EML traditsiooniline sügiskonverents, mis hoolega kuulajaid harib ja kus alati ka sünnipäevatorti pakutakse, toimus sel aastal oktoobri alguses. Tähistasime 24. sünnipäeva. Vihmasele ilmale ja Tallinna kesklinna lõppematuna näivatele tülikatele teetöödele vaatamata oli tegu asjaliku sündmusega.

Ürituse otsa tegi lahti EML kauaaegne lektor Mai Palmipuu (Assertum Audit OÜ vandeaudiitor), kes sel korral rääkis raamatupidamise seadusest (RPS) ja käibemaksuseadusest (KMS) tulenevatest nõuetest müügitulu arvestamisele.

Käive ja müügitulu ei ole sama asi. Tulu on majandusliku kasu suurenemine aruandeperioodil vara lisandumise või suurenemisena või kohustiste vähenemisena, mille tulemusel omakapital suureneb, välja arvatud omanike sissemaksed omakapitali. Tulu tuleb raamatupidamises kajastada saadud või saadaoleva tasu õiglases väärtuses. Tehingu tulu määratakse reeglina kindlaks poolte vahel sõlmitava lepingu alusel.

Tulu võib olla erinev sõltuvalt sellest, kuidas on kokku lepitud tasumine, hinnaalandused, kauba omandi üleandmisega seotud riskid. Viimasel ajal on aktuaalseks muutunud olukord, et kaup ostetakse ühelt isikult, aga tasumine toimub teisele isikule. Näiteks kontsernis võib nii olla, et raha korjab kokku emaettevõtja.

Üks viga, mida müügitulu kajastamisel tehakse, on see, kui müük kajastatakse juba kauba teele panemisel (müügiarve tegemisel) olenemata sellest, et tarnetingimus on erinev. Selline kajastamine ei võta ju arvesse erinevust, mille tingib tarnetingimus, mis näeb ette, et kauba omandiõigus läheb ostjale üle oluliselt hiljem. Teine viga, mis on Palmipuu sõnul ette tulnud, on kajastamine müügiarve väljastamise järgi, kuigi tegelikult on poolte vahel kauba üleandmisel allkirjastatud üleandmise-vastuvõtu akt. Müügitulu raamatupidamises ei ole sama, mis on käive KMS tähenduses. Käibemaksuseaduse järgi lähtutakse käibe tekkimisel varaseima hetke printsiibist (KMS § 11), raamatupidamises on aga omad reeglid.

Lisaks harilikele dokumenteerimisreeglitele tuleb seotud isikute vahel tehtud tehingute puhul jälgida, et tehingud toimuksid turuhinnas, vastasel juhul kaasneb siirdehinna maksurisk. Siirdehinna reeglite alusel saab maksuamet tulumaksuga maksustada summa, mille ettevõtja oleks tuluna saanud, või summa, mille ta oleks kuluna kandmata jätnud, kui siirdehind oleks vastanud tehingu turuväärtusele. Siirdehinna maksustamise reeglid sätestab tulumaksuseadus (TuMS § 50 lg 4-8). Et maksuriskid maandada, tuleb ettevõtjal seotud isikutega tehtud tehingud korrektselt dokumenteerida. Korrektne dokumentatsioon on eriti oluline rahvusvaheliste kontsernide puhul.

Kinnisvaraarenduse murekohad

Järgmisena haris ATTELA advokaadibüroo vandeadvokaat Kaspar Lind kuulajaid kinnisasjade käibemaksustamise keerukamatel teemadel. Märksõnaks on oluliselt parendatud ehitis. Nimelt sõltub mitmete kinnisvaratehingute puhul käibemaksuga maksustamise kohustuslikkus sellest, kas kinnistul asub oluliselt parendatud ehitis. Kui asub, siis on müüjal kohustus see käive käibemaksuga maksustada.

Euroopa Liidu õigus ehk konkreetsemalt käibemaksudirektiiv (2006/112/EÜ) näeb art 12 lõikes 2 ette, et liikmesriigid võivad kehtestada ehitise ümberkujundamise kriteeriumide kohta üksikasjalikud eeskirjad. Eestis sellisedüksikasjalikud reeglid puuduvad. Meil on vaid käibemaksuseaduse § 16 lg 2 punkt 3, mis sisaldab lauset: Ehitis või selle osa on oluliselt parendatud, kui parendustega seotud kulutused ületavad vähemalt 10 protsenti ehitise või selle osa soetusmaksumust enne parendamist.

Rahandusministeeriumi selgitused annavad teada, et lähtutud on raamatupidamises kasutusel olevatest mõistetest. Maksu- ja Tolliameti kodulehe teabe kohaselt võrreldakse parendusega seotud kulutusi ainult renoveeritava ehitise maksumusega, mitte kogu kinnisasja maksumusega (st maa hinda ei võeta arvesse).

Siit tekib tegelikult küsimus, mis on raamatupidamises kinnisvaraarendus. On see põhivara, kinnisvarainvesteering, varud? Iga variandi puhul peaksime lähtuma erinevast Raamatupidamise Toimkonna juhendist (põhivara – RTJ 5, kinnisvarainvesteering – RTJ 6, varud – RTJ 4). Millal on üldse raamatupidamises vaja eristada maad ja ehitisi? Seda on vaja teha põhivara puhul, sest põhivara tuleb raamatupidamises amortiseerida, aga maad ei amortiseerita. See tähendab, et amortiseerida tuleb ainult ehitise väärtust.

Milline on olnud senine praktika? Kuidas leida maa hind? Kaspar Lindi sõnul on raamatupidajad viimased kümme aastat rahumeeli maa hinna määramisel lähtunud maa maksustamishinnast, mis, teadagi, on tihtipeale oluliselt madalam kui turuhind. Ka maksuamet on seda varem aktsepteerinud. Tänane maksuameti praktika on aga muutunud, sest nõutakse lähtumist maa turuhinnast. Nõuet põhjendab maksuhaldur kohtupraktikaga, mille asjassepuutuvus on tegelikult küsitav. Elame-näeme, mida tulevik toob.

Riigikohus on teinud parendatud ehitiste teemal otsuse 3-3-1-18-09, milles märgitakse, et ehitise parendamise sidumine esmase kasutuselevõtuga ei ole põhjendatud. Oluline on hoopiski see, mil määral ehitist parendati. Ka ei ole oluline kinnistu jagamine või selle kasutusotstarbe muutmine.

Sellest saab järeldada, et hoone varasem otstarve või kasutus ei ole oluline (võib olla nt tehas, laut, veski, spordisaal). Rekonstrueerimisel võib ehitada juurde kas või korruse, majatiiva, majaosa. Tähtis on ainult see, kas parendustega seotud kulutused ületavad vähemalt 10% ehitise või selle osa soetusmaksumust enne parendamist.

Probleem võib tekkida siis, kui ühel kinnistul asuvad erinevad rekonstrueeritavad ehitised. Lind jõudis oma ettekandes taaskord tõdeda, kui kahju sellest on, et Eestis ei ole sel teemal kehtestatud üksikasjalikumat eeskirja.

Lõpetuseks hoiatas Lind ettevõtjaid liiga julgeks minemise eest. Kui tekib soov kulusid maksude optimeerimiseks oma äranägemist mööda „ümber tõsta“, siis ei maksa arvata, et maksuamet ei saa kontrollimisel aru, millise ehitisega seoses on kulutused tehtud. Maksuameti uurimisosakond on võimeline väga hästi aru saama, kui liivakoormad lähevad raamatupidamises teise objekti arvestusse, aga tegelikult remonditava ehitise arvestuses neid ei kajastugi.

Teine probleemide ring, millel Kaspar Lind peatus, on seotud sisendkäibemaksu korrigeerimisega. Teatavasti kehtib sisendkäibemaksu mahaarvamisel niinimetatud kohese mahaarvamise põhimõte. Seda ka kinnisasjade puhul: algselt arvatakse käibemaks maha kogu soetuselt vastavalt prognoositavale käivete suhtele. Põhivara käibemaksu korrigeerimise reeglid tähendavad, et iga aasta lõpus korrigeeritakse 1/10 sisendkäibemaksust võrreldes algse mahaarvamisega (käibemaksu summa võib seejuures nii suureneda kui ka väheneda). Kinnisasja müügi korral korrigeeritakse kogu kümnest aastast puudu jääv osa müügikuul.

Mis saab aga siis, kui hoone ehitatakse müügi eesmärgil (st ei ole tegu põhivaraga, korrigeerimiskohustus ei laiene)? Riigikohus on pidanud sel teemal selgust majja tooma 2019. aasta lahendis 3-17-933 selgitades, et kui algselt ehitatakse hoonet müügi eesmärgil, aga hiljem see eesmärk muutub ning hoonet hakatakse kasutama üürimiseks või oma majandustegevuses muul viisil, siis tuleb algselt käibevarana arvele võetud objekt võtta arvele põhivarana ning sellest hetkest algab 10-aastase korrigeerimisperioodi arvestamine.

Ehk siis, kui müügiks ehitatud korter (või elamu) antakse üürile ja seejärel müüakse, saab raamatupidamises varudest materiaalne põhivara või kinnisvarainvesteering. Kõik käibed (üür ja müük) on maksuvabad ning kogu sisendkäibemaks tuleb tagasi arvestada. Üüri puhul tuleb tagasiarvestus teha kalendriaasta lõpus, müügi korral tuleb seda teha müügi kuul (KMS § 32 lg 4, 5).

