Järgmine koolitus: 11.10.2022 - Tallinn - Sügiskonverents 2022 Registreeri / loe lähemalt

Töötukassa meetmed ja majanduslangus

MaksuMaksja: 2020 – märts (nr 3)

Töötukassa meetmed ja majanduslangus

Lehekülg: 33
Martin Huberg
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Seekordset majanduskriisi on riigi tegevuse aspektist märksa huvitavam vaadata võrreldes eelmise masuga. Eelmisel korral hõiskas valitsusjuht, et kui see on kriis, siis just sellises olukorras ta elada soovikski, ja tõsisem tegevuskava koostati alles peaaegu kaks aastat pärast kriisi esimesi ilminguid ning sedagi ainult kärpimise ja ettevõtjatele lisakoormuse panemise aspektist. Sel korral tuli kriis muidugi märksa kiiremini, kuid ka reaktsioon on palju adekvaatsem. Ja mis on oluline, kohustuste raskust ei püüta ettevõtlussektorile veeretada, vaid vastupidi, seda püütakse soodustada ja turgutada. Loomulikult võib alati öelda, et kriisid on erinevad ja sel korral on kriisi põhjus hoopis tervishoiukriis, kuid majanduskriis on majanduskriis ning see osa on siiski võrreldav. Isegi kui sel korral ei ole see võlakirjakriis vms, on see ikkagi majanduskriis, inimesed jäävad töötuks, ettevõtjad sulgevad ärisid jne, jne. Mida siis riik on sel korral tegemas? Vaatame seda artiklis ühe toetusmeetme kaudu, mis puudutab tööturgu, ehk töötasu hüvitise kaudu.

Töötukassa kaudu

Töötukassa ei ole ammu enam see kehand, mis tegeleb vaid töötuskindlustusega, vaid sisuliselt on vaikselt sellele organisatsioonile järjest funktsioone külge õmmeldud. Võib isegi naljaga pooleks ennustada, et varsti võetakse Sotsiaalministeerium üle, kui asi selliselt edasi läheb. Aga see selleks.

Töötukassa tegeleb muu hulgas tööturupoliitika elluviimisega (TkindlS § 23 lg 1) ehk siis ka tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) alusel makstavate erinevate toetustega. Töötasu hüvitis, millest juttu tuleb, läheb samasse kategooriasse.

Tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 41 kohustab Vabariigi Valitsust kehtestama tööhõiveprogrammi, mille on töötukassa nõukogu heaks kiitnud. Tööhõiveprogramm aga on juba selline dokument, mille kaudu saab lihtsa vaevaga vahendeid jagada, kehtestada tööturuteenuseid ja võimaldada nende osutamist seadusest soodsamatel tingimustel, laiendada seejuures õigustatud isikute ringi ning kehtestada tööturuteenuste ja -toetuste suurendatud määrad. Ehk siis, töötukassa abiga on valitsusel käed päris vabad töötukassa vahendite kasutamiseks, eesmärgipäraseks mõistagi.

Ja just seda teed sel korral mindigi, muudeti Vabariigi Valitsuse määrust „Tööhõiveprogramm 2017–2020“ ning lisati sellele § 191 „Töötasu hüvitis“.[1] Säte kehtib kuni 30.06.2020. aastani, sest siis saab eelduslikult selle eesmärk täidetud.

Töötasu hüvitis

Määruse § 191 lõike 1 kohaselt: Töötasu hüvitist makstakse töötajale, kelle tööandja tegevus on erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud. Sellele kvalifitseerumiseks ei ole vaja vaeva näha, see on pigem meetme põhjendus õigusakti andja poolt, kuid mõju märkimisväärsus ise on kehtestatud toetuse saamise kriteeriumidena (vt edasi).

Määruse eelnõu seletuskirja[2] kohaselt: Hüvitist makstakse olukorras, kus tööandja igapäevane tegevus on erakorralistest asjaoludest tulenevalt oluliselt häiritud. Käesoleva määruse mõttes peetakse silmas eelkõige käesoleval hetkel COVID-19 viirusest tingitud raskuseid, mis mõjutavad oluliselt kõiki majandussektoreid. Tagamaks hüvitise kiire väljamakse, makstakse hüvitist otse töötajale: puudub vajadus tööandja poolt vahendamiseks.

