Jüri Ratas on proovinud maksudebatti käivitada, kuid seni ilma suurema eduta. Ka eelmise aasta novembris peetud maksudealane arutelu sisulist värskust ei toonud. Eesti maksusüsteem vajab põhjalikumat reformi, mitte tõdemist, et on tekkimas võimalusi lisada uusi makse, nagu digimaks või varamaksud.

Maksusüsteemi eesmärk ei tohi olla vaid riigikassa täitmine

Selge on see, et maksude abil kogub riik raha, mida seejärel erinevaid põhimõtteid, eesmärke ja vajadusi silmas pidades laiali jagada. On need siis solidaarsuspõhimõtted, turgu reguleerivad või elavdavad põhimõtted. Ehk laias laastus saab öelda, et maksude eest saame avalikke teenuseid, kuna nii võiks olla soodsam, mugavam ja kvaliteetsem tulemus. Lisaks saab maksude abil mingil määral reguleerida inimeste käitumist ja majandust, et see areneks riigile sobivas suunas. Proovida majanduse „nähtamatut kätt” suunata, võiks tuua riigile rohkem kasu kui lihtsalt nutikas või mittenutikas maksuraha laialijagamine erinevate teenuste ja sihtgruppide vahel.

Tuleks rääkida sellest, mida me maksureformiga saavutada soovime 

Ehk keskenduda tuleks esialgu eesmärgile, mitte vahenditele. Kui vaid otsida makse, mida saaks suurendada või lisada (või ka kärpida), siis riigi majandusmudelis ja konkurentsivõimes ning inimeste käitumismallides tervikuna muutub üldjuhul väga vähe. Ja pole ka selge, kas paremuse või halvemuse poole. Mis võiks olla mõned eesmärgid, millest võiks lähtuda?

Kuidas tagada elamisväärne keskkond maksubaasi vähenedes?

Rahvastik vananeb, 20–30 aasta pärast on maksumaksjaid pensionäride ja teiste ülalpeetavate kohta oluliselt vähem kui täna. Tuleks mõelda, kuidas tagada tänasest paremad avalikud teenused olukorras, kus maksumaksjaid on vähem. Maksude tõstmine siin erilist efekti ei anna, sest makskoormus on Eestis niigi üpris kõrge ja alles n-ö areneva majandusena (nt meie tööstussektor vajab laialdast digitaliseerimist) ei saa me väga kõrgeid makse rakendada — majandusareng asendub taandarenguga. Ettevõtted kolivad Eestist ära, välisinvesteeringuid jääb vähemaks jne. Ehk mõelda tuleks, kuidas saaks maksu maksvate inimeste ja ettevõtete hulka suurendada.

Maksubaasi saab kasvatada, kui Eesti riigi ettevõtluskeskkond muutub oluliselt atraktiivsemaks. 

Eestisse tuleb meelitada veel rohkem välismaiseid ettevõtteid (nii traditsioonilisi kui idufirmasid) ja välisinvesteeringuid ning ka kõrgemapalgalisi spetsialiste. Selleks võiks mõelda näiteks alustavate ettevõtete kardinaalseid maksusoodustusi ja sotsiaalmaksu lage või isegi tööjõumaksude olulist vähendamist. Kuna Eestis jääb töötavaid inimesi aina vähemaks, siis tuleb siia kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid ja töötajaid teistest riikidest juurde meelitada ning tagada, et Eestist pärit inimesed ei sooviks siit ära minna. Näiteks tööjõumaksude vähendamine ja alustavate ettevõtete olulised maksusoodustused aitavad sellist olukorda luua. Kindlasti on ka teisi võimalusi.

Tasuks mõelda ka regionaalsete maksusoodustuste peale. Täna on absurdne olukord, kus Tallinnas, Tartus ja nende lähiümbruses tööjõudu napib, samas on Eestis piirkondi, kus tööpuudus on palju suurem. Puudu on seal aga ettevõtetest. Aidates nendesse piirkondadesse näiteks oluliste maksusoodustuste kaudu tuua uusi ettevõtteid, saab vähendada tööjõupuudust ja kasvatada paljude maksude laekumist ning kokku hoida töötukassa ja haigekassa kulusid. Nii saab ellu viia ka mitmeid regionaalpoliitika olulisi eesmärke: hoida kõiki Eesti regioone elamiseväärsete ja atraktiivsetena.

Kulusid saab oluliselt kokku hoida, kui pikendada keskmist tervelt elatud aastate hulka 

Mitmete haiguste või õnnetuste ennetamisega võiks ära hoida suuri kulusid ja tagada ka suurem maksulaekumine, kuna rohkem inimesi oleks tööl ja teeniks palka ning maksaks makse. Selliseid projekte on võimalik defineerida, viia läbi tasuvusarvutused (paljud arvutused on ka juba olemas) ja suunata sinna täiendavad investeeringud. Rääkimata sellest, et kogu sotsiaalkindlustussüsteemi rahastusmudel vajab ülevaatamist, sest tänasel kujul see põhimõtteliselt kukub kokku. Ehk ka siin on vaja radikaalset reformi ja uusi sihte, millest lähtuda. Selles osas on välja käidud mitmeid ideid alates osaliselt isiklikust kindlustusest, eluviisidega seotud maksudest kuni kodanike personaalsete sihtotstarbeliste pangakontodeni välja, millel oleva maksuraha eest saaks inimesed osta avatud turult teatud teenuseid. Nii oleks võimalik muuta sotsiaalsüsteemi efektiivsemaks ja muuta inimeste käitumist. Mis võiks olla oluliselt erinev eesmärk lihtsalt tänase süsteemi kuidagi moodi elushoidmisest.

Kuidas väärtustada head elukeskkonda ja minimeerida mõttetut tarbimist? 

Siin saaks tabada mitu kärbest korraga. Ühelt poolt toetada säästlikku eluviisi ja teiselt poolt aidata rahastada aina kasvavat sotsiaalteenuste osakaalu ning kolmandaks — puhas keskkond on ka elamis- ja majanduskeskkonnana järjest enam kasvava väärtusega atribuut riigi konkurentsivõime valemis. Ma arvan, et selles ei ole kahtlust, et maksudebatti tuleb tuua ka keskkonnaga seotud küsimused — mis suunas me soovime ka maksude abil meie keskkonna elamisväärsust ja atraktiivust tõsta? Ehk, kuidas me soovime inimeste käitumist muuta?

Kokkuvõtteks 

Maksudebatt võiks alata sellest, mida me soovime saavutada. On see parem majanduskeskkond, mis meelitaks siia ettevõtteid, inimesi ja investeeringuid ning hoiaks kohalikke siit lahkumast? On see raiskava ja luksuskaupade tarbimise maksustamine, et säästa keskkonda ja leida katet sotsiaalvaldkonna kasvavate kulude jaoks? On see regionaalpoliitika eesmärkide toetamine, et tagada elamisväärne elukeskkond kõigis Eesti maakondades? On see teatud tööstusharude arengu soodustamine, nt taastuvenergia edendamine ja tööstuse digitaliseerimine? See võiks olla arutelu algpunkt.

Arvamuslugu ilmus 12.01.2020 Eesti Päevalehes.