Kavandatavad käibemaksumuudatused

Martin Huberg, maksumaksjate liidu pikaaegne juhatuse liige ja vanemjurist rääkis kavandatavatest muudatustest käibemaksuseaduses ja –direktiivis.[1] Tihtipeale paistavad mõne seadusemuudatuse tagant teatud poliitilise rühmituse või huvigrupi kõrvad. Seekordse käibemaksumuudatusega lood nõnda ei ole. Need muudatused on meile ette kirjutatud Euroopas ning mõeldud kaubavahetuse lihtsustamiseks.

Riigikogus on eelnõu 76 SE,[2] mille menetlusse andmise tingis direktiiv 2018/1910/EL. Eelnõu puudutab nõudmiseni varusid. Olemas on kahte tüüpi ladusid: nn call-off ladu, mille puhul on ostja ladustamise hetkel juba teada, lihtsalt ei ole teada hetk, millal ta kauba laost soovib kätte saada (eestikeelne termin — nõudmiseni ladu). Teine tüüp on konsignatsiooniladu, mille puhul kauba ladustamise hetkel ei ole ostja veel teada. Tekivad küsimused: kui müüja toimetab kauba teise liikmesriiki, kas ja millal tekib tal kohustus käibemaksukohustuslaseks registreerida? Kas on võimalik siseriiklik pöördmaksustamine?

Teatud juhtudel ei ole mõistlik nõuda, et pelgalt kauba teise riiki viimisel peaks müüja end seal riigis käibemaksukohustuslasena registreerima. Kehtiva korra kohaselt tuleb kauba müüjal antud juhul teises liikmesriigis registreerida ennast käibemaksukohustuslasena ja deklareerida seal kauba müük siseriikliku müügina. Probleem on selles, et praktikas on nõudmiseni varudega toimuvate tehingute osas liikmesriikide seisukohad väga erinevad. Näiteks Eesti ei nõuaks kummagi lao puhul registreerimist, kui ostjad on siinsed käibemaksukohustuslased või piiratud käibemaksukohustuslased, sest tegemist oleks ühendusesisese maksuvaba soetusega (KMS §18 p 3), millele järgneb siseriiklik pöördmaksustamine (KMS § 3 lg 4 p 5, § 3 lg 5). Registreerimiskohustus tekiks, kui siseriiklikku pöördmaksustamist ei saa läbi viia.

Kui aga ettevõtja peab igapäevase äritegemise asemel teise riigi ametiasutustes kehtivat korda välja selgitama, siis sellest saab probleem, mis takistab ühendusesisest kaubandust.

2020. aastaks plaanitava käibemaksuseaduse muudatuse kohaselt deklareerib kauba ladustaja esmalt üksnes ühendusesisest kauba liikumist VD aruandes, kuid mitte KMD-l, sest sel hetkel ei ole ühendusesisene käive veel tekkinud. Kui varuna teise liikmesriiki toimetatud kaup võõrandatakse, siis tekib ladustajal ühendusesisene kaubakäive (mis deklareeritakse uuesti VD aruandel, kuid nüüd juba ka KMD vormil) ning samaaegselt tekib nüüd ka kauba soetajal ühendusesisene kauba soetus (pöördmaksustamine ning kui tegemist on käibemaksukohustuslasega, siis ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Piiratud maksukohustuslane käibemaksu maha ei arva).

Kui kauba teise liikmesriiki toimetamise ja ostjaga tehingu toimumise vahel on pikem periood kui 12 kuud, tuleb müüjal endal kauba soetamine teises liikmesriigis deklareerida (st tekib siin ühendusesisene käive, teises riigis registreerimiskohustus koos ühendusesisese soetuse deklareerimise kohustusega). Hilisem müük on juba siseriiklik käive. Täpsema ülevaate saab viidatud MaksuMaksja numbrist.

Teine suurem muudatustepakett puudutab aheltehinguid. Nimelt ei ole päriselus ainult kolmnurktehingud, vaid on olemas teisigi geomeetrilisi kujundeid. Nende üldnimetuseks on aheltehingud. Teema võib tunduda alguses pseudoprobleemina, aga praktikas puutuvad maksukohustuslased tegelikult sellega kokku küll. Keegi ei taha ju, olles näiteks aheltehingu neljas lüli, sattuda võõra riigi maksuametniku võõrkeelse nõudmise ette, et on vaja end registreerida käibemaksukohustuslaseks. Ka selle KMS muudatuse eesmärk on lihtsustada ja ühtlustada maksukäsitlust.

Põhimõte on, et aheltehingud viitavad järjestikustele kaubatarnetele, mis tehakse üheainsa ühendusesisese kaubaveona. Ühendusesisene kaupade liikumine tuleks seostada ainult ühe tarnega ja ainult selle tarne korral tuleks kohaldada ühendusesisestele kaubatarnetele mõeldud käibemaksuvabastust. Nii ütleb meile direktiivi sissejuhatus. Ehk siis, kui kaup liigub nelja käibemaksukohustuslase vahel, kes on eri riikides ning kaup liigub viimasesse riiki, siis ahela teine lüli deklareerib seal ühendusesisest soetust (st registreerib end samuti seal), millele järgneb siseriiklik käive järgmisele jne. Kui vastav liikmesriik rakendab ulatuslikku pöördmaksustamise kohustust või nt nn ülehüppavat pöördmaksustamist, siis võib ka juhtuda, et kas ainult osa lülidest peab registreerima, ainult viimane edasimüüja või mitte ükski. Kui erisusi ei ole, siis on selgus lihtsalt selles, kus ühendusesisene soetus deklareeritakse ja kus ülejäänud kohustused täidetakse.

Lootusetud nõuded. See teema on taas vana ja vastuoluline. Esiteks oli algses seaduseelnõus see teema sees, kuid vahepeal selgusid riigieelarve vajadused ning vastavad muudatused eemaldati seaduseelnõust.[3] Siiski saab õige lahenduse tuletada vahetult käibemaksudirektiivist koos Euroopa Kohtu antud suunistega.

Postipakkide seadusemuudatused tähendavad seda, et 2021. aasta jaanuarist jäetakse direktiivist 2009/132 EÜ välja imporditava kauba maksuvabastus.[4] See tähendab, et ka kuni 22-euroste postipakkide puhul tuleb hakata tasuma käibemaksu. Hetkel on need käibemaksuvabad. Soovi korral saab kaupleja (müüja, nt Hiina ettevõtja) rakendada MOSS süsteemi, mis tähendab võimalust ühes liikmesriigis tasuda iga liikmesriigi impordikäibemaks sihtriigi määra alusel. MOSS ehk ühe akna süsteem (ingl k – mini one stop shop) on vabatahtlik. Kui kaupleja MOSSi ei soovi rakendada, siis läheb tarbija (kauba saaja) ise ja deklareerib oma paki ning tasub käibemaksu või laseb Omnival või kullerteenuse osutajal seda (tasu eest, mõistagi) teha.

Rahandusministeeriumi prioriteedid

Kersti Kracht, kes on rahandusministri nõunik 2019. aasta maikuust ja pikaajalise — ligi 30 aastat —ettevõtluskogemusega, selgitas ettekandes Rahandusministeeriumi üldisemaid prioriteete. Esimesena tuli juttu averusest ehk avaliku ja erasektori koostööprojektidest (ingl k PPP – public-private partnership). Kuna riigieelarve tasakaalu reeglid ei võimalda riigil kasutada laenuraha taristuprojektide arendamiseks (nt maanteed, sillad), siis ongi lahenduseks averuse kasutamine.

Maksunduses ja majanduspoliitikas on Krachti sõnul prioriteediks piirikaubanduse ohjeldamine ja Soome turisti tagasitoomine. Samuti on vaja taastada transpordisektori konkurentsivõime, ning tööstusettevõtete potentsiaal (elektri ja maagaasi aktsiis, võrgutasud), võimaldada laenukapitali kaasamist piirkondades, kus kinnisvara hind ei võimalda saada pangalaenu.

Euroopa õiguse rakendamise puhul on Eestis üldiseks ja läbivaks probleemiks direktiivide moonutatud ülevõtmine ja ülereguleerimine. Tihti lisatakse Eesti õigusesse norme, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärgi ja mõttega, lisatakse täiendavaid kohustusi või jäetakse kasutamata direktiivis lubatud lihtsustused ja erandid. Viide direktiivile on vaid kattevari, et võtta vastu ametnikele mugavaid regulatsioone ilma sisulise aruteluta.

Õigem oleks, et uute direktiivide ülevõtmisel tuleb üle võtta ainult kohustuslik osa ning omaloomingut ei ole vaja teha. Teine etapp EL õiguse rakendamisel oleks meie seadustest kõige üleliigse ning meie majandusele kahjuliku „väljarookimine“.

Pangandussektori probleemistik leidis Krachti ettekandes samuti äramärkimist. Näib, et pankadel on väga palju õigusi. Eesti pangandusturu kontsentreerumine kahe suure Rootsi panga kätte kätkeb endas riske Eesti majandusele ning on muutumas julgeolekuohuks Eesti riigile. Sisuliselt on suurpangad hakanud kujundama Eesti majanduspoliitikat ning nemad on hakanud otsustama, millised ettevõtted saavad Eestis tegutseda ja millised mitte.

Seepärast on vaja tõsisemalt tegeleda pangakliendi õiguste kaitsega. Võlaõigusseadus tagab makseteenusele ligipääsu õiguse ainult tarbijale, seda sätet tuleks laiendada ka juriidilistele isikutele. Kui pank keeldub konto avamisest, siis see peab olema põhjendatud ja seda peab saama vaidlustada. Tarbijakaitse sätted (nt ebamõistlike tüüptingimuste tühisus) tuleb laiendada ka juriidilistele isikutele, sest mingil juhul ei saa väita, et Eesti väikeettevõtja on suhtes pangaga võrdne partner. Luua tuleks kohtuväline vaideorgan või vahekohus panga ja kliendi vahelise vaidluse lahendamiseks (nt lepingute ülesütlemise küsimused, ebamõistlikud viivised jne). Kohtunike ja teiste kõrgemate riigiametnike pangalaenud peaks sõltumatuse tagamiseks koondama Eesti Panka.

