Järgmine koolitus: 11.10.2022 - Tallinn - Sügiskonverents 2022 Registreeri / loe lähemalt

Kolmikkriis: tütrekesekene küsis, et…

MaksuMaksja: 2020 – märts (nr 3)

Kolmikkriis: tütrekesekene küsis, et…

Lehekülg: 10
Peeter Tammistu
Majandusanalüütik
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Mu tütar küsis, mis ma arvan (majandus)kriisist, kuna tema sõpru oli huvitanud minu arvamus. Ei saanud ära öelda. Kui juba olin sunnitud arvama, siis… Järgnev ei ole kindlasti analüüs, vaid pigem mõttekildude jada, kuna kõik parameetrid muutuvad tohutu kiirusega.

Arvamise põhi paika

Me oleme kärsitu rahvas, räägime läbisegi ja erinevatest asjadest korraga. See ei tekita kõige paremat tõenäosust õige järelduseni jõuda. Ka kriisi käsitlemisel on mõistlik kõigepealt põhi paika panna. Niisiis… Antud kriisi puhul tuleb vahet teha, et ühe kriisi asemel meil on tegemist kolmikkriisiga: meditsiiniline, administratiivne ja majanduskriis. Kuigi need kolm kriisi on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist, on neil erinev kulg ja toimimisaeg.

Ehk – kui meditsiiniline kriis laheneb millalgi, siis majanduskriis alles kogub jõudu ja haldussuutlikkuse kriis halvendab nii meditsiinilise kui majandusliku kriisiga kiiret toimetulekut. Halduskriisile on pööratud andestamatult vähe tähelepanu, kuid meditsiinilise kriisi administratiivse alguse lombakus oli tähelepanuväärne. Nüüd püütakse seda tasandada „kangelasliku“ visadusega, kallilt ja energiamahukalt. Õnneks pidas eesliin (tervishoiutöötajad, apteekrid, kaitsevägi, päästeteenistus, politsei ja… kassapidajad) kriisilöögile vastu. Seega, tegemist on omamoodi kolme kriisi sümbioosiga ehk superkriisiga

Me ei tea isegi, milline majanduskriis meil on. Kriis ei ole lihtsalt kriis, nii nagu haigus ei ole haigus. Olenevalt kriisi tüübist on erinevad lahendusvõtted nagu haiguselgi: kui olete jala ära hõõrunud, siis aitab plaaster, kuid nohu puhul ninatilgad. Ninatilgad ja rohke nuuskamine ei paranda rakkus kanda.

Niisiis, milline kriis meil majanduses kujuneb? Kas see on nagu eelmine kriis, mis oli finantskriis, või 2001. aasta dot-comi majandusmulli lõhkemine või sellele eelnenud Aasia tiigrite kriis või 1998. aasta Venemaa majanduskriis? Me ei tea. Kas see on tarnekriis, toorainekriis, pangakriis või tarnekriis, mis kasvab üle ostuvõime kriisiks? Kas see on kõik need kokku, mida võimendab rändekriis? Me ei tea. Seepärast püütakse ravi majanduskriisile eelnenud kriiside ravist lähtudes.

Immateriaalne kolmikressurss: sotsiaalne kapital, usaldus ja hoolivus

Tuleb tunnustada, et meil endil, inimestevaheliselt, on kriis alanud üllatavalt inimlikult. Inimesed mõistavad, et tegemist on üldise hädaolukorraga, mis puudutab meid kõiki moel või teisel, ja püüavad olla abiks, kus vähegi võimalik. See on asjade tugev positiivne faktor. Tundub, et meil on uuesti kasutusele võetud vahepeal äraunustatud valuuta — sotsiaalne kapital, nagu seda nimetas Francis Fucuyama. Tore. Jätkuks seda vaid rohkem (ja kestvamalt).

Erinevalt Poolast (tromb Euroopa logistikaahelas) on meie ettevõtjad ja dr Riik pigem koostööaltid ning lahendusi otsivad. See tekitab lootust, et ühisel jõul suudame saavutada jätkusuutlikke tulemusi. Võib-olla annab see ka aluse kriisijärgseks ühiskonnaüleseks koostööks. Loodame. Me saame igaüks eraldi ja kõik koos teha midagi isetut, mis aitab naabril (kes siis omakorda meid toetab) rajus kestma jääda. Igaühel meist teiega on vaja ka ise midagigi teha. Heatahtlikkus on ressurss, nii nagu taasiseseisvumisel oli meil olemas lisaks (olematule) kapitalile sotsiaalne kapital ja uskumatu nutikus.

Tänastes oludes on teiseks tähtsamaks valuutaks usaldusväärsus. Usaldus on liim, mis hoiab praegu ühiskonda koos. Usaldus ja lootus. Seepärast ei tohi seda ressurssi kergekäeliselt kulutada.

Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord, kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust, on tal taskud järsku — ja pöördumatult — tühjad. Kusjuures enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.[1]

Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.[2] Hoolivus ongi kolmas immateriaalne ressurss, mida tuleb lähiaegadel, kui meil suurt midagi muud pakkuda ei ole, rohkelt kasutada. Kõigil.

Nepihaavlitega karujahil

Meie teiega ei tea (ja dr Riik ka ei tea), mida täpselt teha, kuid tegutseme heas usus, et laialdase ja kiire abipaketiga teeme midagi õigesti. Ilmselt nii ongi. Praegune arvamine on täiesti tänamatu. Olukord on enneolematu ja paljud ilmselt õhkavad: „Oh, kui tore oleks, kui meil oleks (ainult) majanduskriis!“ Kuid ei ole, on kolmikkriis. Tundub, et praegune tegevus kõigub kõrgete analüüsimajade arvates mitme stsenaariumi vahel, millest esimene on praeguna tegevusmudel, et kahe kuu pärast on meditsiiniline kriis ületatud.

Et majandust sel hullul perioodil säästa, paneme selle seniks kunstlikusse koomasse ja ootame, kuni prints suudlusega selle äratab ning… Kõik läheb harjumuspäraselt edasi. See oleks küll tore variant, kuid vähetõenäoline.

Teine stsenaarium, millest me ei räägi (millest me isegi mõelda ei taha/julge), on see, et kriis kestab kauem (prints viibib suudlusega, koperdab hapnikuvooliku otsa, eksib korrusega vms) ja majandused sulguvad väikesteks (igaüks enda eest) piirkondadeks. Selles kontekstis on täiesti asjakohased (riiklike) õlivabrikute ehitamine (et kindlustada energiajulgeolek), tugev toetus põllumajandusele (et elanikkonda ära toita) ja ilmselt ka võõrtööjõu piiramine (et oleks vähem suid toita) ehk täielik sulgumine sisetarbimislikku minimalistlikku (eksistentsiaalsesse) ringlusse. Muidugi välistavad mõlemad äärmusmudelid üksteist: kinnine tsükkel ei anna võimalust majandusel kiiresti startida, kui selleks võimalus avaneks, ja praeguste töökohtade säilitamine oleks täielik raiskamine, kui oleks vaja üles ehitada kinnist majandustsüklit. Esimese mudeli liialt pikaaegne ja teise liialt varajane käitamine on mõlemad ohtlikud jätkusuutlikule arengule.

Olukord on, nagu oleksime nepihaavlitega karujahil, hajusalt tulistades saab millelegi kindlasti pihta. Eh, karu küll maha ei võta, kuid ehk hirmutab pauk ja mõni õnnestunud haavlitabamuse ebameeldivus looma minema. Lootma ikka peab. Mõistlik oleks otsida lahendust nende kahe mudeli vahelt. Ilmselt seda tasakaalu otsitaksegi, kuidas säilitada põhikonstruktsioone.

Tõsiasi on, et ega suurt targemat polegi teha, kui hoida (hambad ristis) riigipoolsel toel meie ühise raha eest (eelarvelised vahendid) majanduse põhikonstruktsioonid elujõulised, et neid on võimalik kasutada majanduse taaskäivitamisel starteritena. Kuid kuna sellesse kriisi on segatud meditsiinikomponent, siis on see kriis tunduvalt erisugune ja vajab hoopis teistsuguseid hoobasid. Nagu targad inimesed on öelnud — muuda seda, mida sa saad muuta, ja jäta muutmata see, mida sa muuta ei saa. Muutmine on üks „trikivärk“, see nõuab teadmisi ja otsustusjulgust. Kõige suuremaks hoovaks on õigeaegne (administratiivne) tegutsemine, ehk Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.[3] Just see määrab ära strateegi edukuse, kas ta teeb oma valikud õigel ajal või… tal ei ole otsustusjulgust ja ta jääb hiljaks.

Metsatulekahju mugavustsoonis

Alguses hämmastas mind analüütikute prognooside optimistlikkus, milles arvati, et SKP langus võib olla 4% ja julgemad arvasid, et võib-olla… 5% (aga jääme ikkagi plussipoolele). Mnjah, ilmselt oleks see niimoodi, kui meditsiiniline kriis oleks suudetud ületada kuuga, poleks rängalt kahjustanud majandusvedureid ja mais käiks juba majandus tõusujoones.

Sellisest analüüsist lähtudes on ka mõistlik kunstlikult pumbata majandusse raha, et konserveerida (suures hulgas) olukorda, kuni olud tasanduvad ja võime jätkata pürgimist uute eesmärkide poole. Selline lühiajaline kunstliku kooma variant majanduses.

