Järgmine koolitus: 11.10.2022 - Tallinn - Sügiskonverents 2022 Registreeri / loe lähemalt

MTÜ Spordiklubi Rafter seisukoht spordiseaduse muutmise seaduse eelnõule

MaksuMaksja: 2020 – veebruar (nr 2)

MTÜ Spordiklubi Rafter seisukoht spordiseaduse muutmise seaduse eelnõule

Lehekülg: 37
17.12.2019
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Käesolevaga esitab MTÜ Spordiklubi Rafter (BC Kalev/Cramo) enda seisukoha seoses spordiseaduse, maksukorralduse seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Täpsemalt seoses seaduseelnõus välja toodud tulumaksuseaduse § 19 lõikest 61 tuleneva muudatusega, mis koosmõjus spordiseadusega mitmekordistab spordiklubide tegevusega seonduva maksukohustuse riigi ees.

Vastavalt eelnõu seletuskirjas sätestatule tahetakse õigusmuudatusega korrastada senist stipendiumide maksmise korraldust, sest praktikas makstakse maksuvabasid stipendiume sportlastele, kellega tegelikult ollakse töösuhtes. Sellisel juhul ei maksta riiklikke makse ning sportlasel puuduvad ka riiklike maksude tasumisega kaasnevad sotsiaalsed garantiid. Siinkirjutaja hinnangul ei ole antud eesmärkide täitmine spordiklubide arvelt põhjendatud.

Nagu juba avalikus meedias avaldatud seisukohtadest üheselt nähtub, on spordiseaduses planeeritavate muudatuste vahetu mõju spordiklubide funktsioneerimisele kokkuvõtlikult järgnev:

1. väikeklubisid, kelle ambitsioon piirdub siseriiklikul tasandil tegevuse läbiviimisega ja kelle poolt sportlastele makstavad tasud ei ületa seadusmuudatusega kehtestatavat piirmäära, muudatus ei mõjuta (näiteks avaldatud Eesti Jalgpalli Liidu seisukoht);
2. spordiklubisid, kelle jaoks on oluline realiseerida enda potentsiaali ka välismaa liigades ja kellel on selleks imperatiivselt vaja keskmisest kõrgemini tasustatavaid ning keskmisest kõrgemate oskustega mängijaid, sunnib see enda tegevust lõpetama.

Mis on spordiseaduse muutmise otsene tegelik tagajärg spordiklubide tegevusele?

Saab lugeda üldtuntud teadmiseks, et MTÜ-dest moodustuvad spordiklubid funktsioneerivad valdavalt erasponsorite toel. Riiklikud toetused, arvestades toimetuleku tegelikke vajadusi, on sisuliselt olematud. Siit tekib küsimus: , miks peaks erasponsor üldse spordiklubi tegevust rahaliselt toetama?

Valdav enamus spordiklubide erasponsoritest omavad Eestis läbi viidava majandustegevuse raames stabiilselt suurt, kui mitte öelda monopoolset seisundit — üldsus teab, kes on sponsor, mis teenuseid/tooteid sponsor pakub. Seega on sponsoreerimise üheks võtmefunktsiooniks rahvusvahelise tuntuse saavutamise soov.

Rahvusvahelist tuntust on võimalik saavutada üksnes siis, kui sponsoreeritav spordiklubi on rahvusvaheliselt edukas, BC Kalev/Cramo näitel näiteks VTB ühisliiga tasandil (Ida- ja Põhja Euroopa tippklubisid koondav korvpalliliiga). Selleks et viimases olla edukas, ei piisa üksnes Eesti korvpallikoolide kasvandikest — see eeldab imperatiivselt suure hulga välismängijate kaasamist.

Välismängijate kaasamine tähendab sisuliselt teiste riikide korvpalliklubide staarmängijate üleostmist/-palkamist/, nende sportlastegevuse toetamist stipendiumite maksmise kaudu. On ilmne, et ennast juba rahvusvahelisel mängijate turul nii enda oskuste, talendi kui ka kogemuste baasil tõestanud mängija nõuab suuremat tasustamist võrreldes 17-aastase korvpallikooli kasvandikuga.

Lähemalt sellest, mida toob kaasa see, kui spordiseadust reaalselt selle tänasel kujul muudetakse:

1. spordiklubide maksukoormus kasvab mitmekordselt, mis tähendab, et välismängijaid ei ole üldse võimalik Eesti klubidesse mängima tuua või on neid võimalik tuua oluliselt vähemas koguses või olulisemalt nõrgemal tasemel;
2. eelneva kausaalne tulem seisneb selles, et spordiklubid ei suuda rahvusvahelisel tasemel enda senist edulugu jätkata, või veel enam, langetakse absoluutkonkurentsis rahvusvahelistest liigadest täiesti välja;
3. seni spordiklubisid toetanud erasponsorid lõpetavad spordiklubidesse investeerimise täielikult või vähendavad enda toetuste mahtusid selliselt, et spordiklubidel puudub juba eos võimekus palgata välismängijaid ning osaleda välisliigades.