Rahapesuskandaalid on tõsiselt kahjustanud Eesti mainet, aga keegi justkui ei vastuta selle eest. Uute ülepingutatud reeglite tõttu kannatavad aga Eesti inimesed ja ettevõtted. Järelikult tuleb luua süsteem, mis võimaldaks pankadel paremini kontrollida välismaise isiku tausta (soovituskirjad, maksuameti tõendid) ja vahetada omavahel infot. Samuti tuleb luua õiguslik mehhanism, mis tagaks oluliste ettevõtete tegevuse ja töökohad, kui ettevõttega seotud isiku taust ei võimalda pangakontot avada. Üle tuleks vaadata kogu edasine tegevus seadusloomes ja riskihinnangu meetodi väljatöötamisel. Praegu kipuvad pangad kurjasti ära kasutama pööratud tõendamiskohustust. Näiteks mingi rahaülekande saamisel see külmutatakse ja inimeselt hakatakse selgitusi küsima raha päritolu kohta.

Maksumuudatused

EML juhatuse liige ja õigusteaduse doktor Lasse Lehis oli EML sügiskonverentsil ankrumees, nagu tavaks. Juttu tuli hiljuti jõustunud ja ettevalmistamisel olevatest maksumuudatustest. Võimuloleva valitsuse tegemisi kommenteerides märkis Lehis, et suures plaanis on suudetud maksurahust kinni pidada, sest selliseid pööraseid muudatusi, nagu järsud aktsiisitõusud, ei ole olnud. Mitmed maksuseaduste muudatused ei ole tingitud mitte koalitsiooni soovist, vaid Euroopa Liidu juhistest ja ka globaalsetest suundumustest.

Hiljutisi maksukorralduse seaduse (MKS) muudatusi tutvustades tõi lektor esile kolm olulisemat teemat. Esiteks, maksuvõlg, mis varem oli avalik juba 10-eurosest võlasummast alates, kuulub nüüd avaldamisele alles siis, kui summa on 100 eurot ja suurem. Võlg avaldatakse seejuures ilma arvestusliku intressita. Arvestuslik on selline maksuvõla intress, mille kohta maksuamet ei ole teinud haldusakti (maksuotsust või korraldust maksuvõla tasumiseks), aga mille e-maksuamet kuvab siiski intressina. Teiseks huvitavaks MKS muudatuseks on töötamise registri (TÖR) lisakirjed. Tööandja peab töölevõtmisel märkima TÖRis inimese tööaja määra, ametinimetuse ja töö tegemise asukoha. Tasub ettevaatlik olla liiga kõlavate ja uhkete ametinimetustega. Nimelt võib maksuamet kasutada TÖR statistikat näiteks ümbrikupalga riskide hindamisel. Kui ühes äriühingus töötajad uljalt direktoriteks ja suurteks juhtideks tituleeritakse, aga nende palk jääb õige kasinaks, võib maksuamet hakata huvi tundma, et miks ei vasta palk keskmisele. Samuti tuleks hoolas olla tööaja määraga. Ei maksa lahtrisse jätta numbrit 1 (täistööaeg), kui see ei vasta tegelikkusele. Seda enam, et palk, mida makstakse 100% töökoormuse ja 50% koormuse korral, on täiesti erinev. Lohakus võib kaasa tuua maksuameti huvi.

Kolmas muudatus, mis jõustub 2020. aastast, on maksumaksjatele positiivne. Kui seni peab maksuvõla intressilt maksma tulumaksu, sest seadus loeb intressi ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks (tulumaksuseaduse, TuMS § 34 p 3), siis 2020. aasta jaanuarist alates ei pea enam tulumaksu maksma ajatatud maksuvõla intressilt.[5]

Ettekande teises osas rääkis Lasse Lehis tulumaksuseaduse muudatustest, mis on tingitud ATAD-2 direktiivist ehk hübriidsete ebakõlade direktiivist. Teema on väga spetsiifiline ning tähendab, et riikide seadustes oleva erineva käsitluse ehk ebakõla tõttu jääb riikidel tulumaks saamata. Seda viga loodetakse parandada. 2019. aastal juba jõustusid nn ATAD muudatused tulumaksuseaduses, aga tasub tähele panna, et üldine kuritarvituste vastane säte on Eestis maksukorralduse seaduses juba ammu olemas. Direktiivi eesmärk on, et kõik EL liikmesriigid kohaldaksid seda ühtemoodi ning et teiste riikide maksude kuritarvitamise skeemid ei koliks üle Eestisse ega hävitaks meie tulumaksusüsteemi.

Plaanis on tulumaksuseadust muuta selliselt, et toimub dividendi vabastusmeetodi mõningane piiramine. See tähendab, et ka vabastusmeetodi rakendamisel peab tulevikus tõendama, et teises riigis (sealhulgas Euroopa majanduspiirkonna riigid) saadud dividend on seal riigis tulumaksuga maksustatud.

Üks Eesti inimesi puudutav muudatus on plaanis seoses tuludeklaratsiooni esitamise tähtajaga. Nimelt saavad paljud inimesed välismaalt tulu ja Eesti tuludeklaratsiooni esitamine on märgatavalt lihtsam, kui välismaal makstava tulumaksu osas on selgus majas. Seetõttu nihutataksegi tuludeklaratsiooni esitamise tähtaega kuu võrra hilisemaks — 30. aprillile. Tulumaksu juurdemaksmise tähtaeg ei ole tulevikus enam kahe kuupäeva vahel jaotatud, vaid kogu juurdemaksmisele kuuluva tulumaksu tasumise tähtaeg on 1. oktoober (senine 1. juuli kaob). Need füüsilise isiku tulu deklareerimise muudatused tulevad reaalselt huviorbiiti esimest korda 2021. aasta kevadel, kui esitatakse 2020. aasta tuludeklaratsioon.

Mis puudutab töötajate transporti, siis on kavas tulumaksuseaduse erisoodustuse paragrahvi täiendada nii, et alates 01.01.2020 on erisoodustuse alt välistatud igasuguse ühistranspordi kasutamine sõitudeks elukoha ja töökoha vahel.

Muudatused laevanduses. Kuigi selle aasta kevadel enne Riigikogu valimisi võeti vastu seadusemuudatus, mis peaks kaasa tooma maksusoodustusi laevandussektorile, siis selle jõustumise aeg ei ole veel teada, kuna Brüsselist oodatakse riigiabi luba. Maksumuudatus puudutab rahvusvahelistel kaubavedudel töötavaid meremehi — neile kehtestatakse 0% tulumaks, sotsiaalmaksu baas 750 eurot ja sellelt makstav sotsiaalmaks 20%. Kahekümneprotsendise sotsiaalmaksu eest saab meremees pensionistaaži, aga ravikindlustust mitte.

Renditöö maksustamine.[6] See teema on teatud poliitilise varjundiga immigratsiooniprobleemi tõttu. Maksuteema lahendus kipub Lasse Lehise sõnul jääma IT-lahenduse taha. Väärib rõhutamist, et mitte midagi ei muutu maksustamisel nende tööandjate jaoks, kelle juures mitteresident töötab otse (st on töölepingu sõlminud Eesti tööandjaga). Muudatused tulevad välismaalaste seaduses ja panevad tööandjale kohustuse kontrollida rendiettevõtte seaduskuulekust: kas renditööjõud on korrektselt registreeritud (Politsei- ja Piirivalveametis ning Tööinspektsioonis) ning kas tööjõurendiettevõte ise on maksuametis registreeritud.

Aktsiisilangetused. Mäletatavasti toimus aktsiisiseaduse muudatus, mille tõttu alkoholiaktsiis langes 1. juulist 2019. aastal 25%. See samm on parandanud aktsiisi laekumist Eesti riigieelarvesse. Tulevaseks mõttekohaks on diislikütus: kas langetada selle aktsiisi Läti või Leedu tasemele (pluss biolisandi nõude muutmine) või anda aktsiisitagastus otsetoetusena rahvusvahelistele vedajatele. Samuti on vaja otsustada, mida täpsemalt ette võtta maagaasi ja elektrienergia aktsiisilangetuse plaaniga: kas üldine aktsiisilangetus või laiendada suurtarbija soodustust.

Pensionireform. II pensionisamba tulevasi muudatusi selgitades märkis ettekandja, et on kasutanud avalikke materjale ega räägi teemadel, mis ei ole veel küpsed kabinetivaikusest välja tulema. Reformi ajakava on laias laastus selline, et seaduseelnõu algatatakse Riigikogus ja võetakse vastu 2019. aasta lõpuks. Rakenduslikud ettevalmistused peaks toimuma 2020. aastal ja väljamaksetega saab alustada 2021. aasta algusest.

Vaikimisi jäävad kõik inimesed II sambaga liitunuks, kuni nad ise ei ole otsustanud teisiti. Liitumise võimalus avatakse ka varem sellest loobunud isikutele. Edaspidi on inimestel neli varianti:

– jätkata sissemakseid pensionifondi,

– asendada pensionifond investeerimiskontoga,[7]

– peatada sissemaksed,

– lõpetada sissemaksed ja võtta raha välja.

