Järgmine koolitus: 11.10.2022 - Tallinn - Sügiskonverents 2022 Registreeri / loe lähemalt

Lepingu täitmata jätmise võimalusest eriolukorras

MaksuMaksja: 2020 – märts (nr 3)

Lepingu täitmata jätmise võimalusest eriolukorras

Lehekülg: 40
Rutt Grünberg
ATTELA advokaadibüroo jurist
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Koroonaviiruse pandeemiline levik maailmas, sellega seoses välja kuulutatud eriolukord ning kehtestatud piirangud on juba mõjutanud ja mõjutavad üha enam isikute võimet täita neile lepingutest tulenevaid kohustusi. Kuigi üksikisikud ei saanud pandeemia teket ega sellega seonduvat eriolukorra väljakuulutamist ja meetmete rakendamist kuidagi ära hoida ega vältida, ei ole pandeemia ega eriolukord iga lepingu puhul vääramatuks jõuks, mis vabastaks lepingu täitmisest. Ka tuleb silmas pidada, et pandeemia ja eriolukord on erinevad asjaolud, ning olukorras, kus pandeemia ei ole käsitletav vääramatu jõuna, võib eriolukord selleks olla, ja vastupidi.

Eriolukord iseenesest ei ole vääramatu jõud

Seda, kas eriolukord on vääramatuks jõuks, mis vabastab isiku ajutiselt tema lepingulistest kohustustest, tuleb hinnata iga kohustuse puhul eraldi. Vääramatu jõu mõiste ja sellele tuginemise tingimused võivad olla kirja pandud lepingusse. Sellisel juhul tuleb eriolukorra vastavust vääramatu jõu mõistele hinnata lepingu alusel. Osas, milles lepingus sätestatu on reguleerimata või vastuoluline, või kui leping vääramatu jõu regulatsiooni ei sisalda, tuleb olukorra hindamisel võtta aluseks seaduses vääramatu jõu kohta sätestatut. Nende lepingute puhul, millele kohaldatakse Eesti õigust, tuleb lähtuda võlaõigusseadusest (VÕS). VÕS § 103 lõike 2 kohaselt saab isik eriolukorrale tuginedes oma lepingulise kohustuse täitmata jätta, kui: 1) kohustuse täitmine on eriolukorra tõttu takistatud,

2) eriolukorra kehtestamine ja sellest tulenev takistav mõju kohustuse täitmisele oli isiku jaoks ootamatu (st isik ei saanud seda lepingu sõlmimise ajal ette näha) ja

3) isikult ei saa oodata, et ta suudaks eriolukorra takistavat mõju kohustuse täitmisele vältida. Seejuures hinnatakse mõlemat eeldust objektiivselt, lähtudes sarnastel asjaoludel heas usus tegutseva mõistliku isiku võimetest, mitte konkreetse kohustatud isiku teadmistest ja oskustest.[1]

Eelnevast tulenevalt ei vabasta eriolukord isikut selliste lepingute täitmisest, mis sõlmiti ajal, kui isik pidi juba mõistlikult ette nägema koroonaviiruse laialdast levikut ning sellega kaasnevaid piiranguid ja muid mõjusid lepingu täitmisele. Ei ole selge, millal see hetk täpselt oli, kuid hinnanguliselt ehk kõige varem veebruari lõpus või märtsi alguses.[2] Samuti ei vabasta eriolukord isikut kohustuse täitmisest juhul, kui objektiivselt võib oodata, et isik suudab eriolukorra takistavat mõju vältida ja kohustuse siiski täita (näiteks kasutades alternatiivseid tarneahelaid vms). Lisaks on kohustusi, mille täitmata jätmine ei ole vabandatav nende olemuse tõttu. Näiteks on Riigikohus leidnud, et raha maksmise kohustuse täitmata jätmine ei ole üldjuhul vabandatav.[3] Seega ei vabasta eriolukord üldjuhul saadud toodete ja teenuste eest maksmise ja võlgnevuste (sh saabunud tähtajaga laenumaksete) tasumise kohustusest. Samuti näeb võlaõigusseadus ette vastutuse teatud kohustuste rikkumise eest sõltumata rikkumise vabandatavusest (st vääramatust jõust). Sel põhjusel ei saa vääramatu jõu tõttu jätta täitmata lepingutingimustele vastava lepingueseme üleandmise kohustust müügi- ja töövõtulepingute puhul,[4] saatja kahju ja kulude hüvitamise kohustust veo- ja ekspedeerimislepingute puhul ning hoiuleandja kahju ja kulude hüvitamise kohustust laolepingute puhul.[5]

Vääramatu jõu tõttu lepingu täitmata jätmine

Lepingu võib vääramatu jõu tõttu jätta täitmata üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistab. See ei tähenda ilmtingimata, et eriolukorra lõppedes lõpeb ka võimalus vääramatule jõule tuginedes oma kohustus täitmata jätta. Nimelt ei pruugi kohustuse täitmine olla takistatud eriolukorra kehtimise tõttu, vaid pandeemia tõttu maailmas valitseva üldise olukorra tõttu (nt piiride sulgemise ja tehaste seiskamisega seonduvad toorme ja kaupade tarneprobleemid jms). Juhul kui selline olukord kestab edasi ka pärast eriolukorra lõppemist Eestis, võib see endast endiselt vääramatut jõudu kujutada. Seega tuleb ajavahemikku, mille vältel lepingu täitmata jätmine on vabandatav, hinnata iga kohustuse puhul eraldi.