Nüüd, kui (meditsiini)prognoosid hakkavad juba mingitki ebameeldivat tõenäosust ilmutama, näeme ka majandusprognooside järsku mustumist. Eesti Pank esitles oma analüüsi, mille järgi iga kriisinädal ampsab 0,5% SKP-st ehk langus võib olla 6–14%. Tänaseid administratiivtrombe ja paanikat, aga eriti logistiliste süsteemide segipaisatust ning tööstuste seiskumist vaadates arvan, et seegi prognoos on taoline, et kui tõeks saab, siis võime üksteist jällegi õnnitleda. Meie majandus on orienteeritud ekspordile ja see, milline saab olema meie kaubanduspartnerite ostuvõime ja tarve (isegi mitte pärast kriisi, vaid just kriisist väljumisel, kui kõik enam-vähem ühel ajal oma mootorid käima tõmbavad), me ei tea. On suur oht, et riikide vajadused ja tarbijate nõudlus on põhjalikult muutunud. Logistika ja tarnevõimekused ka. Pealegi ei ole me ainult eksportija, vaid ka suur importija, isegi sealiha toome me sisse, paljudest muudest esmatarbekaupadest rääkimata. Võib arvata, et kriisis ja kriisijärgses segadikus peame osa elementaarsemaid kaupu ise tootma hakkama, mis on võrreldes eelmise kulumudeliga tunduvalt kallim… kõige sellest järgnevaga.

Panoraampilt

Tundub, et nüüdseks on majandusinimeste & analüütikute pimenurk hakanud ahenema ja vaateväli laienema. Nii on Rootsi tööstur Jacob Wallenberg mures piiramismeetmete pikaaegse mõju osas äridele. Igati õigustatud mure, sest kui kapseldumine ja iga riigi huvid eraldi muutuvad primaarseks, siis on kukkumine valusam. Kõigile. Samas, kuidas saaks mõne riigi poliitinimesed ignoreerida oma riigi kodanike huve (lähetada lepingulisi kaitsevahendeid teistele, kui endalgi puudus käes, moodustada sanitaarkordoneid, piirata „võõraste“ liikumist)? Kuidas seada esiplaanile ühishuvid? Kuidas seda ära seletada? Raske valik.

Kuid Wallenbergi mure on hoopis mujal, pikaajalisem ja läbinägevam, sest kui kriis kestab kaua (ja vähe see ei kesta), siis on oht, et tööpuudus tõuseb 20–30% ja majandused võivad kukkuda 20–30%. Sellisel juhul: Taastumist ei tule. Tulevad sotsiaalsed rahutused. Tuleb vägivald.[4] Just see on väga tähtis argument valikute tegemisel. Küsimus on ka liidrite tehtavate otsuste usaldusväärsuses. Wallenberg soovitas alustada debatti kriisi pikaajaliste tagajärgede üle. „Ma olen surmani hirmutatud kriisi tagajärgede pärast ühiskonnale,“ märkis ta. „Ma tahan tõstatada vaate, kas me saaks teha midagi teisiti? Praegu läheme me ühte rada. Võimud tegutsevad väga jõuliselt ühiskonna abistamiseks. Aga nad ei vaata seda, mis varitseb nurga taga,“ lausus ta. „Nad ei vaata pikka perspektiivi, kuid see on väga tähtis ühiskonnale ja Euroopa Liidule.“[5]

Küsimus, kuidas pöörduda tagasi elujõulise ühiskonna juurde, on igati õigustatud, sest on ka teine variant — Brasiilia variant. Sellest teises variandist saab aimu, kui lugeda pealkirju, nagu „Brasiilia jõugud võtsid karantiini kehtestamise enda kätte“. Kuidas? Miks? „Ühe Rio de Janeiro tuntuima slummi uimastijõugud on hakanud ise karantiini kehtestama ja seepi jagama, sest president Jair Bolsonaro nimetab koroonaviiruse tõttu liikumispiirangute kehtestamist kriminaalseks. Pärast kella kaheksat tuleb kodus püsida. Epideemia jõudmine slummidesse oleks tõeline kaos.”[6]

Kas on võimalik, et mõnes riigis on jõugud usaldusväärsemad kui riigi president? Vastutustundlikumad? Hoolivamad? Kõik see võib toimuda, kui juhid vääratavad usaldusväärsuse kitsal rajal või ametnikud ja institutsioonid ei näita üles ülimat empaatiavõimet. Tasub meeles pidada, et kriis või mitte, kuid Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.[7] Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta ei ole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et saaks tema jälgedes käia.[8]

Eks ole tõeline väljakutse — peaaegu võimatu missioon. Kuid need, kes seda ei suuda, ei ole ka tõelised juhid. Nii et, loodame parimat, kuid olgem valmis ka ise kaasa lööma ja aitama. Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut, lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.[9]

Pilt värvub rajuseks

Samal ajal muutuvad majandusprognoosid ikka rajusemaks. Leedu keskpank ennustas sel aastal majanduse 3,4–20,8% kahanemist olenevalt koroonakarantiini pikkusest. Kui pandeemia mõju jääb kergeks ja karantiin ei kesta üle kahe kuu, piirdub kahanemine 3–4 protsendiga. Kui aga karantiin jääb kehtima neljaks kuuks, on oodata 21-protsendilist langust.[10]

Kas panite tähele — must stsenaarium on tehtud neljale kuule? Brittide analüüs näitas, et karantiin ja sotsiaalne isolatsioon võib võtta ju 12–18 kuud kuni vaktsiini väljatöötamiseni (täna ütles üks raadiohääl, et 18–24 kuud). Mis siis? Kui võtta aluseks Eesti Panga analüüsi, mille järgi iga kriisinädal ampsab 0,5% SKP-st, siis võime seda ennustust projitseerida ka brittide ennustusele, et viiruse taandumine võib võtta 12–18 kuud, mis võib tähendada hoopis hirmuäratavat 50–80% langust.