Viimase lause all peetakse silmas, et hüvitis makstakse otse töötajale, mitte tööandja kaudu töötajale või tööandjale hüvitisena, sest esimesel juhul võiks näiteks kohtutäitur selle raha mõne muu kohustuse katteks ära võtta, või teisel juhul võiks probleem tekkida, kui tööandja ei suudagi töötasu maksta ega ole, mida hüvitada. Ja kuna lahendatakse konkreetse viirusega kaasnevat probleemi, siis sellest tuleneb ka meetme kestvus ja sätete piiratud kehtivusaeg.

Millistel tingimustel?

Selleks, et töötasu hüvitise saamise taotlemiseks tekiks õigus, peavad olema täidetud samal ajal vähemalt kaks järgmistest tingimustest (§ 191 lg 2):

1) tööandja käive või selle puudumisel tulu on kalendrikuul, mille eest hüvitist taotletakse, langenud vähemalt 30% võrreldes eelmise aasta sama kalendrikuu käibe või tuluga;

2) tööandjal ei ole tööd kokku lepitud ulatuses vähemalt 30%-le töötajatest anda ja tööandja kohaldab töölepingu seaduse § 35 või § 37;

3) töölepingu seaduse § 37 alusel on tööandja vähemalt 30% töötajatest vähendanud töötasu vähemalt 30% ulatuses või Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärani.

Siinkohal on oluline tähelepanu pöörata just sõnastusele — oluline ei ole mitte punkti 1 täitmine koos punktiga 2 või 3, vaid võib olla ka nii, et käive või tulu ei ole langenud, kuid teised kaks punkti on täidetud. Näiteks, kui tööandjal õnnestub teisele turule ümber orienteeruda, marginaalid muutuvad väga väikseks, kuid käive ei lange, samal ajal on osa töötajaid koju jäetud ning osa töötajate töötasu alandatud, siis võib teoreetiliselt see tööandja samuti hüvitise taotlemiseks kvalifitseeruda. Päris selget seisukohta muidugi ei leia (vt edaspidi). Siiski, enamasti täidetakse pigem punktis 1 toodud kriteerium koos emma-kumma või mõlema järgnevaga.

Käive või tulu

Esimene punkt annab alternatiivi, kas käive või selle puudumisel tulu peab olema langenud 30% võrreldes eelmise aasta sama kalendrikuu käibe või tuluga.

Seletuskiri ise aga selgitab, et Äriühingute puhul hinnatakse käivet, mittetulundusühingute ja sihtasutuste puhul tulu. Võrdlusaluseks on käesoleva aasta ja eelmise aasta sama kuu. Näiteks, kui hüvitist taotletakse märtsikuu eest, võrreldakse 2019. aasta märtsikuud ja 2020. aasta märtsikuud. Tööandja esitab võrdluse näiteks e-Maksuameti maksukohustuslaste registri väljavõttena.

See ei ole mõistagi päris adekvaatne, sest ka näiteks mittetulundusühingul võib olla käive ning käibe esinemine ei eelda tingimata käibemaksukohustuslasena registreeritust. Ka äriühing, mis ei ole veel käibemaksukohustuslane, tekitab käivet, kui ta võõrandab ettevõtluse käigus kaupu või osutab teenuseid. Ja mittetulundusühingute puhul on samuti küllaltki levinud käibemaksukohustuslasena registreeritus. Võtame või maksumaksjate liidu, mis on samuti käibemaksukohustuslasena registreeritud.

Määruse enda sõnastus viitab pigem, et kui käive on olemas, siis vaadatakse selle järgi, ning kui seda ei ole, siis lähtutakse tulust.

Aga mis on tulu? Ka see ei ole sugugi pseudoküsimus, sellega on meie poole juba pöördutud, sest tulu võib olla ju sissetulek või puhastulu (kasum, kahjum). Siin tuleks lähtuda sissetulekutest võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Viimane võib aga olla kas siis heaks või halvaks aluseks, sest kui ühing elatub vaid annetustest ja need on ebaregulaarsed niikuinii või on nt jaanuaris liikmete sissemaksed ja märtsist maini ei toimugi enamasti laekumisi, siis on…

Aga, mis siin ikka vinguda, asi seegi, et paljudel seda probleemi ei ole, et midagi ära langenud ei oleks. Eks teistel tule siis tingimustega 2 ja 3 natukene loovamalt kombineerida.

