Enne kui pensionifondidest raha välja võtmine muutub järgmisel aastal võimalikuks ja suur hulk inimesi asub tõenäoliselt oma säästudele uut teenistust otsima, peab riik astuma samme, et heausksed investorid ei satuks samasuguse lohakuse ja vassimise ohvriks nagu Swedbanki poolt ikka veel igasuguse selgituseta jäänud miljonite kaotamine Rumeenia põldudel.

Swedbankis toimunu faktoloogia võttis päris põhjalikult kokku investor Toomas Sildmäe oma artiklis[1]. Kas ja milline on Swedbanki sisuline vastuväide artikli autori nägemusele, seda me kahjuks kuulnud ei ole. Valdavalt veeretab pank selle teema kohta küsimusi kui kuuma kartulit ning viitab nii õigusrikkumiste kui dokumentide säilitamise kohustuse aegumisele.

Oma avaldatud raamatu tõttu olen selle kaasuse faktidega keskmisest paremini kursis ja väidan, et Swedbank käis investorite poolt panga hallata antud rahaga tollal hoolimatult ümber ja tegi hiljem kõik, et oma nahka päästa. Kõnealune investeerimisprojekt oli algusest peale ebarealistlik ning inimesed, kelle ülesanne olnuks pangas riske kontrollida ja hinnata, on läbi lasknud kolossaalse vea. 2008. aasta majanduskrahh ja kinnisvarahindade langus on fakt, aga antud investeerimisobjektiks olnud Rumeenia maatükid olid juba ostu hetkel umbes 150 korda üle hinnatud ehk väärtusetud. Hilisema süsteemse investoritele infoga vassimise osas peavad oma hinnangu andma õiguskaitseasutused, kas tegemist on jätkuva kelmusega.

Tegu on ilma kahtlusteta Eesti pangandusajaloo ühe suurema häbiplekiga hiljutise rahapesuskandaali kõrval. Kui rahapesust oleme riigina õppust võtnud ja tänane valitsus on astumas rahandusminister Martin Helme eestvedamisel jõulisi samme, et Danske, Swedbanki ja teiste tegevus ei saaks korduda, siis näen vajadust tuua selgus majja ka Rumeenia investeerimisskandaalis toimunu kohta. Seejärel saame kavandada parimad meetmed, et välistada sarnase loo kordumist tulevikus. Täna töötavad toona otsustamise juures olnud isikud suures osas jätkuvalt panganduses või finantsnõustamist pakkuvates ettevõtetes. Kui õiguskaitseasutused leiavad, et Eesti seaduste järgi on toime pandud kuritegu, tuleks analüüsida, kas selline tegu sai toime pandud tahtlikult, kellegi raskest hooletusest, usalduse kuritarvitamisest või muust tingituna.

Pank hoiab meie kõigi raha, selline asi ei saa jääda uurimata — isegi kui tegu on tänase seaduse mõttes aegunud. Võib ju selguda, tegu polnudki, aga võib selguda veel mitu tegu, mis polegi veel aegunud. Igal juhul saab selgeks, mida tulevikus teisti teha, et selliste juhtumite kordumist vältida.

Ajaloo ja tõe huvides tuleb viia Swedbanki n-ö Rumeenia afääris läbi panga tegevust hindav põhjalik audit. Sõltumatu institutsioon, kellel on selleks ka täna piisavalt võimalusi ja kelle huvides peaks olema Eesti finantssektori usaldusväärsuse eest seismine, on Finantsinspektsioon. Viimase passiivsus ja tõrksus palju avalikku tähelepanu pälvinud skandaalse teema võtmisel oma töölauale on arusaadav, aga Eesti finantssektori usaldusväärsuse nimel tuleb selline uurimine lähiajal möödapääsmatult läbi viia — vastasel juhul jäävadki kahtlused õhku veel aastateks.