Teisest sambast lahkumise avaldusi saab esitada kolm korda aastas ning kuni 10 000 euro suurune väljamakse makstakse ühe korraga ja ülejäänu ühe aasta jooksul. Kui väljamaksed hakkavad toimuma pensionieas, siis kõik senised piirangud kaovad. Näiteks võib pensionär raha välja võtta ühe maksena, osade kaupa, igakuiste maksetena kuni surmani.

Maksustamisel ühtlustatakse II ja III samba reeglid. Kui toimub ühekordne väljamakse, enne kui isik on pensioniikka jõudnud, siis see maksustatakse 20% tulumaksuga ja väljamakse läheb ka inimese maksuvaba tulu arvestusse (mis võib tähendada maksuvaba tulu kadumist, kui sissetuleku suurus ületab teatud piiri — 25 200 eurot). Kui toimub ühekordne väljamakse pensionieas (ning kuni 5 aastat enne seda), siis see maksustatakse 10% tulumaksuga ja väljamakse läheb 2/3 ulatuses maksuvaba tulu arvestusse. Kui toimuvad perioodilised väljamaksed pensionieas, siis need maksustatakse 0% tulumaksuga ja väljamakse ei lähe maksuvaba tulu arvestusse.

Kokkuvõttes pensionide maksustamisest märkis Lasse Lehis, et nii praegu kui ka tulevikus maksustatakse I samba pension üldises korras (maksuvaba on 500 eurot kuus, pensionile erisusi ei ole). II samba pension liidetakse praegu I sambale, pärast reformi aga kehtivad selle maksustamisele III samba reeglid. Kolmanda samba pension maksustatakse nii praegu kui tulevikus sõltuvalt maksegraafikust kas 0%, 10% või 20% tulumaksuga.

Kui inimene otsustab loobuda II sambast ja ise raha koguda (ning hiljem oma „isiklikke sambaid“, nt kinnisvara, realiseerida), siis tuleb arvestada tavaliste tulumaksuseaduse reeglitega. Näiteks kasu vara võõrandamisest maksustatakse tulumaksuseaduse § 15 järgi, renditulu TuMS § 16 reegleid arvesse võttes, intressitulu maksustatakse § 17 järgi, dividendid § 18 järgi. Igal juhul päris ilma maksudeta ei saa.

Selline oli 2019. aasta sügiskonverents, ootame kõiki järgmisel aastal, kui saame tähistada EML esimest veerandsadat.

Hiie Marrandi
EML juhatuse liige

[1] Põhjalikumat ülevaadet teema kohta vt Martin Huberg. Käibemaksuseaduse eelnõu – nõudmiseni varud, lootusetud võlad ja piiriülesed aheltehingud. – MaksuMaksja, 2019, 6/7, lk 21-26.

[2] Eelnõude infosüsteemis toimik nr 19-0524. Riigikogu XIV koosseisu seaduseelnõu 76 SE. Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee.

[3] Vt selle kohta täpsemalt Martin Huberg. Käibemaksuseaduse muudatusi kärbiti riigieelarve huvides. – MaksuMaksja, 2019, 8/9, lk 30-33.

[4] Pikemat artiklit vt Hiie Marrandi. Maksuvabade postipakkide aeg saab läbi. – MaksuMaksja, 2019, 6/7, lk 30-32.

[5] TuMS § 34 asub seaduse füüsilisest isikust ettevõtja tegevust reguleerivas peatükis ja loetleb kulud, mida ei ole lubatud FIE tulust maha arvata. Juriidiliste isikute maksustamist mõjutab see paragrahv aga TuMS § 51 lg 2 kaudu, mille loetelu (ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed) viitab TuMS §-le 34.

[6] Eelnõu tutvustust vt Hiie Marrandi. Uus tulumaksueelnõu: renditöötajatele päitsed pähe ja maksud selga. – MaksuMaksja, 2019, 6/7, lk 17-20.

[7] Tegemist on uue investeerimiskonto süsteemiga, mitte sellega, mille sätestab kehtiva tulumaksuseaduse § 17².

Rahandusministeeriumi pressiteade
03.10.2019

Valitsus kiitis heaks maksualase teabevahetuse seaduse muudatused, millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu direktiivi muudatus, mille alusel hakkavad liikmesriigid 2020. aastast omavahel vahetama infot piiriüleste maksuskeemide kohta.

„Viimastel aastatel lahvatanud andmelekke skandaalid on näidanud, kuidas osa ettevõtjatest kasutab erinevaid maksude planeerimise skeeme, et peita oma vara ja vähendada maksukoormust. Selline asi halvendab üldist ettevõtluskeskkonda ning vähendab ka riikide maksutulusid,“ ütles rahandusminister Martin Helme.

„Maksuskeemide edastamine annab riikidele infot võimalike lünkade kohta nende maksuseadustes ja aitab senisest efektiivsemalt võtta tarvitusele vastumeetmeid ning agressiivse maksuplaneerimisega võidelda,“ lisas rahandusminister.

Agressiivne maksuplaneerimine võimaldab ära kasutada äriühingute maksustamise süsteemide vahelisi ebakõlasid, lõigata kasu maksude soodusrežiimidest või tõlgendada seaduseid viisil, mis ei olnud seadusandja poolt ette nähtud.

Teatamiskohustus kehtib selliste maksuskeemide kohta, mis vastavad direktiivis sätestatud tunnustele. Teavet selliste skeemide kohta peavad esmajoones esitama Eestis tegutsevad nõustajad, kes on skeemi välja töötanud. Maksuskeemi avaldajat skeemi loomise eest ei karistata.

Juhul kui maksuskeem on välja töötatud väljaspool Euroopa Liitu, tuleb skeemi ostnud siin asuval või tegutseval maksukohustuslasel maksuskeemist maksuhaldurile ise teada anda. Skeemid esitatakse Maksu- ja Tolliametile, kes edastab need Euroopa Komisjoni peetavasse keskregistrisse, mille kaudu on liikmesriikidel juurdepääs neid puudutavale teabele.

See meede on jätkuks mitmetele varasematele piiriülestele algatustele maksuplaneerimise ja maksusüsteemide läbipaistvuse suurendamiseks. Sama meede sisaldub ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) maksubaasi õõnestamise ja kasumite nihutamise takistamise paketis.

Seaduse jõustumine on planeeritud 2020. aasta 1. jaanuarist ja seda tuleb kohaldada 2020. aasta 1. juulist. Direktiivil on õigusjõud alates selle jõustumisest 25.06.2018. Seetõttu tuleb esitada teave ka skeemide kohta, mida hakati rakendama ajavahemikul 25.6.2018–30.6.2020.

Rahandusministeeriumi pressiteade
22.10.2019

Maa plaanitava korralise hindamise tulemusi ei võeta maamaksu arvutamise aluseks ilmselt enne 2023. aastat. Juba praegu on ettevalmistamisel meetmed, kuidas maamaksu hüppeline tõus ära hoida.

„Maa viimasest korralisest hindamisest on möödas ligi kaks kümnendit. Uus hindamine ja seeläbi maa praeguse väärtuse teadasaamine on kindlasti vajalik,“ nentis keskkonnaminister Rene Kokk, kelle haldusalas tegutseval Maa-ametil tuleb maade hindamine läbi viia, kui valitsus selle algatab. „Nagu olen varemgi kinnitanud, ei tasu karta, nagu tooks maade hindamine kaasa maamaksu järsu tõusu. Nüüd saan kinnitada, et oleme juba koos maksu- ja regionaalpoliitikaga tegeleva Rahandusministeeriumiga otsimas lahendusi, kuidas võimalik maksutõus mõistlikes piirides hoida.“

„Oleme praegu koostamas maade hindamise mõjuanalüüsi ning välja töötamas meetmeid, kuidas tõkestada maamaksu kiiret tõusu,“ ütles riigihalduse minister Jaak Aab. „Näiteks on ühe variandina võimalik määrata kindel protsent, kui palju võib maatüki maks aastas suureneda. Samuti on võimalik maamaksu maksimaalset määra praegusest allapoole tuua.“

Minister Aab lisas, et linnas või vallas kehtivate maamaksumäärade üle otsustavad kohalike omavalitsuste volikogud. „Maade eelmise, 2001. aasta hindamise kogemuse põhjal saab öelda, et ega kohalikud omavalitsused kipu kergekäeliselt oma elanike maksukoormust suurendama.“

Keskkonnaministeerium ning Rahandusministeerium plaanivad viia maa korralist hindamist puudutava memorandumi valitsuskabinetti tuleva aasta jaanuaris. Siis saab juba selgemaks, milliseid vahendeid maamaksu tõusu ohjeldamiseks rakendatakse.

Millal maa korraline hindamine algab, on valitsuse otsustada. Praeguse kava järgi ei tule seda kindlasti enne 2021. aastat. Maa-ameti peadirektor Tambet Tiits kinnitas, et amet on valmis hindamise ettevalmistusi järgmisel aastal alustama.

Kuna maa eelmisest korralisest hindamisest on möödas väga pikk aeg ja maa turuhind on vahepeal kerkinud keskmiselt kümme korda, eelneb hindamistulemuste maamaksu aluseks võtmisele nende mõju põhjalik analüüs. Nii ei avaldugi hindamise mõju maamaksus suure tõenäosusega enne kui 2023. aastal.

Rahandusministeeriumi pressiteade
30.10.2019

Eelnõu valitsuskoalitsiooni teise pensionisamba muudatuste ettepanekutega läks kolmapäeval kooskõlastusringile. Kavandatud muudatuste jõustumisel muutuks sambas pensionivara kogumine vabatahtlikuks ja tekiks võimalus kogutud raha enne pensionile minekut kasutusele võtta.

