Järgmine koolitus: 11.10.2022 - Tallinn - Sügiskonverents 2022 Registreeri / loe lähemalt

Kas sportlastele makstavate tasude maksustamine sai lõpliku lahenduse?

MaksuMaksja: 2020 – veebruar (nr 2)

Kas sportlastele makstavate tasude maksustamine sai lõpliku lahenduse?

Lehekülg: 32
Madis Uusorg
ATTELA Advokaadibüroo vandeadvokaat ja partner
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Taas on põhjust MaksuMaksjas kirjutada spordi kokkupuutest maksudega ja jällegi eelkõige stipendiumidest. Kui 2017. aastal lugesin Delfist artiklit teemal, kuidas tunnustatud spordiajakirjaniku ja korvpallitreeneri Peep Pahvi hinnangul vajab Eesti korvpall ideed, siis ei saanud ka mina vaiki olla, kuna kogu Eesti sport vajas rahastamise osas uut ideed. Tänaseks on spordijuhtide, Vabariigi Valitsuse ja ka Riigikogu tasandil see uus idee justkui leitud ning Eesti spordi rahastust on hakatud uueks looma. Kas on aga leitud tõesti sedavõrd hea lahendus, mis viib Eesti sporti edasi?

Riigikogu võttis 17. veebruaril 2020 vastu spordiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mis jõustusb juba 1. märtsist 2020. Teiste muudatuste hulgas võib seadust pidada äärmiselt oluliseks just seetõttu, et sellega püütakse lahendada juba aastaid palju kirgi kütnud sportlasele makstavate stipendiumide maksustamise küsimus.

Meenutuseks neile, kes enam hästi ei mäleta, millest jutt, siis 2014. aastal võttis Maksu- ja Tolliamet ette spordiklubid, kes maksid sportlastele ja treeneritele juba aastaid maksuvabalt stipendiume. Maksuhalduri seisukoht oli, et tegemist on igal juhul töösuhtega ning makstud stipendiume tuleks maksustada kui töötasu. Sellega lükati lumepall veerema ja spordiringkondades kerkis küsimus, kuidas ikkagi edasi. Kui treenerite osas leiti mingi lahendus juba varasemalt, siis sportlaste puhul ebaselgus jätkus. Pärast aastatepikkust segadust jõuti nüüd lõpuks mingi tulemini ning asuti seaduse tasandil täpsustama stipendiumide ja sportlastele makstavate muude tasude maksustamise küsimust. Etteruttavalt võib öelda, et tehtud muudatused on üldjoontes leidnud spordiringkondades heakskiidu, kuna loovad teatavat selgust. Samuti ka põhjusel, et enamikue spordiklubide või spordikoolide jaoks on muudatused lõppastmes isegi majanduslikult kasulikud. Omaette küsimus aga on, kuidas mõjutavad vastuvõetud muudatused tippude tippe ning mida toob see kaasa rahvusvaheliste ambitsioonidega klubidele ja sportlastele.

Maksuvaba spordistipendium sai maksimummäära

Kuid mis siis ikkagi muutus? Seadusemuudatusega defineeriti spordiseaduses ka spordistipendiumi mõiste. Spordistipendium on sportlasele makstav tulevikku suunatud toetus, mida makstakse spordiga seotud teadmiste või oskuste omandamise või võimete arendamise soodustamiseks. Seejuures märgitakse, et stipendiumiga ei ole tegemist, kui väljamaksega tunnustatakse või tasustatakse mingit tegevust.

Muudatusega kehtestati ülempiir maksuvabale spordistipendiumile. Alates 1. märtsist 2020 võib maksuvabalt maksta stipendiumi kalendriaastas 12-kordse kuu töötasu alammäära ulatuses. Võttes aluseks hetkel kehtiva kuu töötasu alamäära, võiks kalendriaastas maksta sportlasele maksuvabalt spordistipendiumi 7008 eurot.

Seejuures jälgitakse maksuvaba stipendiumi maksmist just sportlase tasandil. Selleks peavad kõik stipendiumi maksvad spordiorganisatsioonid või spordikoolid stipendiumi maksmise kohta kandma andmed loodavasse spordi andmekogusse, mis annab ülevaate, kui palju üks sportlane on spordistipendiumi saanud. Kui sportlane saab maksuvaba stipendiumi üle kehtestatud piirmäära, peab ta piirmäära ületavas osas stipendiumi selle maksjale tagastama.