Kuid häda on selles, et see langus ei ole laugjas lineaarne muutus, vaid kiirenev, mida kauem see kestab. See murdub mingil momendil lauskukkumiseks. Kui SKP langeb 80%, siis ei ole täieliku seiskumiseni enam suurt varu olemaski. Toimub suur varing. Ilmselt just seda pidas Wallenberg silmas, kui ütles: Ma olen surmani hirmutatud kriisi tagajärgede pärast ühiskonnale.[11]

Igatahes on võimalik, et kolmikkriis mõjutab meid kui metsatulekahju. Nüüd on küsimus, kuidas sellele palangule piir saada. Kõik ideed on teretulnud, igal võimalikul moel. Wallenberg on juba alustanud debatti selles osas. Tema debatiüleskutse taga on Euroopa tööstuse ümarlaud. Päris muljetavaldav.

Kristjan Lepik arvab, et Eesti majandus langeb umbes veerandi võrra ja laenu peaks võtma kümme miljardit. Päris suured arvud, kuid kui me vaatame ka Leedu ja Eesti keskpankade arvestusi, siis pikemaajalise kriisi korral on need prognoosid tõelähedased. Kuid kõigepealt on vaja saada viiruse levik pidama ja kontrolli alla, vähe on kasu majandusse raha kallamisest, kui viiruse levik pärsib tootmist jatarbimist. See oleks enesepete.

Kuid tõsi on, et juba praegu kõrini võlgades riigid peavad võtma uusi laene. Seega, sügisel tuleb Euroopa Liidu tasandil tegeleda ilmselt Euroopa võlakriisi uue lainega ja riikide päästmisega, ning siis on juba oluliselt raskem laenu saada. Teistmoodi hirm on toas. Seega peaks Eesti suurema laenu kohe ära võtma ning tõenäoliselt intressid fikseerima tänaste tasemete juures, ujuva intressiga laenu puhul lööb ilmselt peatselt intresside tõus. Ühtlasi tagaks see, et Eesti majandus võib kriisist kiiremini välja tulla ja olla järgmise tõusulaine võitjate hulgas. Selle hind on see, et meil kõigil tuleb ühiselt tasuda riigivõlg, kuid see on kasvava majanduse tingimustes kergem.[12]

 

Tundub usutavana ja tundub plaanina. Ka viiruse tõkestamise ülemaailmne häkaton tundub hea plaanina. Ideed on need, mis maksavad. Aga edasi… Mehed metsa langetama ja naised käpikuid kuduma? Nii põleb meie majandussüsteemi mets maani maha ja oleme lagedal.

 

Fookusest

Tundub, et mitme häda üheaegne ja massiline ilmnemine on loonud teatud mõttes olukorra, kus tehakse mitte seda, mis prioriteetne oleks, vaid seda, mis parajasti juhtub näkku karjuma. Ka see on üks võimalusi tegutseda, kuid me oleme ikkagi tegutsemas liialt „rahuaja“ tingimuste raamistikus — kaardistame siis, kui on vaja juba tegutseda; monitoorime, kui on vaja määrata prioriteedid. Räägime rahast, rahast, rahast, kuid prioriteete ei ole. Raha ei ravi majanduskriisi, kui meditsiiniline kriis pole saadud kontrolli alla. Elementaarne.

Kuni viiruse levikule ei ole punni ette pandud, on enamik rahast (ilmselt mitte meditsiini suunatud) tühja kulutatud. Raha ei ravi seda kriisi, kui inimesi, tootjaid ja logistilised ahelad jätkuvalt viiruse mõjul (ja seejärel ahelrektsioonina) rivist välja langevad. Raha uhtmine majandusse ilma prioriteetsete tegevussuundade ja valdkondadeta on nagu tõrre täitmine veega, millel pole punni mulgule ette löödud.

Fookus paika, siis saame põhitähtsad probleemid kindlustatud, ja on kindel alus, millele edasiminekuks toetuda. Vaat niimoodi. Nii Itaalias (kui meie oma Saaremaal) juhtunu näitab, mis juhtub, kui kohe kogu ressurssi kõige tähtsamale ei suunata, vaid mängitakse „rahuaja“ mänge. Ilma prioriteetse tegevuseta muutub olukorra lahendamine ikka kallimaks ja enam ressurssi nõudvamaks.