Töötukassa kodulehel olevad küsimused ja vastused selgitavad: Tulude vähenemist tõendab rahavoogude aruanne või muu raamatupidamisdokument.[3]

Mis puudutab maksukohustuslaste registri väljavõtte esitamist, siis see on kiiruga sisse sattunud lahendus, mis alati õiget tulemust ei pruugi tagada. Eelkõige võiks silmas pidada koosmõjus eelmise aasta vastava kuu käibedeklaratsiooni, millele saaks lisana juurde esitada raamatupidamisprogrammist käibearuande või raporti. Asi on selles, et esiteks kajastub KMD vormil nii ost kui müük ehk siis ka pöördmaksustatavad käibed lähevad ridadele 1 ja 2. Teiseks, seesama probleem nendega, kes ei ole käibemaksukohustuslased. Nemad ei saa isegi sellest maksukohustuslaste registrist, millele kogemata viidati, midagi esitada.

Töötukassale esitatava taotluse vormi juures on kohustuslikus korras esitatava dokumendina märgitud „Käibe langust tõendav dokument (EMTA tõend)“[4], see tuleks failina üles laadida. Jällegi, kui vaadata töötukassa kodulehelt korduma kippuvate küsimuste alt (viitan edaspidi ka lihtsalt kui töötukassa KKK), siis peetakse silmas e-maksuametis iseenda koostatavat tõendit, mis saabki eelkõige sisaldada käibedeklaratsiooni andmeid.[5]

Samas on töötukassa vastutulelik ja kui KMD on veel esitamata, st võrdlusandmeid veel ei ole, kuid hüvitist juba tahaks, siis saab esitada ka muu käibelangust tõendava dokumendi (töötukassa KKK).

Seda, kas käive on ainult käibemaksukohustuslastel või mitte, saame kunagi tulevikus teada, hetkel töötukassa KKK seda ei selgita, kuid usun, et ametnikud suhtlevad raskel ajal omavahel ning tõlgendus avaldatakse õige pea õiges kohas.

Mis puudutab aga ettevõtjaid, kes on alla aasta tegutsenud, siis nendel on võimalik hüvitist taotleda ehk siis töötukassa möönab punktide 2 ja 3 eraldiseisva täitmise võimalust (töötukassa KKK): Alla ühe aasta vanused ettevõtted ei saa täita käibe või tulu languse kriteeriumit, kuid nad võivad vastata töö mitteandmise ja töötasu vähendamise kriteeriumitele (tingimused 2 ja 3).

Lisaks eelnevale on huvitav kontsernide ja ettevõtja tootmisharude vms, mis on eraldiseisva ettevõttena (käitis) käsitatav, kohtlemine.

Määruse eelnõu seletuskirjas selgitatakse: Käesoleva eelnõu mõttes loetakse tööandjaks ka kontsern. Näiteks kui ettevõtte müügi ja tootmisüksused on juriidiliselt erinevad isikud, aga sidusettevõtjad, on selline tööandja õigustatud hüvitist saama.

Töötukassa KKK lisab sel teemal kaks järgmist vastust: Tööandjaks loetakse ka kontsern. Näiteks kui ettevõtte müügi ja tootmisüksused on juriidiliselt erinevad isikud, aga sidusettevõtjad, on selline tööandja õigustatud hüvitist saama. Kui üldjuhul tõendatakse käivet maksukohustuslaste registri andmete alusel, siis kontserni kuuluv ettevõte peab muul viisil tõendama, et tegemist on kontserniga ja põhjendama, kus kajastub tema käive ning käibe langus. Tingimuse täitmise tõendamiseks esitab tööandja asjakohased tõendid.

Arvesse võetakse ainult kontserni töötajad, kes on tööle vormistatud Eesti tööõiguse alusel. Kui kontsern tegutseb ka näiteks Lätis ja Leedus või mõnes muus riigis, siis nendes riikides töötajaid arvesse ei võeta (v.a lähetatud töötajad, kes on tööle vormistatud Eesti tööõiguse alusel ning on registreeritud töötamise registris).

Sellega läheb aga minu arvates vastuollu järgmine küsimus ja vastus:

Kas ühe juriidilise isiku siseselt oleks võimalik eristada segmente ja vaadelda neid eraldi? Näiteks, trükiettevõtte ajalehtede ja reklaamlehtede segmendi käive on kukkunud enam kui 50%, aga ettevõtte teistes segmentides suurt käibelangust ei ole ja kokkuvõttes jääb juriidilise isiku käibe langus vähemaks kui 30%.

