Vääramatu jõud on nii Eesti kui ka ülejäänud maailma pannud olukorda, mis hakkab meenutama täiesti meie oma 90ndate alguse olusid. Sealt väljatulemine saab olema ülimalt keeruline, ent meil on õnneks veel meeles 90ndate alguse kogemused, millele saab toetuda. Igaks juhuks olgu lisatud, et rahvusliku kapitalismi doktriin ei ole mitte kuidagi vastuolus 1992. aastal valitud kursiga — eks ka siis peeti silmas seda, et Eestis tekivad sellised ettevõtted, mis nii riigile kui enam-vähem kõigile tema kodanikele rohkesti jõukust loovad. Miks nii ei läinud, seda teame väga hästi. Ent praegu ei ole see oluline, sest praegu on tähtis tulla võimalikult kiiresti välja alles alanud seninägematust kriisist. Nii et mida kiiremini suudame vajalikud sammud astuda, seda väiksemate kahjudega õnnestub kriisist väljuda. Pealegi on tegu ka julgeolekuküsimusega.

Peamine mõte on selles, et kõik astutavad sammud oleksid kooskõlas väljapääsu pakkuva visiooniga. Muidu hakkab ka Eesti peata kana kombel tegutsema — mida ilmselt lähemate kuude ja aastate jooksul päris mitmes teises riigis näha saab.

Eesti rahvusriigi päästjaks on ainult rahvuslik kapitalism

Koroonaviirus COVID-19 on vaid mõne nädalaga suutnud tekitada mastaapse kriisi globaalses (või globalistlikus) kapitalismis. Ühtlasi ongi realiseerunud kõik need taolise kapitalismi vormi nõrkused. Õnneks on suudetud vähemalt rahvusvahelised kaubaveod käigus hoida, muidu oleks oodata mõnes ulmeõudusfilmis nähtud ühiskonna kokkuvarisemist.

Tekkinud olukorrast kiireks väljumiseks on olemas vaid üks tee, mis saab tulevikus ühtlasi aluseks praegusest oluliselt kõrgema elatustasemega ühiskonna loomisel. See on rahvuslik kapitalism.

Rahvuslik ja globalistlik kapitalism
Väidetavalt ei olevat kapitalil kodumaad. Sellele väitele ongi üles ehitatud ka praegu maailmas valitsev majandusmudel. Ent kuidas on lood tegelikult?

Globalistlik majandusmudel toetubki rahvusvaheliste hiidkorporatsioonide tegevusele üle maailma ja soovitavalt seal, kus see parajasti kõige väiksemate kuludega õnnestub.

Rahvusliku majandusmudeli aluseks on seevastu ühe kindla riigi vajaduste maksimaalsele rahuldamisele orienteeritud majandus, mis oma ülejäägid ekspordiks suunab. Siinkohal tasub meenutada, et ka kõik praegused rahvusvahelised hiidkorporatsioonid on algselt esindanud just nimelt rahvusliku kapitalismi ning alles hiljem laienenud üle maailma.

Eesti seisukohalt oleks eriti huvitav uurida Euroopa väiksemate riikide (eriti Soome, Rootsi, Holland) ning Aasia edukate moderniseerunud maade (Jaapan, Hiina, Taivan, Singapur ja eriti Lõuna-Korea) kogemusi. Need kõik on ühtlasi ka veenvaks tõestuseks, et tugev rahvuslik kapitalism on võimalik ka mujal kui üksnes Lääne suurriikides ning vaesusest võib välja murda ka mõnekümne aastaga (nagu on näidanud Aasia riigid).

Meil on paraku hakatud hoopis teist teed minema, eriti pärast Euroopa Liiduga liitumist. Nii valitsebki meil rahvusliku, turumajandusel põhineva kapitalismi asemel hoopis mingisugune riigikapitalism, mis on ühtlasi osaks globaalsest kapitalismist. Kuigi sõnades püütakse seista selle eest, et Eesti „poleks selline nagu Venemaa“, siis tegelikult ongi Eesti suurel määral muutunud väga Venemaa sarnaseks. Viimane on ju Lääne jaoks vaid üks suur tooraineallikas — sarnaselt Pärsia lahe piirkonna maadega.

