Kas koroona avab inimeste silmad?

MaksuMaksja: 2020 – märts (nr 3)

Kas koroona avab inimeste silmad?

Lehekülg: 19
Kaia-Kaire Hunt
Terapeut
Veebiväljaandes avaldatud artikkel võib erineda paberväljaande omast (nt viidete ja lisade osas).

Vaatasin veidi statistikat, nii huvi pärast. Kõik inimesed, kes tunnevad nüüd täna järsku südantlõhestavat muret inimeste ja nende tervise pärast, ma tahaks ütelda, et äkki olete juba natuke hiljaks jäänud.

Numbrid on tervishoiusektoris ikka „koledad”, eriti mis puudutab haigestunuid, invaliidistunuid ja surnuid. Numbrid on seda koledamad, mida rohkem elatakse illusioonis. Nagu Gautama Buda kunagi oma noorpõlve kuningriigis, kus polnud ei haiguseid, vanadust ega surma. Tõsiasi on, et kõik kannatused on meie ümber kogu aeg. On olnud, on praegu, on tulevikus.

Ikka surevad

Tundub, et paljude jaoks on üllatus, et meie haiglad ja intensiivid on pidevalt inimesi täis, et pidevalt surevad nii beebid, lapsed, teismelised, noored, nii keskeas kui vanad inimesed. Et arstide, õdede, hooldajate, sotsiaaltöötajate töö ongi keeruline, ja seda igapäevaselt, mitte vaid kriisiolukordades.

Käin ise drive-in-is teste võtmas. Kas see töö on lihtne? Oleneb, millega võrrelda. Tuleb, jah, olla kuus tundi kaitseriietes, ja tuleb panna villased sokid jalga, et pool päeva õues olles varbad ei külmetaks, ning pissil käimine on kostüümi äravõtmise reeglite tõttu tüütu, aga ei midagi kontimurdvat. Maski läbi hingamisega harjub ära 10 minutiga ja desinfitseerimisvahenditest krõbedaks läinud käenahk taastub kodus sooja seesamiõliga õlitades väga kiiresti. Ei midagi üle jõu käivat.

Mis on päriselt raske

Minu arvates ühe avatud rindkerega südameopil opiõde olla on 100 korda keerulisem, sest vaat seal tõesti oled täiesti „kinni” pikki tunde. Raske on ka olla enneaegsete intensiivis, kus mõni tita on vaid veidi suurem kui su käelaba ja sa saad aru, kui ebaõiglane see on, et ta peab olema kõikide nende nn juhtmete küljes, kui ta tegelikult peaks olema ema kõhus. Ja raske on hoida selle ema kätt, kelle väike tita just, vaatamata neile juhtmetele, lahkus.

Raske on panna kateetrit kodusele vanapapile, kes muretseb, mis saab tema Mukist, kui ta ühel päeval enam voodist ei tõuse. See on tegelikult töö, mida teevad tuhanded tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna töötajad igapäevaselt. Seda ei nähta, sellele ei pöörata tähelepanu. Kas võib olla, et hetkel leviva koroonaviiruse tõttu saavad rohkemad inimesed aru, milline õnn on olla terve? Ja milline vastutus ja koormus on olla tervishoiutöötaja? Ja seda igapäevaselt, mitte ainult pandeemia ajal.

Meil on 3 regionaalhaiglat, 4 keskhaiglat, 9 üldhaiglat, 3 kohalikku haiglat, lisaks erihaiglad, taastusravihaiglad, hooldushaiglad. Ravivoodite arv on üle 6000 (ei leidnud hetke täpset arvu), kus ka tavapäevadel ei ole tühjad värskeltaurutatud linade ja klopitud patjadega voodikohad. Need on kohad, kus ravitakse aktiivselt haigeid inimesi. Meil on tuhandeid haiglas ravitavaid haigeid KOGU AEG. Veelgi rohkem, kümned tuhanded on kodus haiged (osa akuutse, osa kroonilise haigusega, osa taastumas) KOGU AEG.