„Pärast muudatuste jõustumist teine sammas enam kohustuslik ei ole — see on vaid üks valik penisoniks vara koguda. Igaüks saab edaspidi ise otsustada, kas soovib koguda ja investeerida iseseisvalt või jätta see töö edasi pensionifondide kanda. Peamine on oma valik hoolikalt läbi mõelda, et pensionipõlves ei tabaks inimest ebameeldiv üllatus oodatust väiksema sissetuleku näol,“ ütles rahandusminister Martin Helme.

„Teise samba vabatahtlikuks muutmine mõjutab ka fondide omavahelist konkurentsi ja toob loodetavasti turule senisest paremate tingimustega fondid,“ lisas rahandusminister. „Inimesed, kes on juba teise sambaga liitunud ja soovivad pensioni kogumist senisel viisil lihtsalt jätkata, selleks eraldi avaldust esitama ei pea. Nende jaoks toimib kõik edasi nagu seni.“

Muudatuste jõustudes muutuks teise pensionisambaga liitumine ja lahkumine vabatahtlikuks — selleks tuleb esitada vastav avaldus pensionikeskusele või pangale. Tekib juurde ka võimalus sambasse sissemaksed peatada, kuid jätta kogutud raha sinna edasi kasvama. Ise investeerida soovijatele tekib fondist lahkumisel võimalus suunata see 6% II samba raha oma pensioni investeerimiskontole.

Kui inimesel on teises sambas raha, siis pensioniikka jõudes saaks ta muudatuste jõustudes otsustada, kas võtta see raha välja eluaegse või tähtajalise pensionina või ühekorraga. Võttes teisest sambast raha välja pensionieas, oleks tulumaks tavapärasest soodsam. Pika pensioniplaani alusel välja võetavat raha ei maksustataks üldse, muudel juhtudel oleks maksumääraks 10%.

Teisest sambast lahkunutel tekiks 10 aasta möödudes võimalus sambaga uuesti liituda. Uuesti liitunutel on pärast kümneaastast kogumisperioodi võimalik taas raha välja võtta ja sambast veel korra välja astuda. Sellised inimesed saaksid tulevikus pensioni üksnes esimesest sambast või selle olemasolu korral kolmandast sambast.

Seni teise sambasse kogutud raha on kavas maksta välja kuni 10 000 euro puhul välja ühe korraga, suuremate summade osas tehtaks väljamakse kolmes osas. Väljamakselt tuleb tasuda tulumaks. Raha makstakse välja ühe aasta jooksul, jaanuaris, mais ja septembris ehk samadel kuudel, kui toimub pensionifondi osakute vahetamine.

Teise sambaga on 2019. aasta septembri seisuga liitunud ligikaudu 740 000 inimest. Muudatused annaksid võimaluse teise sambaga liituda ligikaudu 100 000 inimesel, kes on tööeas, kuid ei ole teise sambaga liitunud.

Pensionifondide kogumaht oli 2019. aasta septembris 4,5 miljardit eurot. Keskmine teise sambasse kogutud summa on natuke üle 6000 euro ja mediaan umbes 4500 eurot. Teise sambasse pensionivara kogumise perioodiks on kavandatud tööd alustavale inimesele vähemalt 40 aastat. Kogumispensioni süsteem on seni kehtinud 17 aastat ja reaalselt on valdavalt kogutud sellest veelgi lühema perioodi jooksul.

Valdav osa muudatustest on praeguste plaanide järgi kavandatud rakenduma 2021. aasta jaanuaris, kuid avaldusi teise sambaga liitumiseks või sealt lahkumiseks saaks muudatuste jõustumise järel hakata esitama suvel 2020.
Eelnõu on saadetud kooskõlastamiseks ministeeriumidele, kuid Rahandusministeerium ootab kommentaare ja ettepanekuid kõigilt, kes soovivad kaasa rääkida.

· Muudatuste jõustumisel muutub teises sambas pensionivara kogumine vabatahtlikuks. Suurema vabadusega kaasneb igal inimesel vastutus läbi mõelda, kuidas endale pensioniks väärikas sissetulek tagada. Muu hulgas saaksid kogumispensioni teise sambaga liituda enne 1982. aastat sündinud inimesed, kes seni polnud liitunud. Selliseid inimesi on kokku ligikaudu 100 000.

– Igaüks saab edaspidi ise otsustada,

– kas jätkab seniselt pensionifondide kaudu pensioniks raha kogumisega,

– kas soovib pensioniks koguda ja investeerida iseseisvalt,

– kas peatab maksed teise sambasse, kuid jätab juba kogutud vara kasvama

– või loobub üldse teises sambas pensioniks kogumisest.

Teises sambas kogub pensionivara 2019. aasta septembri seisuga ligi 740 000 inimest.

– Pensionifondide kogumaht oli 2019. aasta septembris 4,5 miljardit eurot.

– Keskmine teise sambasse kogutud vara väärtus on natuke üle 6000 euro.

– Teise sambasse pensionivara kogumise perioodiks on kavandatud tööd alustavale inimesele vähemalt 40 aastat. Kogumispensioni süsteem on seni kehtinud 17 aastat ja reaalselt on valdavalt kogutud sellest veelgi lühema perioodi jooksul.

– Arvestada tasub ka seda, et esimeses sambas on solidaarsus küllaltki suur ja sõltumata inimese sissetulekust saab ta sama raha eest I sambast vähem vastu kui II sambast. Mida suurem on inimese sissetulek, seda suurem kasu teisest sambast.

Muudatuste ajakava

– Valdav osa valitsuskoalitsiooni kavandatud muudatustest on praeguste plaanide järgi kavandatud rakenduma 2021. aasta jaanuaris, kuid avaldusi teise sambaga liitumiseks või sealt lahkumiseks saab muudatuste jõustumise järel hakata esitama suvel 2020.

– Eelnõu on saadetud kooskõlastamiseks ministeeriumidele, kuid rahandusministeerium ootab kommentaare ja ettepanekuid kõigilt, kes soovivad kaasa rääkida.

– Kavandatud muudatuste rakendumise eeldus on see, et need seadusena vastu võetakse.

Sinu pensionil on praegu kolm võimalikku allikat: Esimene sammas ehk riiklik vanaduspension

Esimese samba pensione maksab riik igal aastal oma sama aasta tuludest. Esimese samba pensionideks ei ole raha kuhugi ette kogutud. Praegused pensionärid saavad osa praegu töötavate inimeste palgalt makstavast sotsiaalmaksust.

Vajadusel tuleb sellele võtta lisa riigi muudest tuludest. Näiteks 2020. aastal jääb sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast puudu 114 miljonit eurot, mis kaetakse riigi muudest tuludest.

Pensionide iga-aastane tavapärane tõus sõltub suuremalt osalt sotsiaalmaksu laekumise kasvust eelmisel aastal: pensioniindeksist 80% moodustab sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise muutus ja 20% tarbijahinnaindeksi muutus. Kui tulevikus näiteks töötavate inimeste arvu vähenemise ja mittetöötavate pensionäride arvu suurenemise tõttu sotsiaalmaksu laekumise kasv pidurdub, on oodata ka esimese samba pensioni praegusest väiksemat iga-aastast tõusu.

Vähemalt 15 aastat pensionistaaži kindlustab pensioni baasosa —2019. aastal ligi 192 eurot — ja iga aasta pensioniõigusliku staaži eest lisaks — 2019. aastal 6,627 eurot, mis 45aastase staaži korral teeb 298 eurot ehk baasosaga kokku 490 eurot. Vähem kui 15 aasta pensionistaažiga pensionärid saavad rahvapensioni, mis 2019. aastal on 205 eurot.

Teine sammas

Töötav inimene kogub ise vara enda tulevikuks, makstes 2% brutopalgast pensionifondi. Tööandja peab selle palgalt kinni ja see läheb pensionikeskuse kaudu inimese valitud pensionifondi. Töötaja eest tasutud sotsiaalmaksu arvel lisandub 4% esimese samba asemel teise sambasse.

Viis fondivalitsejat pakub kokku 24 teise samba fondi, mille hulgast igaüks saab valida oma eesmärkidele ja riskitaluvusele sobiva. Tasub kaaluda, kas sissemaksed lähevad sobivasse fondi, kuid arvestada, et osakute vahetamise eest võetakse tasu.

Kolmas sammas ehk täiendav kogumispension

Inimene valib ise, kui palju tahab veel pensionile lisa koguda. Kolmanda samba sissemaksetelt saab inimene tulumaksu tagasi küsida, saades 20% tulumaksusoodustust aasta jooksul tehtud sissemaksetelt, mis ei ületa 15% brutosissetulekust. Aastas saab kolmandasse sambasse maksta kuni 6000 eurot.

Sissemaksed täiendava kogumispensioni lepingutesse on paindlikud. Maksete suurust on võimalik ise määrata, säästusummat saab vastavalt võimalustele ja vajadusele suurendada või vähendada, makseid saab ajutiselt peatada ning osa raha on võimalik ka enne pensionile jäämist välja võtta.

Täiendava kogumispensioniga saab liituda, sõlmides pensionikindlustusleping elukindlustusseltsiga või tehes makseid vabatahtlikku pensionifondi. Kolmanda samba kindlustuslepinguid pakub viis kindlustusseltsi ja viis fondivalitsejat pakub kokku üheksat kolmanda samba pensionifondi.

Eesti Panga pressiteade
14.10.2019

Valitsuse plaan muuta pensionisüsteemi võib kaasa tuua lühikese spurdi Eesti majanduskasvus juhul, kui teisest sambast lahkujaid on palju. Ajutisele kiirendusele järgneks majanduskasvu aeglustumine või lausa majanduslangus, mille tõttu kannataks Eesti inimeste elujärg. Eesti eksportivate ettevõtete konkurentsivõime halveneb aastateks, sest suuremast tarbimisest tekkinud ajutiselt kiirem majanduskasv hiljem aeglustub, aga tööjõukulud jäävadki suuremaks kui varem.