Sarnaselt Venemaaga on meilgi olnud juba aastakümneid väga oluliseks ekspordiartikliks tooraine, konkreetselt siis metsamaterjal. Kui Venemaal juhivad Gazpromi, Rosnefti jt loodusvarasid eksportivaid suurfirmasid Putini (majandus)sõbrad, siis meilgi on aastaid suurte ja tähtsate ettevõtete nõukogudes istunud eeskätt just reformierakondlased. Samuti on paljud meie tugevad ettevõtted, millest oleks võinud edaspidi ka rahvusliku kapitalismi tugisambad saada, hoopis välisomanikele maha müüdud, näiteks pangad.

Mitte mingit tõsiseltvõetavat rahvuslikku kapitalismi ei ole ei Venemaal ega Eestis — sest mõlemal juhul on tegu teadliku valikuga olla osaks globaalsest kapitalismist. Tooraine eksportimise või vahendustegevusega tegelevate ettevõtete (erinevad kaubandusketid) olemasolu ei ole mingisugune rahvuslik kapitalism.

Tugev rahvuslik kapitalism tähendab arenenud tootmise olemasolu, kus tekib ka arvestatav lisandväärtus — olgu tegu siis kvaliteetsete toiduainete või arvutiprogrammidega. Paraku ei ole kummalgi pool Peipsi järve riik selliste ettevõtete sünnile kaasa aidatud, sest korrumpeerunud valitsejad on olnud huvitatud vaid lihtsa vaevaga saadavatest tuludest, mitte riigi arengutaseme ega ka üldise heaolu tõstmisest. Eesti poolelt on heaks-halvaks näiteks endiselt kehtivad majandust ahistavad regulatsioonid, mis on kehtestatud kohalike bürokraatide eestvedamisel ning sealjuures valelikult „euronõuetele“ viidates. Need regulatsioonid tuleks küll viivitamatult tühistada. Praeguses olukorras oleks eriti kurioosne, kus mingi inspektor läheks jälle kuhugi põllu peale kontrollima, ega sinna pole väetiseks näiteks munakoori pandud — nagu paar aastat tagasi ka päriselt juhtus.

Seda kõike arvestades ei olegi üllatav, et praeguse kriisi ajal avastas kogu meie ühiskond suure jahmatusega, et Eestis ei toodeta õieti isegi niisugust lihtsat asja, nagu kaitsemaskid. Muidugi on seni olnud odavam toota mis tahes kaupa kuskil Hiinas või mujal odava tööjõuga maades ning suurte koguste üheaegsel transportimisel Euroopasse või Ameerikasse ei ole ka transpordikulud suured. Samuti on täiesti selge, et toiduaineidki on kasulikum toota ekvaatorile võimalikult lähedastes maades, sest seal on võimalik aastas isegi mitu saaki saada. Euroopa Liidu siseselt lisanduvad veel turgu moonutavad põllumajandustoetused, mis on pealegi ka praegu vanade liikmesriikide kasuks. Nende hulka kuuluvad ka Lõuna-Euroopa maad, kus on niigi põllumajandusele Eestiga võrreldes palju sobivam kliima.

Tegu on ka julgeolekuküsimusega
Ometi oleks võimalik paljusid kaupu ka Eestis toota. Hea, et vähemalt põhitoiduainetega suudab Eesti end ka praegu varustada ning jätkub piisavalt ekspordikski. Mõnesid kaubagruppe küll imporditakse osaliselt, ent vajadusel saab tootmisvõimsusi ka nende puhul suurendada. Vanast ajast peaks meil olema veel vähemalt oskusteavet ka paljude tööstuskaupade tootmiseks.

Muidugi ei ole mõtet unistada Eesti oma auto- või arvutitööstusest. Selle asemel peaks mõtlema pigem kõikvõimalike elektroonikadetailide ja varuosade kohapealsele tootmisele, sest varuosi läheb absoluutselt kõigele vaja ja nii jääb see ka edaspidi. Pealegi on koroonakriis juba näidanud, et kõik need odavtööjõuga Hiina tehased võivad täiesti ootamatult pikaks ajaks seisma jääda ning seiskub ka kogu tarneahel. Võib vabalt juhtuda, et mingi teist sorti suur kriis peatab koos tootmisega ka kaubaveod ning siis oleks olukord isegi praegusest hullem.