Erinevalt muudest maksuvabadest stipendiumidest, mida võidakse maksta näiteks muusikutele, heliloojatele, kunstnikele jne, seati sportlastele makstavale maksuvabale spordistipendiumile ette maksimummäär, asetades seeläbi sportlased ilmselgelt ebasoodsamasse olukorda võrreldes teiste maksuvabade stipendiumide saajatega. Vastu võetud seadust analüüsides jääb segaseks see, kas maksuvaba spordistipendiumi maksimummäära arvestusse võetakse ka stipendium, mida makstakse küll sportlasele, kuid mille maksjaks ei ole spordiorganisatsioon või spordikool: näiteks, kui mõni kogudus otsustab korraldada konkursi stipendiumi maksmiseks ning valituks osutub sportlane ja talle makstakse stipendiumi, et ta oma sportlasteed saaks jätkata.

Sportlane kui töötaja

Stipendiumi kõrvale loodi ka sportlase toetuse mõiste. Sportlastoetust võib maksta spordiorganisatsioon või spordikool sportlasele, kellega on sõlmitud leping temale tasu maksmise kohta ning selle lepingu alusel makstakse sportlasele tasu vähemalt töötasu kuu alammäära ulatuses. Kui see tingimus on täidetud, võib sportlasele maksta täiendavalt sportlase toetust kuni kahekordse töötasu kuu alammäära ulatuses. Lisatingimustena peab sportlasele olema väljastatud sportlase litsents ja sportlane peab osalema alaliidu võistlustel või kuuluma Eesti koondisesse. Erinevalt stipendiumist võib sportlase toetust maksta üksnes üks spordiorganisatsioon või spordiklubi. Kui isikuga on sõlmitud leping, siis temale stipendiumit maksta ei tohi. Samuti ei tohi sportlasele makstav spordistipendium ja sportlase toetus koos ületada kalendriaastas 24-kordset töötasu kuu alammäära.

Seega spordistipendiumi võib spordiorganisatsioon või spordikool maksta juhul, kui sportlasega ei ole sõlmitud lepingut, ja sellisel juhul võib maksuvaba spordistipendiumi maksta kalendriaastas kuni 12-kordse töötasu kuu alammäära ulatuses. Kui sportlasega on aga sõlmitud leping, mille alusel talle makstakse spordi tegemise eest tasu, siis stipendiumi maksta ei tohi. Kui lepingu alusel makstakse sportlasele tasu vähemalt töötasu kuu alammäära ulatuses, võib talle aga maksta täiendavalt maksuvabalt sportlase toetust kalendriaastas kuni 24-kordse töötasu kuu alammäära ulatuses. Silmas tuleb aga pidada, et kalendriaastas makstav maksuvaba sportlasstipendium ja sportlase toetus ei või kalendriaastas kokku ületada 24-kordset töötasu kuu alammäära.

Huvitava muudatusena tuuakse spordiseadusesse sisse eelnevalt viidatud sportlasega sõlmitav leping ja sellest tulenevalt mõiste „sportlane kui iseseisva otsustuspädevusega töötaja“. Kui varasema kohtupraktikaga sedastati, et sportlane võib olla töötaja, kui täidetud on teatud tingimused, siis tehtud muudatustega soovitakse välistada võimalused vaidluste osas, kas sportlast ikkagi saab töölepingu seaduse alusel lugeda töötajaks. Olles spordiga lähedalt kokku puutunud, mõistsid seaduseelnõu väljatöötajad ilmselt ka ise, et sportlaseid ning nende suhteid spordiorganisatsioonide ja klubidega ei saa universaalselt paigutada töölepingu seaduse konteksti just nende vabaduse ja juhiste puudumise tõttu. Seda veel eriti olukorras, kus tegemist on individuaalala sportlastega. Seepärast loodigi kummalisena näiv konstruktsioon sportlasest, kes on töötaja, kuid iseseisva otsustuspädevusega, ning kelle puhul seetõttu osa töölepingu seaduse sätteid ei rakendu.

Kas tehtud muudatused siis ikkagi toovad õnne Eesti spordi õuele?