Üks näide: bensiini kui ressursi vajaduse arvestus enne Ardennide lahingu algust. Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda, et lahingutingimustes tuleb seda hulka vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha vaikinud.[13] Nagu me nüüd teame, siis oli väljaohvitseridel õigus ja rünnak takerduski, kogu ressurss läks kaotsi. Lahing kaotati ka. Lahinguohvitserid staabiohvitseridest: Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad.[14] Illusioonid on ohtlikud. Ka illusioonid tormakast tegevusest, mis tegelikult ei paranda olukorda, kuni mulgule pole punni ette löödud..

Kriisi „peiteaeg“?

Kui me meditsiinikriisist jagu saame (kiiresti ja väikeste kadudega), siis majanduskriis alles algab. Kui arvestame, kuidas tarneahelad on katki rebitud (ilmselt on sellest kriisi lõpuks lausa tükid välja rebitud ja administratiivne rumalus on seda võimendanud või lausa tekitanud), logistilised süsteemid on sassis, siis võtab kõige selle lappimine ja lahtiharutamine oma jagu aega ning ressursse. Mitmed „heaolu“ ja „võrdsustamise“ mõttekesed peame unustama, sest need on ebareaalsed. Varud selliste kunstsüsteemide ülalpidamiseks on lõppenud. Me saame veel imestama, milliste triviaalsete küsimuste üle vaidlesime innukalt, pahatahtlikult ja mõttetult veel siis, kui kriis juba kulges. Täiega. Rantjeepensionism ja Rail Balticu hullus paistavad meile siis veidrustena. Me peame laua vanadest plaanidest puhtaks lükkama ning alustama uue, hulka tõhusama ja paindlikuma süsteemi, sealhulgas haldussüsteemi kokkupanekuga.

Praegu on raske, kuid see on alles kriisi „peiteaeg“ (kerge köha või tsunami algfaas, kus meri taandub ja tobukesed tormavad randa kõige sellest tulenevaga), millele valitsuse abipaketid on kui ravikuur. Tervisepakett. Kui selline rahaga ravimine on edukas üksnes siis, kui töökohad tõesti säilivad ja eriolukorra piirangute kadumisel taaskäivitub majandus kiiresti. Nagu „paugupill“. Mõtleme! Hm, kas kahe kuu pärast on lendavad turismikotkad taeva all sama tihedalt parvlemas nagu enne? Kas hotellid, SPA-d on pungil täis? Kas „põsemusi konverentsid“ on jälle täistuuridel käima läinud? Kas megakontserdid lõhestavad suvist öötaevast? Ilmselgelt mitte. Mis edasi?

On päevselge, et senist 70% palgasäilitamise režiimi ei ole pikemas perioodis võimalik jätkata. Meil kogumis ei ole nii palju raha. Isegi laenuraha pole. Kuid toetuste äralangemisel on tagajärjed. LHV analüütik Kristo Aabi sõnul pole praegu tegemist nii-öelda tavapärase majanduskriisiga. „Pigem on riigid ise majanduse mõneks ajaks seisanud. Seetõttu on oluline tagada, et seisaku ajal ei jääks inimesed hätta igakuiste kohustuste teenindamisel, mida paraku ei ole nii lihtne pausile panna.[15]“ Just, meie läbipõimunud maailmas on ühtede kohustused teiste tulu, teiste tulu mittelaekumisel tekkib uus „pausile pandud“ kohustuste kiht jne. See on olnud kõigi kriiside loogika. Ainult et seekord ei ole tegemist majandusest tuleneva loogikaga, vaid majandusevälise teguriga. Maailma riigid taastuvad meditsiinilisest kriisist erineval ajal ja sellest tekkinud majanduskriisi kahjusid alles hakatakse inventeerima. See kõik võtab aega. Teadmatus, pelglikkus ja kõige lappimine jätkub veel pikalt. Kuigi EL teeb nüüd ponnistusi ühislahenduste leidmiseks, siis kriisi alguse kapseldumisest tingitud moraalsed kahjud ja kahtluseuss vinduvad vaikselt edasi nii üksikisikutes kui institutsioonides ilusate sõnajadade varjus. Kõik venib, mis tähendab, et kõik riigid peavad oma kulusid kokku tõmbama. Kodanikud ka.