Ei. Ühte juriidilist isikut ei ole võimalik käsitleda mitme erineva tööandjana.

Sisuliselt õigusakt ehk määrus ise kontserni ei nimeta, see on vaid seletuskirjas, mis ei ole eraldiseisvalt õigustloov akt, vaid pelk selgitus määruse andja tahtest ja kavatsusest. Kui aga õigusakt ise sellist sisu ei kinnita mitte mingis osas, siis on see sisutühi.

Kontserni puhul on tõlgendus sisuliselt majanduslikust sisust lähtuv, sest majanduslikus mõttes (praegusel juhul siis raamatupidamise mõistes) raamatupidamisaruanded konsolideeritakse, nagu oleks tegemist ühe ettevõttega raamatupidamise mõistes (vt RTJ 11 p 5). Ehk siis, kui ühe haru seis on nutune, teistel vähem, siis saab kogumit vaadelda ühtsena.

Seejuures, ka kontserni üksus võib olla eraldi, kui kontserni olemasolule ei soovita tugineda, sest see on pigem soodsam tõlgendus. Nt kui ka teised harud kannatavad, kuid ei anna kriteeriume hüvitise saamiseks välja, samal ajal tervikut vaadeldes oleks aga tingimused täidetud. Kui aga tervik rikuks võimalused ära, siis saaks ainult üht ühingut samuti eraldi vaadelda.

Mille poolest nüüd tegevusharu, mis on näiteks iseseisva majandusüksusena käsitatav, erineb nii väga? No näiteks, kui kaubanduskeskuse pood on kinni, kuid laost toimub e-kaubandus edasi, siis müüjate töölepingud kui sellised on seotud ettevõttega ehk poega, need lähevad üle, kui ettevõte võõrandatakse jne (võlaõigusseaduse § 180 jj, töölepingu seaduse § 112), seega, majanduslikus mõttes võiks ka siin ettevõtjatele vastu tulla. See ei ole küll üksüheselt kontserniga võrreldav, kuid kindlasti analoogne olukord.

Tööd pole anda

Järgmised kaks tingimust on:

2) tööandjal ei ole tööd kokkulepitud ulatuses vähemalt 30%-le töötajatest anda ja tööandja kohaldab töölepingu seaduse § 35 või § 37;

3) töölepingu seaduse § 37 alusel on tööandja vähemalt 30%-l töötajatest vähendanud töötasu vähemalt 30% ulatuses või Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärani.

Et teemat veelgi kütta, avaldame töötukassa KKK küsimuse ja vastuse:

Mida tähendab, et tööandjal ei ole vähemalt 30% töötajatest kokkulepitud mahus tööd anda?

Tööandjal on õigus taotleda töötasu hüvitamist, kui tal ei ole töötajale tööd anda ja ta kohaldab töölepingu seaduse § 35 või § 37. See tähendab, et hüvitisele on õigus nii neil tööandjatel, kellel pole tööd anda ja kes on seetõttu töötajate palku vähendanud, kui ka neil tööandjatel, kellel pole tööd anda, aga kes pole töötajate palka vähendanud (säilitavad keskmist töötasu). 

Mõlemal juhul tuleks töö mitteandmisest töötajale teatada kirjalikult, et seda oleks võimalik töötukassale tagantjärele tõendada.

Tegelikult on ju TLS § 35 ja § 37 eraldiseisvad alused. Kui peame silmas juhtorgani liikmete hoolsuskohustust (st ka võimalust hiljem nende vastu kahjunõudeid esitada), siis juhul kui tööd ei ole anda ajutiselt — nt materjal ei ole saabunud õigeaegselt, tellimused ongi ebaregulaarsed vms — ja see ei ole seotud ettenägematute majanduslike asjaoludega, siis säilitatakse keskmine töötasu ja töötaja ootab, mil tööandjal on tööd pakkuda. Ta peab olema valmis tööd tegema, kui tööandjal on tööd anda.[6]

Sätte kohaldamisala on Riigikohus summeeritud tööajaarvestuse korral ka järgmiselt selgitanud: Kolleegium selgitab, et kui hageja töötas täistööajaga (sh summeeritud tööaja arvestuse korral), kuid kostja ei kindlustanud teda tööga sellises ajalises mahus, võib kostja kohustus maksta töötasu aja eest, mil hageja tööd ei teinud, tuleneda nt TLS §-st 35. See säte näeb ette kohustuse maksta töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu. TLS § 35 ei võimalda n-ö ooteajal kohaldada väiksemat töötasu määra, kui tööandja peab maksma töötajale töö tegemise eest. Samuti ei ole selle sätte järgi oluline, kus töötaja tööd oodates viibib.[7]

Ehk siis üldjuhul ei ole tegemist ettenägematu majandusraskusega, vaid muu olukorraga, kuid ei saa välistada, et see eelneb TLS § 37 kohaldamisele, kuna viimane nõuab pikka menetlusaega.