Eelnevalt lahtikirjutatu viib spordiklubid kokkuvõtvalt järgnevasse olukorda, eeldusel, et spordiklubi peab üldse võimalikuks enda senist tegevust mingil kujul jätkata:

4. tegevust on võimalik jätkata üksnes siseriiklikul tasandil, kasutades selleks siseriiklikku ressurssi (korvpallikoolide noori kasvandikke) — mängijate omavaheline konkurents oleks samuti üksnes siseriiklikul tasandil;
5. see tähendab seda, et noortel mängijatel puuduks tulevikus võimalus omandada järjepidevalt mängukogemust välismängijatelt — ehk siis Eesti mängijate mängutase/mänguoskused väheneksid ja nende areng pidurduks;
6. kui mängijate areng saavutab juba varakult enda absoluutse lae, mis ei ole rahvusvahelisel tasandil konkurentsivõimeline, siis on ilmne ka see, et ükski välisklubi ei tunne tulevikus Eesti mängijate vastu huvi — pidurdub mängijate ränne.

Eelneva kausaalne tulem rahvuslikul tasandil, tuues siia Eesti rahvuskoondise paralleeli, seisneb muu hulgas järgnevas:

7. Eesti mängijad, kellest komplekteeritakse rahvuskoondis, ei saa kunagi enam omama selle tänast mängutaset (mis on saavutatud rahvusvahelise mängukogemuse baasil) — sellele järgnevad rahvuskoondise halvad etteasted rahvusvahelistel mängudel (sh tiitlivõistlustel) ja sellest tulenevalt spordivaldkondade populariseerimise hääbumine tervikuna.

Kogu eelneva valguses tasuks mõelda, miks üldse keegi on kunagi alustanud kas hobi- või hiljem ka tipptasemel spordi tegemist. Selleks suureks mootoriks on olnud Eesti spordi edulugu rahvusvahelisel tasandil, sellest tulenev spordialade populaarsus ja spordivaldkondades figureerivad eeskujud/iidolid. Viimast nii rahvusvaheliste n-ö „superstaaride“ tasandil kui ka siseriiklike edulugude osas (kes näitavad, et ükski eesmärk ei ole püüdmatu). Mitmekordistades spordiklubide maksukoormust sisuliselt välistataks selle kõige juhtumine — poleks saavutusi, eeskujusid, hääbuks spordi populaarsus (vastavalt valdkonnale: näiteks korvpalli puhul kindlasti).

Oluline on ka asjaolu, et analoogselt sportlaste/mängijate arenemisele ja liikumisegale toimub kogu eelnev paralleelselt ka treenerite tasandil. Koos sportlaste ja spordi hääbumisega pidurduks areng ka meie treenerite arengus — välisklubid ei oleks enam huvitatud meie treenerite palkamisest, treenerid ei saaks välisklubide juures rahvusvaheliselt edukaks funktsioneerimiseks vajalikku kogemust jne. Selle kõige kogumis on ilmne, et spordiklubide maksukoormuse tõstmine/selle võimaldamine omaks väga suure tõenäosusega fataalseid mõjusid Eesti spordi tulevikule tervikuna.

Ehk kokkuvõtvalt: sportlastele sotsiaalsete garantiide tagamiseks ja seeläbi riiklike maksulaekumiste parendamiseks (sportlaste n-ö töötasude arvelt) sisuliselt lõpetatakse Eestis seni edukalt figureerinud meeskonnaspordialade tegevus (korvpalli näitel). See kõik muutuks lõplikult reaalsuseks, millest on näha, et enam kui 20 aastaga üles ehitatud edulugu on lõppenud alles kõnealusele õigusmuudatusele järgneva 2–3 aasta pärast. Siis tehtut tagasi pöörata on juba hilja.

Mis on kaudne tagajärg sellele, kui eelnev realiseerub? 

Spordiklubide maksukoormus tõuseb, konkurentsivõime rahvusvahelisel turul langeb, erasponsorid kaovad. Mida eelnev faktiliselt veel kaasa toob? Nõrga mängutaseme tõttu ei toimu Eestis enam rahvusvahelisi kohtumisi — seda nii eraliigade (näiteks VTB ühisliiga näitel) kui rahvuskoondise tasemel. See omakorda tähendab nii otsest kui kaudset maksutulu kaotamist välismängijate, nende saatjaskonna kui ka fännide arvelt. Kaudne kahju riigile laekumata jäävate maksude näol on ilmselt oluliselt suurem kui maksutulu, mida üritatakse spordiseaduse muudatustest saada.