Kohustusliku kogumispensioni kaotamisega kaasneb ka pensioniealiste suurem vaesusrisk, kuna inimestel tekib võimalus elu jooksul pensioniks kogutud säästud ära kasutada väga lühikese aja jooksul.

„Teine pensionisammas vajab kindlasti remonti, et inimesed oma kogutud säästudelt pensionieas võimalikult suurt lisatulu saaksid,“ ütles Eesti Panga president Madis Müller. „Kavandatud muudatuste mõjuanalüüs aga näitab, et esitatud kujul plaan tõenäoliselt ei too Eesti pensionäridele pikaajalist kasu. Võimalus pensioniks kogutud säästud lühikese aja jooksul ära kasutada võib tänu kasvanud tarbimisele anda majandusele ajutist lisahoogu, kuid sellele järgneks eeldatavasti samaväärne aeglustumine. Tegemist on kohustuslikus korras pensioniks kogumise lõpetamise ehk kohustusliku kogumispensioni kaotamisega. Kohustusliku kogumispensioni kaotamisega kaasnev pikaajalisem probleem on pensioniealiste kasvav vaesusrisk ja lisasurve suurendada maksukoormust.“

2021. aastaks on pensionifondidesse kogunenud 5 miljardit eurot. Viimaste küsitluste põhjal võtab osa sambaga liitunutest oma raha sealt kohe kasutamiseks välja. Lisahoogu annab tarbimisele see, kui riik otsustab seni inimeste isiklikele kogumispensioni kontodele lisatud summad suunata pensionitõusu. Kokkuvõttes kiirendaks kogumispensioni vabatahtlikuks tegemine ajutiselt tarbimist ja majanduskasvu.

Suurenenud tarbimisega kaasnevale majanduskasvule järgneks langus või väga väike kasv

Kui 2021. aastal pärast väljamaksete tegemist tarbimine järsult kasvab, siis on oodata hinna-, palga- ja impordikasvu. Hiljem, kui inimesed on teisest sambast välja võetud raha ära kulutanud, väheneb ka tarbimine ja kaovad vahepeal loodud töökohad. Ajutiselt kasvanud tarbimisega kaasneb surve tõsta hindu ja palku. Majanduse hilisema jahtumise korral aga hinnad ja tööjõukulud sama kiiresti ei lange, mistõttu võib Eesti ettevõtete konkurentsivõime pikema aja jooksul halveneda.

Pensionifondide „kiirmüük“ võib vähendada fondide tootlikkust

Kuigi lõviosa pensionifondide investeeringutest on tehtud välismaale, on fondid viimastel aastatel paigutanud raha aina rohkem ka Eestisse, aidates sellega kaasa kohalike ettevõtete arengule. Eeldatavasti väheneks plaanitud muudatuste järel pensionifondide võimekus teha vähelikviidseid investeeringuid, mis omakorda toob kaasa fondide oodatust väiksema tootlikkuse. Varade kiirmüügi korral kaotaksid raha nii fondidest lahkujad kui ka fondis jätkavad investorid.

Soovitused valitsusele

1. Enne pensionisüsteemis põhimõtteliste muudatuste tegemist on oluline selgelt kirjeldada uue süsteemi oodatavaid tulemusi ja saavutada neis võimalikult laiapõhjaline kokkulepe. Vajalik tervikpilt peaks pakkuma selgust riigi poolt tulevikus pakutava pensioni suhtelises suuruses, inimeste enda oodatavas panuses ja pensionisüsteemi kulukuses.

2. Me ei soovita teha kogumispensionit vabatahtlikuks, kuna selle tagajärjel võivad vanaduspensionid olla tulevikus väiksemad. Samuti kaasneb selle sammuga suurem surve tõsta tulevikus makse.

3. Soovides teises pensionisambas vabatahtlikkust siiski suurendada, soovitame lähtuda järgmisest:

– kui inimesed pensionisääste kohe kasutama hakkavad, põhjustab see majanduskasvu heitlikkuse — selle tasandamiseks oleks valitsusel otstarbekas hoiduda lisanduva maksuraha kulutamisest ning pikendada pensionisäästude väljavõtmise minimaalset perioodi;

– kui teine sammas tehakse vabatahtlikuks, oleks kasulik mõelda võimalustele, kuidas siiski motiveerida inimesi kogumispensioni kaudu pensionipõlveks säästma;

– tuleks otsida võimalusi, kuidas kaitsta osakuomanikke, kes on oma raha paigutanud teise samba pensionifondidesse, mis on kõige rohkem investeerinud Eesti majandusse ja mille varad on vähem likviidsed.

Toomas Sildam
Suur tänu! Küsimus Isamaa esindajale, välisministrile. Kas teie arvates on piisav aeg, mis on nüüd valitsuse poolt antud pensioni teise samba muudatuste eelnõu arutamiseks?

Urmas Reinsalu
Oleme arutanud teise samba küsimusi kogu Eesti rahvaga ühiselt enne valimisi. Huvitavad valimised olid, loomingulised. Oleme arutanud nende järgmiste kuude jooksul, üks keskseid ühiskondlikke teemasid on olnud teise samba reform, seda ei saa eitada. On olnud majanduskriitikuid, meediainimesi, poliitikainimestel oma arvamused. Nüüd on tegelikult see valitsus olnud ametis pool aastat.

Seejuures ma tahan tunnustada Rahandusministeeriumi eksperte, Sotsiaalministeeriumi eksperte. Väga mahukas töö on ära tehtud. On leitud tasakaalustatud lahendus, mis ei võta ära mitte üheltki inimeselt täna olemasolevaid õigusi, vaid vastuoksa annab neid juurde, võimaldab ka neil inimestel, kes on vanemas põlvkonnas ja kes ei ole ühinenud varem teise sambaga, sellega ühineda.

Aga miks mitte, teisest küljest. Aga nüüd oli arutelu all tegelikult see, kas selle esitaksid Riigikogu fraktsioonid või siiski valitsus. Arutasime seda põhjalikult ja leidsime, et on mõistlik mitte loobuda korralisest teest. Valitsus on seda mitmeid kordi ka valitsuskabinetis arutanud. On, ma saan aru, erinevaid pööranguid reformil, tegime ära.

Nüüd on küsimus, et on n-ö nädal aega kooskõlastuseks, mis on erinevatel ministeeriumidel, või viis päeva. Ma arvan, et tuleb pingutada. Ega tegelikult see küsimus, mida pingutavad, kui on loodusolud, siis tegelikult… peavad inimesed pingutama ja väärivad meie toetust. Ma arvan, et ka ametnikud, kes on professionaalsed, suudavad anda selle vaate, mis puudutab… Ega siis eelnõu ei ole tulnud tühjusest.

Eelnõu on ette valmistanud Rahandusministeeriumi spetsialistid, kelle kompetentsust minul ei ole mitte mingit alust kahtluse alla seada. Ja eelnõu on tehtud ekspertide koostöös.

Nüüd on tegelikult mõistlik, et need teised ministeeriumid tutvuvad eelnõu detailidega, teevad oma osundused, ja siis on valitsusel võimalik otsus langetada.

Kui küsimus on selles, kas tegelikult oleks võinud see aeg pikem olla — ma ei tea, kuu aega, kolm kuud aega —, siis ma arvan, et vaatan ka meedia muret selle üle, et asi on jäänud venima. Tegelikult Delfis öeldakse ja tuntakse huvi, küsitakse [Helir-Valdor] Seederilt, miks asi venib. Andke juba inimestele rohkem õigust, ma saan aru. Siis ma arvan, et on tõesti väga oluline, et lubadusi tuleb pidada.

Valimistel anti lubadus, selge siht on olemas, lubadus tuleb realiseerida nii, et see on realiseeritud arukalt ja mingit jama ei tule. Ma arvan, et see lahendus on mõistlikult leitud.

Mis ei tähenda, et menetluse käigus — olgu siis sellel kooskõlastusringil või ka Riigikogu menetluse käigus — ei või tulla ilmsiks mingeid objektiivseid asjaolusid. Nii on seda juhtunud erinevatel aegadel. Eks asjaolusid tuleb siis arutada ja arvesse võtta. Kindlasti ei ole eelnõu n-ö lukus seitsme tabaluku taga.

Riho Nagel, Delfi ja Eesti Päevalehe toimetus
Jätkan pensioniteemaga. Ja võib-olla suunaks oma küsimuse sotsiaalministri poole. See pensionireformi eelnõu on nüüd saadetud kooskõlastusele, aga minu arvates ei ole avalikkus näinud peale Eesti Panga uuringu sellist korralikku sisulist uuringut, mida see reform endaga kaasa toob. Ehk: kas me ei ole alustanud valest otsast?

Tanel Kiik
Tänan küsimuse eest! Tõsi on see, et Rahandusministeerium on tellinud juba varasemalt laiapõhjalise uuringu, mis puudutab inimeste finantskäitumist ja finantsteadmisi. Seal oli ka mitukümmend lehte põhjendatud just nimelt pensioni teise samba reformi võimalike mõjude hindamiseks, et kui palju võib olla inimesi, kes siis soovivad lahkuda, kui palju võib olla inimesi, kes jätkavad või kasutavad mõnda muud investeerimismeedet.

On olnud tõesti juttu ja ma loodan, et jõuame ka reaalse otsuseni, et juhul, kui kõik need tingimused on paigas, siis tuleks tegelikult teha veel lisaanalüüs, just nimelt selleks, et uue info alguses saaks kaardistada reaalse pildi, kui palju inimesi ühte, teist või kolmandat meetodit kasutada soovivad, juhul kui nad teavad täpseid tingimusi.