TLS § 37 on aga selline olukord, kus ettenägematu majandusliku asjaolu tõttu pole tööd anda, st eelduslikult on tööandja sattunud majandusraskustesse, kuid mitte veel pankrotiolukorda ja juhtorgan otsustab (pärast asjakohast menetlust mõistagi) töötajate töötasu kuni kolmeks kuuks alandada.

Pankrotiolukorra puhul tuleks esitada pankrotiavaldus ja läbida sellele järgnev menetlus, sellele hüvitist puudutav ei kohaldu.

Ehk siis, mida on mõeldud punktis 2: „tööandjal ei ole tööd kokkulepitud ulatuses vähemalt 30%-le töötajatest anda ja tööandja kohaldab töölepingu seaduse § 35 või § 37“?

Arvestades, et tööandjal ei ole eelnevat silmas pidades päris „vabad käed“ ja et on olemas ka eraldi kolmas tingimus, mis viitab ainult TLS § 37 kohaldamisele, võib välja pakkuda, et esineda võiksid järgmised kombinatsioonid:

  1. a) 30% töötajatele ei ole tööd anda (mis iganes põhjusel) ja säilitatakse keskmine töötasu (TLS § 35);
  2. b) 30% töötajatele kokku, arvestades nii TLS § 35 kui § 37, ei ole tööd anda, ning ühtede keskmine töötasu säilitatakse ja teiste töötasu vähendatakse;
  3. c) 30% töötajate suhtes kohaldatakse esmalt TLS § 35, sest § 37 menetlus võtab aega 21 päeva ning seejärel järgneb TLS § 37, kuid samade töötajate suhtes kohalduvad samal kuul mõlemad sätted.

Eraldi ainult TLS § 37 nende aluste hulka ei kuulu, sest see on sätestatud tingimuses 3.

Miks selline mõttearendus üldse vajalik on? Sest kui tingimused 2 ja 3 alati kattuks, siis oleks sisutühi määruse nõue, et kolmest tingimusest kaks peab täidetud olema ning samuti oleks siis alusetu töötukassa eeltsiteeritud mõttearendus nende ettevõtjate osas, kelle tegevus on kestnud alla aasta. Ehk siis, ebaselgust, vähemasti minu jaoks, on piisavalt.

Töötasu hüvitise suurus

Määruse § 191 lõige 4: Töötukassa maksab töötajale hüvitist 70% töötaja keskmisest töötasust, kuid brutosummana mitte rohkem kui 1000 eurot ühe kalendrikuu kohta, võttes arvesse käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatut. Töötaja keskmist töötasu arvestatakse töötuskindlustuse seaduse § 142 lõike 2 alusel.

Keskmist töötasu, nagu näha, arvutatakse hoopis töötuskindlustuse seaduses sätestatud metoodikat kasutades. Muu hulgas tähendab see, et hüvitise taotleja ei hakka ise neid andmeid kokku panema ja töötukassale edastama, vaid töötukassa arvutab tulemuse ise. Kui tööandja arvutaks tavapärase metoodika järgi keskmist töötasu, siis erineks see esiteks selle tõttu, et arvesse minev periood erineb, kuid ka seetõttu, et tööandja võib maksta töötajale samuti tasusid, mida keskmise töötasu arvutamisel arvesse ei võeta, kuid mis maksustatakse sotsiaalkindlustusmaksetega. Seetõttu ei panda ka tööandjatele kohustust vastava summa väljaarvutamiseks, töötukassa saab need andmed ise hõlpsasti kätte.