Vaatama riiklikule prioriteedile ja sellest tulenevatele ponnistustele spordi ning tervisliku elustiili juurutamiseks — püüdlustest seeläbi parendada rahvatervist ja vähendada tulevikus koormist haigekassale — hääbub spordi kaudu ka liikuvate eluviiside populaarsus. Rahvatervis halveneb, koormus haigekassale suureneb ning riigi võimekus avaliku halduse teostamisel (maksulaekumine vs avaliku sektori teenuste ülalpidamine) halveneb tervikus oluliselt. On ilmne, et antud koormus ei saa olla sotsiaalmaksusüsteemiga proportsionaalne võrreldes selle tuluga, mida spordiseaduse muudatusega üritatakse riigile anda.

Eelneva sisustamiseks numbritega on paslik tuua välja asjaolu, et 2018/2019 hooajal jälgis BC Kalev/Cramo VTB Ühisliiga mänge kohapeal kokku üle 30 000 inimese (ja (meedia vahendusel veel lisaks 40 000 — 50 000 inimest iga mängu kohta). Need numbrid näitavad ära ühest küljest spordi populaarsuse. Need on need inimesed, kes kirest korvpalli vastu (tänu selle hea tasemele) tegelevad suure tõenäosusega tervisespordiga harrastaja tasemel ka vabal ajal. Teisest küljest näitavad need numbrid väliskülalistest tingitud võimalikku laekuvat maksutulu — välismaalaste majutuse, toidu, vaba aja muude väljundite jms arvelt. Selliselt kaudselt laekuv maksutulu juba üksi ületab tulevikus sportlaste stipendiumitest saadavat maksutulu.

Lisaks eelnevale ei saa jätta märkimata ka Eesti mainekujundusprojekte. On ilmne, et rahvusvahelisel tasandil kõrgetasemelisi sporditulemuste näitamine on Eestile kõige parem reklaam. Seda näiteks BC Kalev/Cramo näitel, kelle treenerid, mängijad ja saavutused on rahvusvahelisel tasandil leidnud tunnustust (individuaalspordialadest on paslik välja tuua ka Ott Tänaku saavutused). Selle tunnustuse kaudu on kasvanud ka rahvusvahelise üldsuse teadlikkus Eesti Vabariigi ja meie innovaatilise eduloo osas. Võttes spordiklubidelt ära võimaluse viia enda tegevust läbi senisel tasemel, lõppeb see lõpuks sellega, et ainukene reklaam Eesti riigile saabki seisnema riigihankelistes PR-kampaaniates, näiteks „Eesti märk“. Ka viimane maksis riigile tõenäoliselt rohkem kui see maksutulu, mida üritatakse spordiklubide arvelt korjata.

Maksukoormise tõusu mõju isikkoosseisule

Lähtudes eelnõu §-st 3, millega muudetakse TuMS § 19 lõiget 16 ja sellega seonduvalt ka spordiseadust, tahetakse rakendada reeglit, mille kohaselt ei saa maksta sportlasele tulumaksuvaba stipendiumit aastas enam kui 24-kordse kuu töötasu alammäära ulatuses. Arvestades, et töötasu alammäär on 540 eurot, oleks maksimaalne aastane stipendiumi määr 12 960 eurot. Tegu on ligilähedaselt tippklubi mängija ja/või tipptreeneri 1–2 kuu stipendiumi summaga.

Arvestades mängija või tipptreeneri aastapalgaks näiteks 120 000 eurot, kaasneks sellega tulumaksu näol täiendav võlaõiguslikust lepingust tulenev maksukohustus suurusjärgus ca 24 000 eurot. Nelja tippmängija puhul oleks see juba ca 96 000 eurot. Arvestades meeskonna praegust komplekteeritust, suureneks maksukulu suurusjärgus ca 160 000 eurot aastas. Oluline on välja tuua, et erasponsorite toetuste ebakorrapärastest laekumistest (mis on tavapärane praktika spordiklubide puhul) ja pidevast vajadusest kaasata täiendavaid toetusi, on juba täna spordiklubid jooksvalt paljudele inimestele võlgu ning täidavad enda kohustusi ajatatud kokkulepete alusel.

Maksukoormise tõusust tulenevalt tähendaks eelnev seda, et BC Kalev/Cramo oleks enda eelarveliste vahendite tõttu sunnitud loobuma igast teisest tippmängijast. Kui sportlastele makstavat tasu maksustada 100% ulatuses kui töötasu, oleks tagajärg veel drastilisem. Seda, milline oleks tagajärg spordiklubile tervikuna, oleme me juba avanud eelpool. Konkretiseeritult tähendaks see hiljemalt 2–3 aasta pärast (aeg, mille jooksul muutub ilmsiks, et häid tulemusi me enam rahvusvahelisel tasemel näidata ei suuda, sealjuures ka veel täna mängivad nn vanameistrid, näiteks Kristjan Kangur, on enda sportlaskarjääri lähiaastatel lõpetamas) spordiklubi tegevuse lõpetamist selle tänasel kujul, mastaabis ja tasemel.