Tugev rahvuslik majandus on ka tugeva kaitsevõime aluseks, nagu teame eriti Reagani-aegse USA näitel. Tähelepanuväärne ongi, et USA-s ei ole sellist asja, nagu „riiklik sõjatööstus“, olemas. Ka sõjatööstus on seal puhtalt erafirmade käes, nagu Raudmehe-filmidest tuntud väljamõeldud korporatsioon Stark Industries. Kõik sellised firmad konkureerivad omavahel selle nimel, kellelt Pentagon riigihanke korras mingit varustust tellib. Samuti müüvad nad oma toodangut välismaale. Siin on suur vahe taas Venemaaga, kus sõjatööstus on endiselt jäänud osaks riigikapitalismist, nagu see oli ka punaimpeeriumi aegadel.

Sarnaselt paljude tsiviilkaupadega peaks olema võimalik ka päris palju kaitsevarustust toota Eestis. Nii õnnestuks majanduse kõrval tugevdada ka Eesti iseseisvat kaitsevõimet. See ongi ju lõppkokkuvõttes NATO olemasolu mõtte realiseerimine — mida tugevam on tema liikmesriikide kaitsevõime üksikult võttes, seda tugevam on ka kogu alliansi summaarne kaitsevõime.

Seevastu propagandistlik korrutamine, et „NATO kaitseb meid niikuinii — milleks meile üldse sõjavägi“, läheb NATO olemasolu mõttele risti vastupidises suunas. Vabalt võib ju ka tekkida olukord, kus mingil täiesti ootamatul põhjusel ei ole võimalik viiendat artiklit kiiresti käivitada. Sel juhul oleme mõnda aega täiesti omapead ja siis on ülihinnalised mis tahes ressursid, mis kohapeal olemas on. Piltlikult öeldes võib isegi üksainus lifti blokeeriv tikutoos ajaloo käiku muuta — nagu väidetavalt juhtus 1991. aasta augustis Tallinna teletornis.

Peame ka meeles pidama, et ainuüksi viimase 20–30 aastaga on maailmas toimunud terve rida täiesti ootamatuid ning väga šokeerivaid julgeolekukriise, mida praktiliselt keegi ei osanud ette näha. Muu hulgas on terroristid isegi massihävitusrelva korra kasutanud — see oli 1995. aastal, kui Jaapani ususekt Aum lasi Tokyo metroosse mürkgaasi. Nii et ka siis võis uudistes näha kaitseülikondades tegutsevaid inimesi ning ka siis vajasid tuhanded inimesed üheaegselt kiiret arstiabi. Vaid kaks kuud varem tabas Jaapanit tohutu loodusõnnetus — Kobe maavärin. Kuu aega hiljem toimus kohutav terrorirünnak USA-s, kui üks sealne äärmuslane lasi föderaalhoone õhku. Lõuna-Korea elas samuti üle kaks suurt katastroofi: esmalt ülivõimas gaasiplahvatus ja kaks kuud hiljem veel viiekorruselise kaubamaja kokkuvarisemine.

Järelikult võib ka ilma sõja- ja isegi ilma inimtegevuseta tabada väga arenenud riike täiesti ootamatu katastroof, kus läheb vaja väga erinevate vahenditega varustatud päästeteenistusi ja julgeolekujõudusid. Samuti peab riik kui selline olema valmis tegelema taolise kriisi tagajärgede kõrvaldamisega. Suurema katastroofi puhul on olemas ka väga selge mõju vastava riigi majandusele — nägime seda nii 9/11 puhul USA-s kui 2011. aasta maavärina, tsunami ja tuumaõnnetuse puhul Jaapanis. Ka selleks peab riik valmis olema ning omama nii vastavaid ressursse kui tegevusplaane.

Nagu näha, on rahvuslikul kapitalismil heaolu loomise kõrval täiesti selge julgeolekupoliitiline mõõde olemas. Riigil peavad olema lisaks piisavale hulgale relvastusele (nii sõjaväe, piirivalve kui politsei jaoks) ka kõikvõimalikud strateegilised toidu- ja muud tagavarad. Seda kõike aitabki kõige hõlpsamini tagada just kohapealne tootmine, samuti aitab tugev majandus alati kergemini jagu saada mis tahes katastroofi tagajärgedest. Kui veel arvestada, et kõigil lähinaabritel on isegi Eesti praeguse tasemega võrreldes mingites „sektorites“, eeskätt just julgeoleku alal, puudujääke, tuleb Eestil olla vajadusel valmis abi osutama ka naabritele — mitte ainult Lätile-Leedule, vaid ka Soomele-Rootsile.