Positivistid vaatavad tulevikku

Eks need prognoosid majanduslanguse mustematest stsenaariumitest teevad närviliseks, kuid ega selle vastu suurt midagi teha anna. Mis tehtud, see tehtud. Nüüd tuleb terve püsida ja ligimisi aidata. Muidugi tuleb vaadata natuke tulevikku ja kui asi lähebki väga hapuks, siis loota, et „kriisimansa“ piisav aeg enne hetke, kui käed ribadeks tõmbavad, jõuavad meile edastada sõnumi, et katsuge nüüd isekeskis ja seltsiti hakkama saada. Toetage üksteist, kaevake oma ilumuru ja lilleklumbid ülesse ning pange porgand ja kartul maha. Kurk ka. Pole esimene kord ja kuri aeg saab üle elatud. Üsna linlikus New Jerseys kasvatas igaüks tibatillukeses eesaias ube, porgandeid, kapsaid, nagu Eleanor Rooswelt Valge Maja esisel muruväljakul. „Võiduaiad”, nõnda nende kohta öeldi.[16]

Pole vaja häbeneda kodanikuinitsiatiivsust. Halb, lausa andestamatu, oleks see, kui administratsioon varjamisest, võltsoptimismist või julguse puudumisest inimesed teavitamata jätab ja pärsib nende iseseisvalt tegutsemist.

Kuid senimaani on avaldatud muidki mõtteid, näiteks puitmajade tootjad usuvad, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Õige mõte. Tuleb vaadata tulevikku.

Pealegi oleme kuulutanud enda rahvusloomaks hundi, oleme hundirahvas. Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata (reegel nr 1). [17] Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla (reegel nr 2).[18]

Harjumuste, stereotüüpide, vajaduste muutumine

Kui meile sisendatakse pidevalt mantrat, et kohe-kohe on kõik halb möödas ja kõik normaliseerub, siis… See oleks tore, kuid pole reaalne. Meie teiega ei ole enam need, kes olime eile, me oleme homsed. Isegi kui kõik võikski normaliseeruda „nagu eile“, siis kriis on sügavalt raputanud ühiskondi. Meie teiega oleme sellest müksust ärganud ja märganud… Ups! Oleme teinud paljusid asju harjumusest. Mitte seepärast, et meile miski, millega oleme harjunud, meeldib, või et see oleks mugav või tervisele kasulik, vaid oleme elanud suure aja automaatrežiimis. Me ei mõelnud ega kaalunud valikuvõimaluste üle. Mugavustsoon.

Kuid oludes, kus paljud kaubad ja teenused on kadunud, piiratud või kolinud teistesse müügikanalitesse, oleme sunnitud oma harjumustest välja tulema ja tegema uusi valikuid. Toimub massiline harjumuste muutumine ja vajaduste ümberhindamine. Kõige lihtsam näide: kõik need, kes kriisist läbi tulnud, on õppinud käsi pesema. See on muutunud harjumuseks. Saanud osaks „geneetilisest koodist“. Eks ole?

Ilmselt muutub kogu ostukäitumine. Kui praegu on „kriisimansalt“ selge suunis, et ärge käige poes (ja poes käimise võimalused on piiratud), siis üha rohkem kaupu jõuab tarbijani mitte poepaleede, vaid kullerteenuse kaudu. See mugavus tellida kaupu ilma sohvalt tõusmata saab ilmtingimata uueks harjumuseks. Küsimus on selles, millega asendub poes käimine kui vaba aja veetmine ja meelelahutusüritus uutes tingimustes? Eks ole hea küsimus? Aeg tahab ju sisustamist. Samas, meelelahutusäri, mis oli enne kriisi kõige kiiremini kasvav majandusvaldkond, kukkus kriisis kokku hetkega. Nagu plirtsti. Seegi on mõttekoht.

Kui senised transpordiarengu kavad on sõnajadadena propageerinud sundliikumiste asendamist, esitades selleks lausa meetmete paketi, siis nüüd on kriis selle meetme meie eest ära otsustanud. Paljud meist teiega on piiranud oma tööalast liikumist pea olematuks. Oleme aru saanud, et ei ole vaja „käia“ konverentsidel, nõupidamistel, kohtumistel, sest kõik see on võimalik korraldada ka digimaailma vahendusel (sõbralikku suminat on vähem, kuid on tervislikum). Kui enne tundus see tuim ja tarbetu, siis nüüd on sellest kujunenud elu norm (või ellujäämise norm). Tekib harjumus, mis kinnistub, ja pärast kriisi on usutavasti „koos+olekute“ vorm suuresti asendunud „koos, kuid eraldi, olekutega“. Lihtsalt mugavam, aja- ja rahasäästlikum. Sellest vaid samm edasi tekib nii mõnelgi küsimus: milleks „tööl käia“, kui suurema osa asjatoimetusi sai kriisi ajal kodunt tehtud? Miks siis mitte jätkata seda töövormi ka pärast kriisi, teha samuti arvuti teel? Jälle mugav, ei pea sõiduks aega ega raha kulutama, uhket rõivast ostma ega lõhnavett ja palgepuna kasutama. Kuid jällegi see küsimus, mida teha tekkinud lisaressursi — ajaga? Kas seda saaks kasutada igaühe eraldi ja kõigi koos ühisloome platvormidel tegutsemiseks?