Töötuskindlustuse seaduse § 142 lõige 2 annab töötukassale järgmise juhise: Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitise suurus arvutatakse töötaja või ametniku üheksa kuu keskmisest ühe kalendripäeva töötasust või palgast töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel. Töötaja või ametniku keskmine ühe kalendripäeva töötasu või palk leitakse viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötamise kuul selle tööandja poolt töötajale või ametnikule makstud tasude summa jagamisel arvuga 270. Seejuures ei võeta arvesse käesoleva seaduse § 40 lõikes 2 nimetatud tasusid. Töötaja või ametniku puhul, kellele on viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud perioodil makstud töötasu või palka lühemal kui üheksakuulisel perioodil, võetakse aluseks tegelikult makstud tasude summa, mis jagatakse töötatud kuude arvu ja 30 korrutisega. Töötamise kuudena võetakse arvesse kuud, mil töötuskindlustuse andmekogu andmete kohaselt on töötajale või ametnikule välja makstud tasusid.

Maksimaalne hüvitise summa ei ületa brutotasuna 1000 eurot.

Töötasu hüvitise saaja

Määruse § 191 lõige 3: Töötasu hüvitist makstakse töötajale, kellele tööandjal ei ole kokkulepitud ulatuses tööd anda ja kelle tööandja kohaldab töölepingu seaduse § 35 või § 37.

Ja lõige 5: Hüvitist käsitletakse tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel.

Sisuliselt võtab töötukassa tööandjalt üle nii töötasu maksmise kohustuse kui ka maksukohustused. Summa makstakse välja vahetult töötajale, mitte tööandja kaudu. Kõigi eelduste kohaselt, kui tööandja jõudis meedet õigeaegselt rakendada, siis ei maksnud ta töötajale välja osa, mille töötukassa peaks kinni maksma. Kui aga näiteks märtsi tasu jõuti välja maksta kokkuleppel töötajaga selliselt, et töötaja maksab selle tagasi, kui töötukassa talle hüvitist maksab, siis peab tööandja töötajalt enammakstud summa sisse nõudma või järgmise kuu eest ettemakseks jätma. Sama on ka siis, kui ei olnud veel teada, kas hüvitist saadakse ja töötasu on välja makstud, kuid tööandja ei teadnud, kas üldse toetust makstakse.

Põhimõte peaks olema väga lihtne — kuna töötukassa võtab tööandjalt töötasu maksmise kohustuse teatud osas üle, siis on tööandja poolt liigselt makstud summa võimalik töötajalt võlaõigusseaduse alusetut rikastumist puudutavate sätete alusel sisse nõuda (vt VÕS § 1027 jj), sest alus vastavas osas töötasu maksmiseks tööandja poolt langes ära. Mõistagi on kõike lihtsam korraldada siis, kui hüvitise taotlemine on ette teada.

Töötasu tagastamise või tasaarvestamise korral tuleb täita TSD lisa 1 vorm 1b. 

Tööandja kohustuse suurus

Määruse § 191 lg 6: Tööandja on kohustatud maksma töötajale, kes saab töötasu hüvitist, brutotöötasu vähemalt 150 eurot.

Siin on oluline silmas pidada, et tööandja ei tohi enda kohustust piirata 150 euroni, seda on meie praktikas korduvalt teha soovitud. Tegemist on tööandja poolt vahetult täidetava osa piiritlemisega, mitte kohustuse kui töötasu ulatuse piiritlemisega. Ehk siis, kui tööandja prooviks töötasu TLS § 37 alusel vähendada 150 euroni (mida seadus tegelikult ei luba samuti), siis ei oleks ju töötukassal enam midagi hüvitada, sest ta hüvitab seda ületava osa kuni 1000 euro ulatuses.

Ehk siis, kui töötasu on olnud 1500 ja tööandja vähendab seda 1150 euroni, siis teavitataksegi töötjat, et töötasu alandatakse 1150 euroni. Seejärel oleks mõistlik töötajale edastada info, et sellest summast 150 brutotasuna kannab tööandja ja 1000 eurot töötukassa vastavalt kõne all olevale määrusele.

Skeemid hüvitatava summa arvutamiseks on kõige paremini kirja pandud eelnõu seletuskirjas ja soovitame sellega tutvuda, kui arvutamisel või arvutuskäigu mõistmiseks on näidiseid vaja kasutada.

Mis puudutab 150 euro tasumist, siis selle tõendamist töötukassa ei nõua, kuid selle kohta annab hüvitise taotleja kinnituse, et selline summa on välja makstud. St et hüvitist ei saa ette küsida, vaid alles pärast töötasu kohases summas väljamaksmist. Kui tööandjal tõesti ei ole ka seda raha kusagilt võtta ega laenata, siis viimases hädas sobiks korretkse vormistamise huvides ka 150 euro laenuks võtmine sellelt samalt töötajalt. Kui ainus alternatiiv sellele saaks olla vaid koondamine või pankrot, võiks ka töötajal olla piisav motivatsioon selle ettepanekuga nõustuda.