Kaastunne iga poole tunni tagant

  1. aastal oli Eestis surmasid 15 751.Seega, igal aastal peaks president tegema kaastundeavalduse ja langetama pea nii umbes 16 000 korral. Nii umbes 44 korda päevas.
  2. aastal suri alla 20-aastaselt 79 inimest. 20–49-aastaseid inimesi suri sel aastal 776. Umbes 45% moodustavad üle 80-aastate inimeste surmad. See on ligi 7205 üle 80-aastase inimese surma aastas, umbes 20 surma päevas. 37 lahkunut ei saanud vanemaks kui 4 aastat. Kas võib olla, et koroonaviiruse tõttu hakatakse oma elu iga päeva rohkem väärtustama?

Eestis haigestus 2018/2019 hooajal grippi hinnanguliste arvestuste järgi 45 000–55 000 inimest. See on olnud viimaste aastate üks leebemaid gripipuhanguid. Terviseameti andmeil hospitaliseeriti raske gripi või gripiga seotud pneumoonia tõttu 1662 inimest (2017/2018 hooajal 1946 inimest). Intensiivravi vajas 130 inimest (2017/2018 hooajal 212 inimest). Gripist tingitud tüsistuste tõttu suri 57 haigestunut (2017/2018 hooajal 94 inimest).

Võrreldes eelmise hooajaga vähenes haiglaravi vajanud patsientide arv 14,6%, intensiivravi vajanute arv 38,7% ning surnute arv vähenes 39,4% võrra. Esmakordselt 2018/2019 hooajal toimusid muudatused raskekujuliste grippide vanuselises struktuuris: intensiivravi vajanute protsent vanemaealiste ja tööealiste vanusrühmades oli vastavalt 13,3 ja 12,9; laste vanusrühmas 0,6%. Surmade protsent osutus esmakordselt kogu hospitaliseeritutest kõrgeimaks 20–64-aastaste vanusrühmas — 36,8%;  surmade protsent vanemaealiste hulgas jäi 20,5% piiresse.

Iga päev, nagu oleks see viimane

Kas ehk koroonaviiruse tõttu saame aru, et me ei ole kunagi lõplikult kaitstud; et peame elama iga päeva nii, nagu oleks see viimane, tehes parimaid ja õigeimad valikuid, sest me ei tea kunagi, millal on meie viimane hetk?

Olen teinud koduõendust ning näinud neid vanamemmesid ja -taate, kes kusagil külakeses või paneelmajas elavadki nii, et nende ainukesed külastajad kuu jooksul on paar korda läbi astuv sotsiaaltöötaja, heal juhul ka koduõde. Väljas nad ise enamasti ei käi. Mitmed neist on elavad surnud, neid ei teata, mäletata, ei panda tähele.

Äkki viimaks märkamegi?

Kas võib olla, et koroonaviiruse leviku ajal hakkavad inimesed mõtlema, kes on see naabertalus või -korteris elav inimene, keda kunagi ei näe? Äkki tal on vaja poest võid või ajalehte või lihtsalt kedagi, kes küsib, kuidas läheb? Kas koroonaviirus avab silmad?

Ma saan aru, et hetkel koroonaviirus hirmutab. Lihtsalt jagan, milline on elu igapäevaselt, nn koroonavabal ajal. Et ei olegi piimajõed ja pudrumäed, taevasse pürgiv SKP, aina suuremaks muutuvad autod ja korterid, rohkemad puhkusereisid ja kallimad brändiriided.

Ikkagi maailma parimaid tervishoiusüsteeme

Ma saan aru inimestest, kes muretsevad täna meie sotsiaalhoolekande ja tervisoiusüsteemi pärast, ning soovivad, et see oleks parem, paremini rahastatud, rohkem mehitatud. Ongi palju arenguruumi, mis siis, et Eestis on tegelikult tervishoiusüsteem üks maailma parimaid, päriselt.

Ja siinkohal tuleb küll vist ütelda suur tänu koroonale, kes näitab praegu inimestele, milline elu tegelikult on. Enda lähedaste tervise eest tuleb hoolt kanda kogu aeg, mitte vaid pandeemia ajal. Ennetustegevusega tuleb tegeleda kogu aeg, mitte vaid pandeemia ajal. Ligimesi ja naabrimemmesid tuleb tähele panna kogu aeg, mitte vaid pandeemia ajal. Haiged, abivajajad, surijad on meie ümber kogu aeg, paljud neist vajavad kas või hetkekski tähelepanu või head sõna, ja igapäevaselt, mitte vaid pandeemia ajal. Miks küll seda päris maailma siis tavapäeval ei nähta?