Õppimine võib saada uue tähenduse ja kvaliteedi. Kriis on muutnud ka õppimise sisu ja vormi. Enam ei ole ju tarvis koolis „käia“, piisab, kui arvuti lahti teha ja… Siit algabki uus võimaluste kaskaad, uued suhted nii sõprade, õpetajate kui vanematega. Muutub ka suhtumine õppimisse, see ei ole enam tunnis pingi nühkimine ja vahetunni ootamine. Aeg ja ruum oma tavapärases mõistes on kadunud, on tekkinud valikuvõimalus: millal, mida, kuidas. Ka õppimine muutub ajatööst eesmärgipäraseks ehk juhtimiseks eesmärgi kaudu. Tähtis on, et (kooli)töö oleks tehtud õigeks ajaks ja kvaliteetselt. Kõik muu on vaba valik. Täpselt nagu päriselus.

Kuid e-õpe lahendab ka paljud meie murekohad, mis on seotud õpetajate vanuse ja vähesusega. Põhimõtteliselt on võimalik, et õpilane, kes praegu harjub e-õppega, ei ole enam seotud konkreetse kooli ega õpetajaga, vaid saab ise valida, milliseid ja kelle kursuseid ta kuulab/osaleb. See omakorda annab headele ja pühendunud õpetajatele võimaluse harida tunduvalt rohkem lapsi. E-õppel ei ole ju füüsilisi piire, et klassi mahub 20–30 õpilast. Põhimõtteliselt on õpilaste arv piiramatu. Hariduse „andmise“ ja „saamise“ kvaliteet tõuseb. Jah, muidugi nõuab selline õppevormide (ja loodetavasti ka sisu) muutust, õpilastelt enam vastutuse võtmist, otsuste langetamist ja võrgustike kasutamist. Just see, mida me ühelt asiselt eduriigi kodanikult ootamegi. Ning kõige selle tulemusena vabaneb jällegi kõige defitsiitsem ja taastumatum ressurss — aeg, kvaliteetaeg.

Kogu see kvaliteetaja müriaad mõjutab ka suhteid perekonna sees. Loodetavasti paremuse poole, kus vanematel on aega (kuna ei pea tööl „käima“, puhas ajavõit) peresisesteks suheteks ja koostegemise rõõmudeks. Ühistegevuseks, oludeks, kus iga tegemine oleks sündmus. Märk. Harjumatu? Kindlasti on see harjumatu võrreldes meie eilse tormava maailmaga. Kuid kriis on näidanud meile, et suur osa tegemisi, mida oleme pidanud ülioluliseks, on tegelikult tühja tegemised, tühja rabelemised ja tühja muretsemised. „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud.“ (Mark Twain)[19]  Nii ongi. Küsimus on vaid selles, kas kasutame selle kriisi kiirendused ära või halame ainult kahjude üle. Meil on võimalus teha midagi hoopis uut, mis annab ka täiesti uuelaadseid tulemusi, ja püüame riigi roosa vihmavarju alla pääseda. Sest vaadake: „Meie hädad ei teki sellest, mida me ei tea. Meie hädad tekivad sellest, mida me kindlalt teame, aga mis ei vasta tõele.” (Mark Twain)[20] Katsetagem siis uutes oludes uute asjadega. Asjadega, mida me ei tea. Vähemalt kindlalt ei tea.

Riku mälestusväärselt reegleid

Mida teha? Valitsus on teinud kiireid, otsustavaid otsuseid, see on lootustandev, kuid nüüd on vaja kokku panna Plaan X. Mõelgem raamidest välja. MacArtur on öelnud veel ühe tarkusetera: „Sind mäletatakse reeglite põhjal, mida sa rikkusid.“ Lükkame laua puhtaks. Me elame ka kõige paremate tulemuste puhul homme täiesti uutes tingimustes. Lausa kummastav on lugeda, et Maaelu(tuse)ministeerium valmistab ette EK nõudel trahvi Tartu Agrole, mis selle ühe suurima põllumajandustootja ilmselt pankrotti viib (muide, administratsiooni enda hoolsusukohustuse täitmatajätmise tõttu), või seda, et Keskkonnainspektsioon tegeleb väärteomenetlusega, kus Kloogaranna suvilaomanik püüdis oma ehitist päästa mere pealetungi eest kivivalliga (muide, meri sai vaba tee lammutada kallast siis, kui lahes olev muul administratsiooni poolt lammutada lubati). Ühest küljest võiks neid tegevusi võtta märksõnaga „vaatamata kõigele riik toimib“, kuid kas see kiuslik pahatahtlikkus on see, mida me praegu administratsioonilt ootame? Ei, see on administratiivse kriisi (mitte riigi kui sellise, sellega on kõik korras) ilming. Avalik teenistus on teenussektor, see peab aitama, leidma lahendusi, mitte karistama. Karistamine on avaliku teenistuse läbikukkumise näitaja.