Ehk näiteks seesama maksupoliitika küsimus, kui sa võtad välja raha tööeas, on see 20% tulumaks; kui teed seda pensionieas, on see 10%; teatud juhtudel 0% eluaegsete maksete puhul. Samuti nende maksete suurused, ka taasliitmise võimaluse küsimus. Ehk kõik need variandid peavad olema inimestele lahti räägitud, et inimestel on võimalik selle põhjal hinnata, mis nad teha soovivad.

Ja loomulikult, nii nagu on sotsiaalminister varasemalt öelnud, tuleb kindlasti jälgida pensionisüsteemi tervikuna, vaadata esimese, teise ja kolmanda samba koosmõju. Juhul, kui näeme, et teise samba osakaal pensionis hakkab kahanema, tuleb selle võrra suurendada esimest sammast.

Oleme põhimõtteliselt kokku leppinud, et teisest sambast lahkunute sotsiaalmaks suunatakse sellisel juhul erakorralise pensionitõusu elluviimisesse, mis tähendab lisaraha nii tänastele kui ka tulevastele eakatele. Jah, see tähendab riigieelarve täiendavat lisakohustust tulevikus, sellega peab lihtsalt arvestama.

Urmas Reinsalu
Eesti inimeste sääste on kooritud nagu kartuleid 17 aastat, ilma mingisuguste uuringuteta. On tegelikult olukord, kus meil on OECD kõige suuremad haldustasud nendel teise samba fondidel olnud ja samas kõige madalam tootlus. Ja siis ei ole keegi tundnud muret, kus on uuringud. See kõik toimus täiesti uuringutevabalt, täiesti n-ö paika pandult.

Ma võtsin välja. Vaadake ise, ajakirjanikud, milline oli selle seletuskirja tase, millega teise samba reform vastu võeti. Kaheksa lehekülge. Kus seal need uuringud olid? Kus olid seal need kvantitatiivanalüüsid, mis tegelikult juhtuma hakkab?

Meil on olemas kõige suurem valim. Suur osa Eesti rahvast, 740 000 inimest, on osalenud eksperimendis teise samba näol selles n-ö sundsamba süsteemis. Need numbrid on aastate jooksul jooksnud välja. See ongi uuring. See on kõige kapitaalsem uuring.

Nüüd see, mis puudutab tulevikukäitumise uuringut, siin mul on põhjust öelda aitäh ERR-ile, kes tegi oma uuringu. Väga huvitav uuring, kuidas hakkavad inimesed käituma. Ja ka teised institutsioonid on teinud uuringuid, kus on meil näha, milline on inimeste võimalik käitumuslik joonis.

Aga kindlasti tahan rõhutada: see, kuidas inimesed langetavad oma otsustusi, sõltub kahtlemata nende paremast ja ratsionaalsemast arusaamast, mida nad peavad paremaks, loogikaliselt lähtuvad oma varaga käitumisest. Tähtis on anda inimestele see õigus oma varaga käituda.

Jaak Aab
Üks lühike repliik. Kuna osalesin tõsiselt teema — koalitsioonilepingu koostamise — juures kevadel, siis ka minu ettepanekul sai kirjutatud: jah, me peame seda tulevikuperspektiivi vaatama, kui kindlustatud on pensionärid tulevikus.

Ja üks teema on meil ka Vabariigi Valitsuse tööplaanis analüüsiks sees. Ehk tööandjapension. Vabatahtlik või kohustuslik, aga igal juhul tuleks hinnata, kas ei peaks ikkagi olema neid tükke, millest see tulevikupension koosne rohkem. Aitäh!

Mart Helme
Ma ütlen kolmanda partneri nimel ka paar sõna.

Esiteks, kõige parem pensionisammas on lapsed. Kuue lapse isana ütlen teile seda kätt südamele pannes: kõige parem pensionisammas on lapsed.

Aga meediast on jäänud selline mulje viimastel päevadel, olen lugenud minu meelest täiesti absurdseid seisukohti, et 17 aastat korjatud raha visatakse nüüd kuskile prügikasti. Ei! Seda ei visata prügikasti. 17 aastat korjatud raha antakse inimestele nende otsustada.

Kui see tuleb rahvamajandusse tagasi — oleme olukorras, riik, meil ka erainvestorid on olukorras, kus meil on pidev kapitalipuudus. Me saame kapitali juurde. Ja võimalik, et reform annab väga tugeva tõuke Eesti arengule. Mõelge ka selle kandi pealt asja. Ei ole niimoodi, et just nagu keegi raiskab kellegi raha ära.

Jah, saan aru, et paljud pankurid ja fondihaldurid nutavad. Aga arvan, et riik, valitsus ja kodanikud, kes otsustavad oma raha ise kasutama hakata, ei nuta.

Valitsus surub teise pensionisamba reformi läbi ülihelitempos, hüljates normaalsed protseduurid ning jätmata opositsioonile või huvigruppidele vähimatki võimalust seda mõjutada.

Ärme takerdu pisiasjadesse, nagu eelnõu väljatöötamiskavatsuse puudumine, mis on tavaliselt iga valitsuse algatatud seaduseelnõu lahutamatu osa. Milleks väljatöötamiskavatsus, kui on ju koalitsioonileping, kuhu Isamaa surus sisse enda parlamendivalimiste kampaania põhilubaduse, teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise. (Igaks juhuks täpsustan, et viimane lause oli irooniline.)

30. oktoobril saatiski Rahandusministeerium selle seaduseelnõu kooskõlastusringile, mis üldjuhul võtaks 15 tööpäeva. Aga mitte nüüd. Seekord on ministeeriumidel aega vaid viis tööpäeva. Ja seegi on fiktsioon, kuna mahuka, põhimõttelise ja suure mõjuga eelnõu autorid eeldavad, et ministeeriumid ei hakka vaidlema ega liigselt arutlema.

Miks? Vastust teab Isamaa üks võtmepoliitikuid, endine justiitsminister Urmas Reinsalu, kes nüüd hoiab Eesti välispoliitikat. Tema põhjendus, miks kärbitakse teise pensionisamba reformi seaduseelnõu kooskõlastusringi aega kolm korda, niidab jalust.

„Kui küsimus on selles, kas tegelikult oleks võinud see aeg pikem olla — ma ei tea, kuu aega, kolm kuud —, siis ma vaatan ka meedia muret selle üle, et asi on jäänud venima,” rääkis Reinsalu mõne päeva eest. „Tegelikult Delfis öeldakse ja tuntakse huvi, küsitakse [Helir-Valdor] Seederilt, miks asi venib. Andke juba inimestele rohkem õigust, saan aru. Siis ma arvan, et on tõesti väga oluline, et lubadusi tuleb pidada.”

Tõlge näib olevat lihtne. Valitsus teeb nii, nagu valitsus tahab, ja ärge õiendage seal kusagilt kõrvalt. Mis sest, et nii mõnelgi ministril võivad hambad ristis olla. Sest, kes ütles hiljuti: „Iga inimene, kes soovib jätkata II sambaga, saab seda teha. Mina isiklikult arvan, et see on mõistlik ja jätkan kogumist.”? Peaminister Jüri Ratas.

Isiklik arvamus isiklikuks arvamuseks, aga valitsusjuhina on ta nõustunud tempoga, mis paljude juristide arvates sarnaneb hea õigusloometava rikkumisega.

Ent see on alles algus. Pole ju saladus, et opositsioon — Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid — nimetavad toimuvat teise pensionisamba lammutamiseks ning on valmis esitama Riigikogus hulgaliselt muudatusettepanekuid. Eelnõu teisel lugemisel tuleks need kõik läbi hääletada. See on ajamahukas, aga midagi pole parata. Parlamendidemokraatia ongi mõnikord aeglane. Ent sellestki takistusest saab võimuliit mööda astuda. Nimelt kavatseb valitsus siduda seaduseelnõu vastuvõtmise usaldushääletusega, mis tähendab, et opositsiooni muudatusettepanekuid Riigikogus hääletusele ei panda ja eelnõu pannakse lõpphääletusele kohe, ilma kolmanda lugemiseta.

Keegi võib nüüd öelda, et valitsus on leidnud tagaukse, kuidas opositsioonist üle sõita, et usaldushääletust ei kasutata põhiseaduse vaimus, praegu ei ole vaja lahendada valitsuse ja parlamendi konflikti, kuna valitsus ja parlamendi enamus on Isamaa põhilise valimislubaduse täitmise asjus ühel meelel ja probleemiks on kiirustamine.

Oot-oot, Reformierakond on enda valitsemisajal sama teinud, saab sellele kurtmisele vastu vaielda. Halb põhjendus, sest Reformierakonna valitsemise kriitika on praeguse koalitsiooni oluline vundamenditäidis.

Eesti Panga president Madis Müller räägib samal ajal, et pensionisüsteemi muutes oleks vastutustundlik alustuseks kirjeldada muudatuste mõõdetav eesmärk ja oodatav pikaajaline mõju, ning et praeguste muudatuste käigus ei ole selgitatud, kui suuri pensione plaanib valitsus Eesti inimestele tulevikus tagada ja kuidas neid rahastada. President Müller räägib tühjusesse, valitsus teda kuulda ja kuulata ei taha. Kõik on ju koalitsioonilepingus kirjas, mida siin rohkem seletada.

Ent… President Kaljulaid ja õiguskantsler Madise ei ole enda sõna veel öelnud. Nende sõna aga lähtub põhiseadusest ja sellest, kas valitsuse ülihelitempos tegutsemine käib kokku ka põhiseadusega. Varume kannatust ja ootame nende arvamuse ära.