Nagu eelnevalt öeldud, siis spordiringkonnas tervikuna on tehtud muudatused positiivselt vastu võetud. Üheks põhjuseks on kahtlemata see, et ebaselgus ja ebamäärasus ei meeldi kellelegi. Isegi kui loodud lahendus ei ole ideaalne ja täielikult meelepärane, korvab selle teatava selguse saabumine. Teiseks põhjuseks on kahtlemata asjaolu, et nagu nähtub seaduse seletuskirjast, mahubvad enamik makstavaid stipendiume kehtestatud spordistipendiumi maksimummäära sisse. 2018. aasta seisuga maksti stipendiumi kokku 928 sportlasele ning üle 6001 euro suurust aastast stipendiumi maksti neist 188 sportlasele. Seega, suure osa väikeste spordiorganisatsioonide ja spordikoolide jaoks tegelikkuses täiendavat maksukulu ei teki. Lisaks tuleb arvestada, et väiksemate tegijate jaoks on positiivne ka see, et kui sportlasega sõlmitakse leping ja talle makstakse vähemalt kuutasu alammäära ulatuses töötasutöötasu kuu alammääralt tasu, on tagatud sportlasele sotsiaalsed garantiid, eelkõige oleks põhjust rääkida siin riiklikust ravikindlustusest. See aga võib vähendada mõningal määral sportlaste raviga seotud kulusid.

Ambitsioonikamate tiibu kärbitakse rohkem

Paraku on olukord aga teistsugune suuremate ja ambitsioonikamate klubide puhul, kellel on sisuline soov konkureerida rahvusvahelisel tasandil. Eelkõige on siinkohal räägitud BC Kalev Cramost kui praegusel hetkel ehk ühest ambitsioonikamast klubist, kuid selliseid klubisid on veel, tõenäoliselt nt Saaremaa Võrkpalliklubi, Bigbank Tartu Võrkpalliklubi jne.

Seaduse seletuskirjast nähtub, et 2018. aastal maksti stipendiumi vahemikus 6001–12 000 eurot aastas kokku 94 sportlasele ja üle 12 000 euro aastas samuti 94 sportlasele. Omaette küsimus on, kas seni kehtinud seaduse alusel oli Eesti kõrgeima taseme klubide puhul alust üldse rääkida oma sportlastele stipendiumide maksmisest. Küll aga on selge, et suurte ambitsioonidega klubisid, kes soovivad osaleda rahvusvahelisel tasandil, lööb tehtud seadusemuudatus valusalt. Süsteemi korrigeerimise juures tulnuks mõelda ehk pisut rohkem ka neile suurtele, kes soovivad rahvusvaheliselt olla konkurentsis ja peavad seetõttu sportlastele maksma vähegi konkurentsivõimelist tasu, mis on mitmeid kordi suurem, kui kolmekordne kuu töötasu alammäär. Loomulikult võib alati öelda, et tegemist on suurte klubide n-ö eralõbuga ja maksumaksjad ei pea seda kinni maksma. Või nagu märkis kultuuriminister seadusemuudatuse esimesel lugemisel Riigikogus, et sellega luuakse valdkondlikku maksuparadiisi. Samas on aga selge, et maailma tasemel spordi koju kätte toomine ja seeläbi vahetu tutvustamine võiks innustada meie noori rohkem spordiga tegelema ja püüdlema tõelise maailma tipu poole.

Kas olnuks ka muu tee?

Kahjuks ei nähtu avalikest muudatuse väljatöötamise materjalidest, kas ainsaks oligi valitud tee kohandada stipendiumide maksustamist olemasolevasse süsteemi ning kaaluti üksnes erinevate summade maksuvabastuste suurust. Siiski tahaks loota, et analüüsiti ka võimalust kogu süsteemi terviklikult reformida, arvestades nii väiksemate kui ka suuremate huve ja muudatuste mõju Eesti spordile pikemas perspektiivis. Kui tehtud muudatust kiidetakse seetõttu, et muudatuse tulemusena saavad sportlased endale sotsiaalsed tagatised, siis jäetakse tähelepanuta, et enamik suurklubide sportlasi neid sotsiaalseid tagatisi kunagi ei kasuta ega saagi kasutada. Isegi pärast muudatuste jõustumist ei saa suurklubid panustada sellele, et sportlased saadetakse vigastuse korral üldises korras meditsiinilist abi saama. Vigastuse korral ei saa sportlane oodata kuid järjekorras, millal on võimalik saada nt kirurgi vastuvõtule, kuna vigastuse paranemise kiirus sõltub ravi alustamisest. Kui Magnus Kirt oleks pärast maailmameistrivõistlustel saadud õlavigastust oodanud üldises korras kirurgi vastuvõtule saamist, ei saaks rääkida praegu tingivas kõneviisis võimalusest, et ehk ta saab siiski 2020 olümpiamängudel osaleda ja meid oma tulemustega rõõmustada. Võimalik, et Magnus Kirt ootaks jätkuvalt alles operatsiooni aega või veelgi enam, kirurg asunuks seisukohale, et vigastus paraneb mõne aasta jooksul ka kirurgilise sekkumiseta. Seega, hoolimata sellest, et uue süsteemi tulemusena peaks sportlastel olema tagatud sotsiaalsed garantiid, on ilmselge, et vähemalt tippklubid peavad jätkuvalt tegema meditsiinilisi kulutusi sportlaste raviks. Samuti on vähe usutav, et sportlane, kelle teenetest klubi loobub, saaks registreerida end töötuna ja minna töötukassasse lootusest, et sealt pakutakse uut tööd mõnes teises spordiklubis.