NB! Taastumine ei saa olema kiire ega samale tasemele. See on nagu vaasi maha pillamine, võtab viivu, kuid tükkide kokku kleepimine on aeganõudev ja seda ei saa kasutada enam endiseks tarbeks. Me peame paljud ebaloomulikud keelud tühistama, igakülgselt soosima inimeste isiklikku initsiatiivi ja ettevõtlikust. Kes vanasse takerdub, kes ei suuda muuta oma majanduse ja regulatsioonide struktuuri, on kindel kaotaja.

Kindlasti olukord normaliseerub, kuid see on teistsugune normaalsus. Niisiis:

1) ressursside kasutamise prioritiseerimine — mida kasutada tõeliseks tõukeks majanduse taaskäivitamiseks;

2) kodumaise tootmise säilitamine ja taasloomine. Asume logistilise ahela tagumises nurgas (Poola tromb), mis muudab problemaatiliseks paljude kaupade saadavuse. Eriline tähelepanu toidu-, liikuvuse-, energia- ja digijulgeolekule;

3) kaupade liikumise tagamine. Kui kaubad ei liigu üle rahvusvaheliste piiride, liiguvad sõdurid;[21]

4) koondamised tulevad, oluline on, kuidas seda ressurssi võimalikult tõhusalt kasutada ja ümber õpetada (viimase kriisi ajal oli „ümberõppeid“ maakleriks surnud turul, küünetehnikuks turul, kus kõik juba närisid küüsi);

5) mõttekodade kasutamine ideede genereerimiseks. Autotootjad on teatanud, et uuritakse võimalusi, kuidas saaks 3D printimisega teha haiglatele vajalikke seadmeid.[22] Mida on meil välja pakkuda? Uus olukord vajab struktuurilisi muutusi majanduses ja administreerimises. Nagu kirjutas eriväelane M. Owen: Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.[23] Täna oleme kõik eriväelased. Eriolukorras. Selline on minu arvamus.

[1] J. C. Maxwell. 21 vääramatut juhtimise seadust. Haarwood: 2010, lk 89.

[2] Samas, lk 141.

[3] T. Clancy, M. Greaney. Käsuõigus. Tänapäev: 2014, lk 366.

[4] Koroonapandeemia on pannud kogu maailma raske valiku ette: kas raha või elu. – Ärileht, 28.03.2020. Kättesaadav arvutivõrgus: https://arileht.delfi.ee/news/uudised/koroonapandeemia-on-pannud-kogu-maailma-raske-valiku-ette-kas-raha-voi-elu?id=89379963.

[5] Suurtööstur: koroonaviiruse tõkestamisel võivad olla rängad ühiskondlikud tagajärjed. – Ärileht, 27.03.2020. Kättesaadav arvutivõrgus: https://arileht.delfi.ee/news/uudised/suurtoostur-koroonaviiruse-tokestamisel-voivad-olla-rangad-uhiskondlikud-tagajarjed?id=89375215.

[6] Brasiilia jõugud võtsid karantiini kehtestamise enda kätte. – Postimees, 27.03.2020. Kättesaadav arvutivõrgus: https://leht.postimees.ee/6934379/brasiilia-jougud-votsid-karantiini-kehtestamise-enda-katte.

[7] H. Kissinger. Diplomaatia. Varrak: 2000, lk 389.

[8] Samas, lk 466.

[9] Samas, lk 865.

[10] Leedu keskpank ennustab kuni 21-protsendilist majanduslangust. – Postimees, 26.03.2020.

[11] Viide 5.

[12] Kristjan Lepik. Majanduse jäälõhkuja. – Levila.ee, märts 2020. Kättesaadav arvutivõrgus: https://levila.ee/tekstid/jaalohkuja.

[13] H. von Manteuffel. Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused. Olion: 2011, lk 156.

[14] Samas, lk 142.

[15] LHV analüütik: kui tööstus kriisi jõuab, võib olla riigiabi juba otsas. – Äripäev, 03.04.2020. Kättesaadav arvutivõrgus: www.aripaev.ee/uudised/2020/04/03/lhv-analuutik-kui-toostus-kriisi-jouab-voib-olla-riigiabi-juba-otsas.

[16] R. M. Edsel, B. Witter. Monumendimehed. Tänapäev: 2013, lk 217.

[17] E. H. Radinger. Huntide tarkus. Tänapäev: 2018, lk 114.

[18] Samas, lk 126.

[19] Jon M. Huntsman. Võitjad sohki ei tee. Pilgram: 2012, lk 125.

[20] D. J. Levitin. Valede välimääraja. Argo: 2018, lk 20.

[21] P. Knight. Jala jälg. Nike’i algust meenutab selle looja. Helios Kirjastus: 2016.

[22] Autotootjad tulevad koroonaviiruse ravimisel appi. – Äripäev, 20.03.2020. Kättesaadav arvutivõrgus: www.aripaev.ee/uudised/2020/03/20/autotootjad-tulevad-koroonaviirusehaigete-ravimisel-appi.

[23] K. Maurer, M. Owen. Ei ühtegi kerget päeva. Äripäev: 2013, lk 341.