Tean omast käest, kui hästi on investeerimiskomitee otsused pangas dokumenteeritud ja arhiveeritud. Ausa pankuri moraal ei lubaks mitte kuidagi jätta vastamata klientide selgele küsimusele: millise analüüsi alusel te meie raha kõnealusesse projekti paigutasite? Pangal on vastus teada — valitud on tee avalikkuses ning kohtus adekvaatsetest vastustest hoiduda.

Milliseid samme täna teadaoleva info põhjal tuleks veel astuda? Esiteks on vaja muuta õiguslikku regulatsiooni viisil, et investeerimiskelmuste puhul oleks aegumise tähtaeg tänasest oluliselt pikem, sest antud kuritegude puhul võib tekitatud kahju mõistmine võtta tavalisest kauem, eriti kui kelmuse toimepanija on jälgede segamises osav ning avalikkuse silmis usaldusväärne partner. Samuti tuleb pikendada ajaperioodi, mille jooksul peavad pangad ja teised investeerimisteenust pakkuvad ettevõtted säilitama oma tehingutest ning otsustest detailse info.

Teiseks on vaja sätestada täpsemalt pankade ja investeerimisettevõtete vastutust eksimuste korral ning karmistada sanktsioone tahtliku või hooletu käitumise eest. Hetkel ähvardavad panku meeletud trahvid näiteks EL andmekaitse määrustest tulenevalt kellegi e-kirja vale kasutamise eest, aga miljonite tuulde laskmise eest on vastutuse ulatus hägus või üldse puuduv.

Kolmandaks võiks kaaluda varahaldusele kohustusliku vastutuskindlustuse süsteemi loomist. Selle peamine mõte oleks luua ka erakapitalil põhinev järelevalvesüsteem, kes on huvitatud varahaldusega tegelevate pankade ja ettevõtete teenuste kvaliteedi kontrollist. Samuti annaks selline süsteem probleemide ilmnemisel täiendava tagatise ja kindlustunde investoritele.

Neljandaks tuleks teha kohustuslikuks varahaldusteenust pakkuvate isikute riiklik atesteerimine. Pangad on selles osas mingeid samme juba astumas, aga kardetavasti see vabatahtlikult liiga kiiresti edasi ei liigu ja süsteemsem lähenemine on kindlasti vajalik. Ma ei näe, et varahaldusteenuseid osutava inimese vastutus oleks kuidagi väiksem või ebavajalikum kui advokaadil, arstil või isegi kinnisvaramaakleril, kelle kõigi jaoks on vastavad atesteerimised olemas.

Viiendaks tuleks veelgi suurendada Finantsinspektsiooni volitusi taolise teenuse järelevalve üle. See suurendab küll bürokraatiat, kuid välistab varahalduri kätte usaldatud rahadega hooletu ümberkäimise.

Tundes mitut panka seestpoolt, nõustun Toomas Sildmäe hämmeldusega, et ükski inimene Swedbankis, nähes plaani investorite eest katastroofi varjata, ei tõusnud lauast ega öelnud: „Meie nii ei tee!“ Erapoolik juhtimiskultuur, kus panga juhid ning reatöötajad tunnevad lojaalsust ainult omanike vastu ja jätavad teisejärguliseks lojaalsuse oma kliendi suhtes, kuigi seda nõuab otsesõnul Eesti väärtpaberiseadus, on tarvis välja juurida. Kui soovime tulevikus vältida sarnaseid juhtumeid, tuleb juba täna teha järeldused, et ükski investor ei saaks tulevikus pangast vastust: teie rahaga tehtud tehingute täpsemad andmed „ei ole küll kadunud, aga pole ka säilinud“. Varahaldurite kohustused ja vastutus vajavad täpsemat regulatsiooni ning läbipaistvat ja tõhusat riiklikku järelevalvet.

[1] Vt Toomas Sildmäe. Eesti Vabariik vs Swedbank? Kaalukausil 200 petetud peret. – Äripäev, 12.05.2020.