Kahtlemata puudub põhjus arutleda väga selle üle, kas sportlastele makstavaid tasusid tuleks maksustada tulumaksuga, küll aga väärinuks tõsiselt kaalumist see, kas või millises ulatuses on põhjendatud nende tasude maksustamine sotsiaalmaksuga. Olukorras, kus sportlased ei saa tegelikkuses osa sotsiaalsetest tagatistest, võinuks tõsiselt kaaluda võimalust, et neil puuduks kohustus solidaarselt panustada sotsiaalkaitsesse. Seejuures olnuks võimalik siduda sotsiaalmaksu maksmise kohustuse olemasolu nt eraõigusliku ravikindlustuslepingu sõlmimise või muu sellise nõude täitmisega. Kahtlemata ei ole sportlastele makstavate tasude sotsiaalmaksuga maksustamata jätmine ainus variant, mida tulnuks uue süsteemi loomisel kaaluda ja analüüsida.

Ka Tartu Rocki korvpalliklubi tegi oma 26.02.2020 avalikus kirjas ettepaneku, kuidas Eesti spordi rahastamist täielikult reformida. Tartu Rocki ettepaneku kohaselt võiks anda äriühingutele endale võimaluse otsustada, millisele spordiorganisatsioonidele X osa tasutavast maksust peaks laekuma. Sellise ettepaneku juures on tegemist tõesti tõelise reformiga. Esialgu tundub ebamõistlik anda selline otsustamisvõimalus äriühingutele, kuna võiks tekitada veelgi enam ebavõrdust n-ö suurte ja väikeste vahel. Samas ei tasuks välja pakutud ideed ka koheselt kõrvale heita. Iga välja pakutud lahendus väärib arutelu ja analüüsi, sest kõigis neis võib olla miskit, millest kinni haarata või kust samm edasi teha ning millest Eesti sport võib lõpptulemusena võita.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et kui tehtud muudatustel on spordivaldkonna enamuse heakskiit, on sellele väga raske vastu vaielda. Samas tekib küsimus, kas kõik need spordiga seotud inimesed mõtlesid teostatud muudatusele üksnes oma mätta otsast, või vaadati ka suuremat pilti. Võib veendunult öelda, et kindlasti ei ole lõpptulemusena kellelegi kasulik, näiteks see, et maksuvabale sportlasestipendiumile kehtestati maksimummäär, seades seeläbi sportlased ebasoodsamasse olukorda võrreldes kõigi teiste maksuvaba stipendiumi saajatega. Kui tehtavate muudatustega võetakse suurematelt klubidelt ära huvi oma asja suurelt ja rahvusvaheliselt ajada, mõjub see tervikuna kahjulikult ka väiksematele klubidele ja spordikoolidele, sest seeläbi väheneb üldiselt huvi spordi vastu. Selguse loomine sportlastele makstavate tasude maksustamise osas on kahtlemata vajalik ning seetõttu on tehtud muudatused tänuväärsed. Kahetsusväärne aga on, et hoolimata sellest, et asja üle oli võimalik mõelda väga pikalt ja erinevaid võimalusi analüüsida, otsustati „mängidati“ üksnes maksuvabade summade suurusega, selle asemel, et spordi ja sportlaste rahastamine tervikuna üle vaadata.