Mida tegelikult õigusmuudatusega tehakse?

Kas õigusmuudatusega taotletavad eesmärgid on tegelikult selle praegusel kujul saavutatavad ja kas nende saavutamine oleks üldse mingil kujul vajalik? Esiteks, rääkides sotsiaalsetest garantiidest, räägime eelkõige riiklikust ravikindlustusest. Seda ei ole spordiklubides tegutsevatele mängijatele vaja. Spordiklubid on juba eos huvitatud sellest, et nende mängijad oleksid hea tervise juures. Seega ei saada ükski keskmisest suurem spordiklubi enda mängijat perearsti vastuvõtule selle tavapärasel kujul. Spordiklubide juures on kas alaliselt tegutsevad eraarstid või ostetakse vastavad teenused sisse erameditsiiniasutusest. Seda just nende „maksurahade“ eest, mida riik üritab nüüd spordiklubidelt hakata kokku korjama.

Paslik on esitada endale kontrollküsimus — kas kehtiva õigusega on keelatud teenuse osutajatest mängijate kasutamine? Vastus sellele on ühene — ei ole. Kui spordiklubid surutakse täiesti põhjendamatu õigusmuudatusega kujundlikult öeldes nurka, siis jääb spordiklubidele sisuliselt kaks võimalust:

• leppida sellega, et seni 20 aastat tehtud töö visatakse minema või
• teostada enda tööd edasi selliselt, et edaspidi on näha korvpalliplatsil senise 10 mängija asemel 10 teenuse osutajast osaühingut.

Siit ka küsimus: kas meil on vaja sellist muudatust süsteemis või oleks mõistlik otsida mingit tasakaalupunkti n-ö korvpallikooli tasandil noormängijate arendamisega tegelevate spordikoolide ning tippklubisid haldavate spordiklubide tasandil? On ilmne, et viimaste puhul on rahvusvahelises konkurentsis püsimiseks vajalik eeldus rahaliste vahendite näol oluliselt erinev esimesest.

Ettepanekud elluviidava õigusmuudatuse korrigeerimiseks

Esiteks, kui üldse hetkel toimivat süsteemi muuta, siis tuleks muudatusega eristada erinevatel tasanditel tegutsevaid spordiklubisid ja sportlasi ning sellest tulenevalt ka nende vajadusi (kas ikka 2-aastase lepinguga 10 000 eurot kuus teenival tippmängijal on vaja riiklikus korras saada endale riiklikku õigust olla perearsti nimekirjas, kelle teenuseid ta kunagi ei kasuta — eriti, kui ta pärast 2-aastase lepingu lõppemist suundub karjääri tegema 10 aastaks välismaale). Seda kõike arvestaks näiteks järgnev süsteem:

1. lubada spordiklubidel erineva palgatasemega sportlastel rakendada stipendiumite maksmise õigust astmeliselt: näiteks korvpalliklubidel 4 mängijat 1000 eurot stipendiumit; 4 mängijat 4 000 eurot stipendiumit ja 1000 eurot palka; 4 mängijat 9000 eurot stipendiumit ja 1000 eurot palka;
2. maksta rahvuskoondise esindajatele stipendiumi EOK alt;
3. fikseerida rahvusvahelised liigad ja/või liigade tasemed ja määrata stipendiumite astmed vastavalt nende liigade tasemetele (selliselt ei rakendu põhjendamatult alevi spordiklubi harrastajast mängijale ja BC Kalev/Cramo välismängijale sama tasusüsteem — mis on ka loogiline, sest mängija ega ka mäng ise ei toimu samal tasemel);
4. vältimaks ülereguleeritust on võimalik luua ka ühene süsteem, kus mängija töötasu seotakse ära muutuva Eesti keskmise töötasuga ning seda ületav osa kvalifitseeruks stipendiumiks.

Eelnevast tulenevalt palun spordiseaduses ja sellega seonduvates muudes seaduses planeeritavaid muudatusi nende praegusel kujul mitte sisse viia, muuta seadust, juhindudes eelnevalt märgitust ning vajadusel teostada põhjalikemaid mõjuanalüüse selle kohta, mida tegelikult planeeritavad muudatused endaga kaasa toovad. Täna arvesse võetud mõjuanalüüsid kätkevad endas üksnes muudatusi maksulaekumiste parenemisest — sellel on väga vähe pistmist muudatuste tegeliku faktilise tulemiga.