Ka juhul kui isik jätab õigustatult vääramatule jõule tuginedes oma kohustuse täitmata, on siiski tegemist lepingu rikkumisega, kuigi see rikkumine on vabandatav. See tähendab, et teisel lepingupoolel ei ole õigust nõuda kohustuse täitmist, viivist kohustuse õigeaegse täitmata jätmise eest ega kahju hüvitamist. Samuti ei ole õigust nõuda kohustuse täitmise rikkumise tõttu leppetrahvi, kui just lepingus ei ole eraldi kokku lepitud leppetrahvi nõudmise õiguses ka rikkumise vabandatavuse korral. Küll aga võib teine lepingupool sellises olukorras keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või lepingu üles öelda, samuti alandada hinda. Seega ei pruugi isegi oma kohustuste õigustatult täitmata jätmine jääda õiguslike tagajärgedeta ning võib muu hulgas tuua kaasa lepingu lõppemise.

Lepinguliste kohustuste ümberkujundamine

Eelneva valguses on üsna ebamäärane, millal saab eriolukorda või pandeemiat käsitleda vääramatu jõuna ja lepingu täitmata jätmist vabandava asjaoluna. Ka puudub selles osas kohtupraktika. Seega on tõenäoline, et lähitulevikus on oodata arvukaid kohtuvaidlusi eriolukorra ja pandeemia tõttu lepinguliste kohustuste täitmata jätmise vabandatavuse ning kohustuste täitmata jätmisele vastukaaluks kasutatud õiguskaitsevahendite lubatavuse üle. Õigusliku olukorra ebaselguse ning varasema kohtupraktika puudumise tõttu on nende kohtuvaidluste tulemusi raske ennustada ning lisaks võivad vaidlused osutuda aeganõudvateks ja kulukateks. Seega oleks nende vältimiseks mõistlik juba varakult teha kindlaks pandeemia ja eriolukorra eeldatav mõju lepingulistele suhetele ning vajadusel poolte õigused ja kohustused kokkuleppel ja mõlemaid pooli rahuldaval viisil ümber kujundada. Isegi kui lepingut ümber kujundada ei soovita, tuleb silmas pidada, et võlaõigusseadus kohustab lepingupoolt tema kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust viivitamata pärast sellest teada saamist teisele lepingupoolele teatama. Teavitamiskohustuse täitmata jätmine ei ole üldjuhul vabandatav ning võib anda aluse seda rikkunud isiku vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks isegi juhul, kui lepingu enda täitmata jätmine on vääramatu jõu tõttu vabandatav.

Ka seadusandjal on võimalik anda oma panus vaidluste vähendamisse ja õigusselguse loomisesse ning kaaluda eraõiguslike suhete ajutist reguleerimist eriolukorras. Näiteks Saksamaal võeti 27.03.2020 vastu seadus COVID-19 pandeemia tagajärgede leevendamiseks tsiviil-, pankroti- ja kriminaalmenetluse seaduses.[6] Selle seadusega muudeti muu hulgas ajutiselt tsiviilkoodeksis (Bürgerliches Gesetzbuch) sätestatud võlaõiguse aluspõhimõtteid ning kehtestati eriregulatsioon, mis võimaldab füüsilistel isikutel ja väikeettevõtjatel koroonaviirusest tingitud takistuste tõttu lihtsustatud korras kuni 30.06.2020 lepinguliste kohustuste täitmisest keelduda. Samuti lükati edasi maksevõlgnevuste ja tarbimislaenu maksete tasumise tähtaegu ning piirati märkimisväärselt eluliselt oluliste teenuste pakkujate ning elu- ja äriruumide üürileandjate õigust lepingu lõpetamiseks olukorras, kus vastaspool ei maksa osutatud teenuste eest.

[1] Vt vääramatu jõu eeldustest täpsemalt: P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: 2016, lk 484.

[2] WHO kuulutas COVID-19 viiruse leviku pandeemiaks ja Vabariigi Valitsus kuulutas välja eriolukorra 12.03.2020. See ei tähenda aga, et pandeemia mõju ei saanud olla võimalik mõistlikult ette näha juba varem. Nt Saksamaal vastu võetud COVID-19 pandeemia tagajärgede leevendamise seadusest (vt alamärkus nr 6) võib järeldada, et kuupäevaks, millest alates tuli lepingu sõlmimisel pandeemia võimaliku mõjuga arvestada, on olenevalt lepingutüübist nt 08.03.2020 või 15.03.2020.

[3] Riigikohtu 12.06.2002 otsus tsiviilasjas nr  3-2-1-50-06, p 15.

[4] Riigikohtu 30.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21; Riigikohtu 28.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22.

[5] Vt täpsemalt VÕS §-d 781, 856 ja 899.

[6] Gesetz zur Abmilderung der Folgen der COVID-19-Pandemie im Zivil-, Insolvenz- und Strafverfahrensrecht. Avaldatud arvutivõrgus 27.03.2020: www.bgbl.de/xaver/bgbl/start.xav?startbk=Bundesanzeiger_BGBl#__bgbl__%2F%2F*%5B%40attr_id%3D%27bgbl120s0569.pdf%27%5D__1585560485246.