Olid ajad, kus igaüks sai endale rusikaga vastu rinda taguda ja karjuda, et teine sammas on tulnud, et jääda. Muidugi ainult neile, kes on sündinud alates 01.01.1983. Ja neile, kes selle saatuse ise endale valivad. Muidugi, kui nad valiku langetavad vähemalt 2002. aasta 31. oktoobristl kuni 2010. aasta 31. oktoobrinil aasta kaupa sõltuvalt sellest, kas nad on sündinud 1942–1956; 1957–1961; 1962–1964; 1965–1967; 1968–1970; 1971–1973; 1974–1976; 1977–1979 või 1980–1982.

Ja nui neljaks, kui nad selle reha otsa astuvad — see on lõplik. Reha jälge ei eemaldata näost muidu kui kremeerimise tulemusel ehk siis loobumine on välistatud. Mis on, see on. Kogumispension oli tulnud, et jääda.

Välja arvatud, kui…

Aga aeg läks omasoodu. Hoolimata paljude kuulsuste lubadusest (reklaami vahendusel), et teine sammas on nii vinge, et kui see pensioniea saabudes pikali lükata, saab seda mööda julgelt üle lahe Soome sammuda või suisa Kanaaridele, selgus, et samba tootlus meenutab pigem sambat. Ja et tasud, mida fondidele maksta tuli, olid ka küllaltki krõbedad. Neid on küll aja jooksul kärbitud, kuid tegelikult on nii mõnelgi juhul olnud küsitav, kas õpetatud ahv mitte paremaid investeerimisotsuseid ei teeks.

Sõna ütles sekka ka majanduskriis, kindlasti on veel palju, väga palju asju sündinud, mis lõpuks viisid selleni, et poliitikute peades küpses (ilmselt üheaegselt teatud poliitilise suuna eelistajatel) plaan anda teistele primaatidele ka võimalus investeerida ehk siis anda rohkem vabadust oma tuleviku kindlustamisel.

Aga stopp! Kas üldse peaks keskmist eestimaalast usaldama või peaks siiski kõik tema eest ära tegema? Ja mis siis saab, kui ta, loll, raha maha joob? Samas, päris paljudel on ju ainult esimene sammas. Isegi kui nad ei joo… Palju kõhklusi ja kahtlusi.

Saagu nii

Ja nüüd jõudis aeg sinnamaani, kus täiesti ootamatult saabus üksmeel nende poliitikute vahel, kelle puhul seda teised senini uskuda ei suuda. Ja mõelda — nad teevadki asja ära! Ja kui president ütleb neile riietuse vahendusel, et sõna on vaba, siis ütlevad nende esindajad kõigile samal viisil, et raha on vaba.

Riigikogu toetas muudatusi hoolimata õiguskantslerilt saadud seisukohtadest ja vastuvõetud eelnõu saadeti presidendile väljakuulutamiseks. President muidugi leidis hulgaliselt vastuolusid ega kuulutanud eelnõud seadusena välja, vaid saatis Riigikogule tagasi uueks arutamiseks. Presidendi kriitika oli pikk ja põhjalik, kuid ega see otseselt ei tähenda ju selle õigsust. Õigus selgub alles kohtus ja seda silmas pidades võeti ka pensionireform uuesti, muutmata kujul vastu.

Raske on uskuda, et president seda Riigikohtus ei vaidlusta. Oma nägu peab ju igaüks kaitsma, muidu ei võeta sind sinu töös tõsiselt.

Mis siis valesti läks? 

President leidis näiteks, et kui nendele, kes on kogumispensionisüsteemiga liitunud, anda nii kogutud raha kui ka riigi poolt panustatav sotsiaalmaksuosa (4%), siis koheldakse ebavõrdselt neid, kes ei ole süsteemiga liitunud.

Aga kas siis see 4% ei kuulugi neile? Riik ju ise eraldas selle 4%. Aalates 1983. aastast sündinutele on ju II sammas kohustuslik. Teistel oli valida, kas liituda või mitte. Ehk kas nad tahavad või ei taha seda 4%. Mina näiteks ei tahtnud. Kas mind diskrimineeritakse? Kas juhul, kui ma oleksin teadnud, et selline koalitsioon tuleb ja maksab välja, kas ma siis oleksin liitunud?

Oleks perses küüned, ripuks laes. Sisuliselt otsustatakse ju ainult ajalise hetke üle, millal ma seda 4% kasutada saan. Kui see oleks 4% osas võrdse kohtlemise põhimõtte põhiseadusevastane rikkumine, siis oleks seda ka liitunutele 4% eraldamine ja mitteliitunutele eraldamata jätmine. Viimast aga ei vaidlusta praegu keegi.

Selliseid argumente on palju ja võib mõista, et eks see ongi maailmavaate ja emotsiooni küsimus, kuid võib arvata, et vähemasti suures osas jääb presidendi taotlus Riigikohtus rahuldamata.

Aga ehk mingite tähtaegade osas leitakse kohtust ka mõttekaaslasi. See ei takistaks seaduse jõustamist ja äärmisel juhul peaks mõnda tähtaega õgvendama.

Ootame ja vaatame. Toome lugejateni olulise osa erinevatest pensionireformi puudutavatest dokumentidest, kuid ümber jutustamisest hoidume, siis saab igaüks ise otsustada, kas ja mis on veenev ja mis mitte. Presidendi otsuses esitatud seisukohtadele leiab lugeja vastuse Rahanduskomisjoni istungi protokollist. Ülevaate muudatustest tervikuna leiate aga Rahandusministeeriumi blogis avaldatud artiklist.

Head lugemist!