Hüvitise maksmise kestus ja tagasinõudmine

Hetke seisuga makstakse hüvitist üksnes kahe kuu eest, kusjuures tööandja saab ise valida kuude vahelt märtsist maini. Hüvitise saamiseks esitatakse avaldus kuu kohta ning üldjuhul 5 kalendripäeva jooksul pärast töötajale töötasu väljamaksmist.

Määruse § 191 lg 9: Tööandja tagastab hüvitise täies ulatuses, kui töösuhe lõpetatakse kalendrikuul, mille eest töötasu hüvitist taotletakse, või sellele järgneval kalendrikuul koondamise tõttu töölepingu seaduse § 89 või § 90 alusel.

Eelnõu seletuskirjas märgitakse: Antud olukorras ei ole õigustatud hüvitise maksmine, kuivõrd hüvitise eesmärk on tööandja majandustegevuse jätkumine ja koondamisolukorra vältimine.

Ilmselt aga olukorras, kus märtsi ja mai eest küsiti hüvitist, kuid koondamine toimus juunis, võib kahelda, kas märtsi hüvitise peaks tagasi maksma, sest meede ei ole üks, vaid pärast esimest hüvitist jäi piisav ajaline vahe ja tagastusnõue peaks hõlmama vaid teist, mai eest makstud hüvitist. Töötukassa KKK aga võimaldab hetkel asuda seisukohale, et nad ilmselt sooviksid ka märtsi hüvitist selles olukorras tagasi nõuda. Täpset näidet ja seisukohta aga seal hetkel ei ole.

Seejuures nõuab töötukassa summad tagasi koos tööandja maksukohustustega, sest töötukassa võttis ju brutotöötasu maksmise kohustuse üle koos sellelt makstavate maksu- ja maksekohustustega.

Kui koondati ainult osa töötajatest, siis nõutakse hüvitis ainult nende töötajate osas tagasi (töötukassa KKK).

Kui töösuhe lõppeb muul alusel, kui koondamise tõttu (nt katseaja ebarahuldavad tulemused vms), siis hüvitist tagasi ei nõuta.

Kokkuvõtvalt

Vähemasti on midagi, mida oodata. Selge on, et lahendused tuli jooksu pealt välja mõelda ja eks seetõttu võib ka aru saada, et nii töötukassa kui meie poolt on nii erinevaid arusaamu kui kattuvusi. Loodetavasti aga lahendatakse kõik käigu pealt ja ma ei välistaks sugugi, et meedet tuleb pikendada. Hetkel ei paista ju kuskilt majanduse toibumise märke ja kahe kuu eest makstav hüvitis leevendab olukorda vaid pisut. Samas, majandusmeetmeid on muidki ja eks neid on õigem kogumis vaadelda. Kuid muudest meetmetest juba teistes artiklites.

[1] RT I, 20.03.2020, 2.

[2] Valitsuse õigusaktide eelnõude ja seletuskirjadega saab tutvuda vastavas keskkonnas: http://eelnoud.valitsus.ee.

[3] Korduma kippuvad küsimused on avaldatud töötukassa kodulehe jaotise „Toetused ja hüvitised“ alajaotise „Töötasu hüvitis“ all, kus on omakorda teemade kaupa küsimused-vastused ära jaotatud. Andmebaasi täiendatakse pidevalt: www.tootukassa.ee/content/toetused-ja-huvitised/korduma-kippuvad-kusimused.

[4] 1-2-3… Sammud töötasu hüvitise taotlemiseks e-töötukassas. Avaldatud töötukassa kodulehel: www.tootukassa.ee/sites/tootukassa.ee/files/th_avalduse_esitamine_e-tks.pdf.

[5] Maksuandmete tõend on kättesaadav MTA kodulehel: www.emta.ee/et/maksuandmete-toend-juriidilisele-isikule.

[6] Vt selle teema kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2011. a lahendit asjas nr 3-2-1-117-11, p 19. Riigikohtu lahendid on avaldatud Riigi Teatajas: www.riigiteataja.ee.

[7] Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.02.2019. a lahend asjas nr 2-17-458, p 15.