Mitte riigikapitalism ega rahvussotsialism, vaid tõeline vabaturumajandus
Praegu ongi vaja võimalikult kiiresti valitsuse tasandil ametlikult välja kuulutada rahvusliku kapitalismi väljaarenemist soodustav poliitika. Lahtiseletatult tähendab see, et soodustatakse omamaist tootmist, millel soovitavalt oleks ka ekspordipotentsiaali. Senine vahendusele ja tooraine ekspordile toetunud majandusmudel on oma jätkusuutmatust juba ammu tõestanud. Pealegi ei teki säärase majandusmudeli jätkumisel siin mitte iialgi üldist heaolu, millest juba aastakümneid unistanud oleme.

Õnneks ongi esimesi samme majanduse taasliberaliseerimise teel juba astutud, sest riik on asunud ettevõtlust ahistavaid piiranguid kaotama. Mõistagi tuleb sel teel veelgi jõulisemalt jätkata, eriti praegust eriolukorda arvestades. Tegelikult annabki just eriolukord teatud võimalused mööda minna ka mitmetest euronõuetest, nii et neidki võimalusi tuleb maksimaalselt ära kasutada.

Mõistagi tuleb rõhutada, et riigikapitalismi asemel toetame vabaturumajandust. Nii oli see ka 90-ndatel ja veel selle sajandi alguseski. Nõukoguliku, äärmusliku riigikapitalismi kokkuvarisemisel kardeti kõige enam tohutut tööpuudust koos sellest tulenevate sotsiaalprobleemidega. Läks hoopis vastupidi — eraettevõtluse pakutavad väga avarad võimalused suutsid kuni sajandivahetuse Vene kriisini tööpuuduse madalal hoida. Ka nüüd peaks olema võimalik eraettevõtlusele sarnased võimalused luua.

Olukorras, kus mitmed tegevusalad võivad jääda pikkadeks kuudeks täiesti väljalülitatuks, peab inimestel olema võimalus hõlpsalt tegevusala vahetada. Nii et peame nüüd võimalikult kiiresti ära kaotama kõikvõimalikud ettevõtlust ahistavad piirangud, sest sellest sõltub ka praeguse kriisi raskus ja kestvus. Kiirus maksab ja seda igas mõttes. Vajadusel tuleb bürokraatia vastuseis kas või jõuga murda, kui teisiti ei saa — sest kaalul on väga paljude inimeste käekäik, isegi elu.

Vältida tuleb tähenärijalikku suhtumist väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatesse, neilt iga võimaliku ja võimatu sendi väljapigistamist. Selline varasem poliitika on ka osaliselt põhjuseks, mille tõttu on paljudest eestlastest saanud uus-väliseestlased.

Samuti on ebaõiglane ja absurdne pensionitelt tulumaksu kogumine, mida tehakse paraku ka mittetöötavate pensionäride puhul. Isegi ilma praeguse koroonaviiruseta on pensionäride elu keeruline. Toidu ja majapidamise kõrval kulub ju tohutult palju raha erinevate ravimite peale — vabalt võib üksainus käik apteeki maksma minna 50–80 eurot. Raske on uskuda, et pensionilt aastas 50–100 euro suuruse tulumaksu võtmisega suudetakse vastu pakkuda mingit „palju kvaliteetsemat“ teenust.

On ka täiesti selge, et Eestil ei ole mingeid erilisi vahendeid „rahvussotsialismi“ ehitama hakata. Sotsialism tähendab ju kulukaid sotsiaalprogramme, mida viiakse ellu ikka sellesama riigi algatusel. Paraku ei ole mitte mingi sotsialism pikemas perspektiivis jätkusuutlik, sest kurnab majanduse välja.

Selle asemel lähtugem kunagisest Ronald Reagani põhimõttest, et parim sotsiaalabi on uus töökoht. Tänapäeval peab muidugi täpsustama, et uus tasuv töökoht. Riigi hallata jäägu ainult need valdkonnad, kus eraettevõtlus ei suuda kogu riigi territooriumil nõutaval tasemel teenust pakkuda või kus ei ole see võimalik julgeoleku kaalutlustel.

Kulukate sotsiaalprogrammide asemel tuleb soosida hoopis eraalgatuslikku heategevust. Samuti saab riik toetada erasektorit sel moel, et eelistab oma varude soetamisel Eesti tootjate toodangut. Loomulikult tuleb jätkata strateegilisi investeeringuid — teaduse ja hariduse parem rahastamine, kiirteede ehitamine, raudteede moderniseerimine, kiire andmeside viimine suurtest linnadest kaugemale.

Tähtis on ka mõista, et rahvuslik kapital saab olla rahvuslik vaid siis, kui seda haldavad Eesti kodanikud, mitte välisomanikud. Muidugi võib eduka ettevõtte omanikel tekkida hea pakkumise puhul kiusatus ettevõte maha müüa, ent see võib vabalt olla suur viga. Näiteks Mark Zuckerberg ei müünud omal ajal Facebooki Yahoole isegi ühe miljardi (!!!) dollari eest maha ja tuleb tunnistada, et õigesti tegi. Praeguseks on see ülipopulaarne sotsiaalmeediahiiglane suutnud oma väärtust kümneid kordi suurendada.

Aasia edukate riikide areng näitab samuti, et vaja on stabiilse majanduspoliitika jätkumist võimalikult pika aja jooksul. Näiteks Jaapanist sai pärast II maailmasõda justkui demokraatlik riik, ent ikkagi oli seal 40 aastat järjest võimul üks ja sama erakond — Liberaaldemokraatlik Partei, mis koosnes tegelikult mõõdukamatest rahvuslastest, mitte Euroopa mõistes liberaalidest. Lõuna-Korea, Taivan ja Singapur olid aga aastakümneid koguni rahvuslikud diktatuurid. Samas ajasid need diktatuurid vägagi liberaalset majanduspoliitikat, tänu millele saidki neist need kuulsad „Aasia tiigrid“.

Muide, Fareed Zakaria kirjutab oma raamatus „Vabaduse tulevik“, et ka püsiva demokraatia tekke eeltingimuseks on jõuka ja rohkearvulise keskklassi olemasolu. Seda on tõestanud nii 19. sajandi Euroopa riikide kui ka 20. sajandi edukate mitte-Lääne riikide kogemused. Venemaal ega Ukrainas ei ole sellist keskklassi vajalikul määral paraku siiani, Aasia „tiigritel“ aga selline keskklass tekkis ning tänu sellele suutsid need riigid 90-ndatel diktatuurilt demokraatiale üle minna. Jõuka ja rohkearvulise keskklassi tekkimiseks on aga vaja eeskätt laialdast ettevõtlusvabadust.

Kui arvestada fakti, et praegusel hetkel puudub Eestis väljaspool valitsuskoalitsiooni selline jõud, kel oleks lisaks piisavale toetusele olemas ka mingi vähegi tõsiseltvõetav alternatiivne majandusprogramm, siis tulebki meil kõigil harjuda mõttega, et Eesti areng jääb veel paljudeks aastateks just meie – rahvuskonservatiivide ja meie liitlaste – hooleks. Konkurendina võiks arvestada üksnes Vabaerakonda, ent teda pole enam isegi Riigikogus ja pole kindel, kas ta järgmiste Riigikogu valimiste ajal enam tegutsebki. Poliitoravatel, sotsidel ega arusaamatul moel üleshaibitud Eesti 200-l pole aga mitte ainsatki ideed, millest võiks riigi arengule suurt kasu olla. Kogu selle seltskonna ainus „idee“ ongi, et just nemad peavad võimul olema.

Tulevik kuulub rahvuslikule kapitalismile, kõik muud teed viivad ajaloo prügikasti. Sinna tuleb saata ka globalistlik majandusmudel. Lõpetuseks olgu veel kord üle korratud — mida kiiremini suundume rahvusliku kapitalismi teele, seda valutumalt õnnestub ka praegusest kriisist väljuda.