Toomas Sildam

ERR poliitikatoimetaja

Arvamuslugu ilmus 03.11.2019 ERR.ee uudisteportaalis.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olen aastaid halduspoliitikaga tegelenud. Ometi pean tõdema, et mu ettevalmistusest ei piisa mõistmaks teise pensionisamba reformi eesmärke. Samuti ei mõista ma, kuidas saab mastaapset, pea kõiki Eesti elanikke puudutavat reformi ette valmistada nii kiires tempos ja suletud viisil, nagu praegu valitsus nõuks võtnud on.

Oma rumaluse tunnistamine on esimene samm mõistmise teel, ütleb minu naine. Ja õige kah! Abinõuna võiks panna kirja need asjad, mida me olukorra kohta teame või ei tea. Seda siinses seletuskirjas teengi.

Poliitikakujundajad ei ole tegelikult probleemi sõnastanud

Keeruka nähtuse analüüsimiseks võiks kasutada Mallory Comptoni ja Paul ‘T Harti[1] (2018¹) raamistikku, millega hinnata, kas poliitika on fiasko või edulugu. Selleks tuleb ristata poliitika legitiimsus ja selle toime.

Kui poliitika on ühtaegu tulemuslik ja legitiimne, on tegemist edulooga.

Kui poliitika toimib (täidab seatud eesmärke), aga ei ole legitiimne, on tagajärjeks tragöödia.

Kui protsess on legitiimne, aga tegelikke resultaate pole (selline poliitika võib kõigele vaatamata suurt populaarsust nautida), on tegemist farsiga. Poliitika lõppeb fiaskoga, kui protsess ja tulemus mõlemad on problemaatilised.

Milline stsenaarium on Eesti pensionireformi puhul kõige tõenäolisem? Vaatame lähemalt.

Alguses olid Riigikogu valimised ja erakond Isamaa, kelle häälekaim lubadus oli teise samba vabatahtlikuks muutmine. Konkureerivad poliitilised jõud ja mitmed majandusteadlased panid Isamaa pensionireformi lähtekohad ja arvutused kahtluse alla. Kuid kriitikas eiole ju midagi erilist, tavaline valimisvõitlus.

Valimistel sai Isamaa 11,4% häältest ja Riigikogus 12 kohta. Järgnes kutse valitsusse, millega liitumise üheks tingimuseks oli pensionireformi elluviimine.

Teeme siinkohal kiirkursuse legitiimsuse mõistesse. Poliitikakujundamine peab olema esiteks seaduslik. Ent lisaks poliitikategemise õiguslikule korrektsusele on tarvis ka valijate toetust. Seega võiks kiuslik inimene küsida: kas valitsuse mandaat on pensionireformi tegemiseks piisav?

Enne Riigikogu valimisi avalik arvamus reformi lähtekohtades üksmeelel ei olnud. Erakonna toetus jäi valimistel võrdlemisi madalaks. Juuksekarva lõhkiajamiseks ei ole siiski põhjust — pensionireformi jõudmine poliitilisse päevakorda on igati legitiimne, sest Isamaa sai võimupiruka manu seaduslikul teel.

Heatahtlik vaatleja võiks lisada, et küsimus pensionitest kui sellisest on legitiimne ka põhjusel, et avalik arvamus tunnistab muutuste vajadust, küsimus puudutab pea kõiki inimesi ning debati kirglikkus näitab, et tegemist on suurt huvi pakkuva teemaga.

Poliitikaprotsess peab olema legitiimne ka pärast seda, kui idee on arutamiseks võetud. See tähendab, et hiljemalt pärast pensionireformi raiumist koalitsioonileppesse oleks pidanud käivitama poliitikakujundamise hea tava lahutamatud etapid — sõnastama üheselt probleemi, seadma eesmärgi, formuleerima alternatiivsed lahendused ja tegema nende mõju analüüsi.

Need sammud on paarishüpetega vahele jäetud. Näiteks ei ole võimalik leida teavet valitsuse eelnõude infosüsteemist, kus seaduseelnõu materjalid peaksid õigusloome etappide kaupa kättesaadavad olema.

Kuuldavasti kirjutasid ametnikud kevadel pensionireformi problemaatika kohta memo ja said ülesande seaduseelnõu ettevalmistamiseks. See peaks valmima septembris. Samuti moodustati suvel võimuliidu tipp-poliitikutest väikesearvuline komisjon ja reformi keerdküsimusi on mitmel korral valitsuskabinetis arutatud.

Valitsus kinnitas teise pensionisamba reformi üldised põhimõtted 22. augusti valitsuskabineti nõupidamisel ja 19. septembril pensioni investeerimiskonto süsteemi loomise ettepanekud.[2]

Avalikkusega konsulteerimata on valitsus välja pakkunud rea lahendusi, mis on andnud ainest nüüdseteks arvamuskähmlusteks ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias. Enamus neist tegeleb oletustega, sest alusanalüüsi ei ole. Nii tekibki iga reformi puudutava infokillu kohta avalikkuses kordades rohkem küsimusi ja spekulatsioone.

Siin on esimese vahekokkuvõtte koht, kus leiame end silmitsi tõsise küsitavusega — poliitikakujundajad ei ole tegelikult sõnastanud probleemi ega eesmärke (PS! Ka Isamaa kodulehel on erakonna seisukohad kättesaadavad, aga need reklaamimaigulised materjalid jätavad palju küsimusi õhku).

Reformi oodatavaid tulemusi on väga keeruline prognoosida

Valitsusliidu juhtpoliitikud räägivad pressis, et reformi sihiks on inimestele suurema vabaduse andmine oma investeeringute üle otsustamisel ja tuleviku kindlustamisel. Reform olevat vajalik, sest pensionifondide tootlus on olnud madal ja riigi maksed teise sambasse vähendavad praegu esimesest sambast pensioni saajate sissetulekut.

Reformi kõige levinum kriitika on, et kohustusliku pensionisamba kaotamine tekitab ebamõistlikult suure surve tulevastele maksumaksjatele, sest vabatahtlik säästmine pole populaarne ja ühiskond vananeb.

Edasi, kui valitsusliit usub inimeste võimekusse teha keerukaid finantsotsuseid, siis usaldusväärsetel andmetel põhinevat kinnitust sellele väitele ei ole. Näiteks käitumisteadlased väidavad, et inimesed ei tee oma pensioni planeerides kõige nutikamaid valikuid[3], kuigi samal ajal eksisteerivad küllalt tõhusad viisid, mis aitavad inimestel paremaid otsuseid teha (nt vaikesätted).

Ka meil pakutakse, et noored inimesed liidetakse automaatselt teise sambaga ja väljumiseks peab tegema avalduse. Vastasrinnet see ei lohuta, sest juhul kui kriitiline hulk inimesi pensionifondi hülgab, võib see kahjustada teise sambasse jääjate vara väärtust ja sundida neidki lahkuma.

Edasi, kui Eesti süsteemi probleemiks pidada pensionifondide senist kesist tootlikkust, kõrgeid valitsemistasusid (mida septembris alla toodi), kehva väljamaksete süsteemi või nõrka pensionifondide vahelist konkurentsi, siis selle lähenemisega nõustuks ka paljud oponendid.

Kui need teemad võtta reformi tuumaks, muutub Isamaa kogumissamba vabatahtlikuks muutmine teisejärguliseks küsimuseks. Kas sellega ollakse valmis leppima?

Paneme reformi sisu vastukäivuste loetlemisele siinkohal punkti, sest selleks ei ole siin rohkem ruumi. Teise vahekokkuvõtte keskne sõnum on, et reformi oodatavaid tulemusi (mis tegelikult toimuma hakkab?) on väga keeruline prognoosida, kui valitsuse ettepanekud on niivõrd vastuolulised. Suur tohuvabohu on võimalik põhjusel, et enne oli Isamaal lahendus ja nüüd otsitakse sellele probleeme.

Pensionireformi ettepanekute kvaliteetset analüüsi ei ole

Halva õigusloome ennetamiseks on Eestis ette nähtud seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse (VTK) koostamise ja kooskõlastamise nõue. VTK-s sõnastatakse selgelt probleem, eesmärgid, võimalikud lahendused, nende esmane mõju hinnang jne. Ära tuleb tuua ka andmed või viited uuringutele ja allikatele, millest ettepanekud lähtuvad.

Eesti õiguskorras ulatuslikke muutusi kaasa toovatele eelnõudele koostatakse pärast VTK kooskõlastamist ja enne seaduseelnõu koostamist eelnõu õiguslikke valikuid kajastav kontseptsioon.

Alles pärast nende heakskiitmist tehakse põhjalik mõjuanalüüs ja asutakse seaduseelnõu koostamise juurde. Poliitika on legitiimne, kui otsustajad langetavad informeeritud valikuid pärast alternatiivide kaalumist.

Pensionireformi ettepanekute kvaliteetset analüüsi hetkel ei ole. Hiljuti on avaldatud mõned huvikaitse organisatsioonide küsitlused, aga need on vaid paar pusletükki kogu pildist.

Valitsus on lubanud mõju siiski uurida. See on ainuõige samm juhul, kui mõju analüüsi ei tellita eelnevalt välja valitud lahenduse õigustamiseks. Ka Eesti Pank tegeleb pensionireformi mõju analüüsimisega.

Tõsiseid küsimusi tekitab aga võimalik stsenaarium (kuuldus sellest), et pensionireformi eelnõu kõiki Eesti õigusloome hea tava etappe ei läbigi. Eelnõu on võimalik Riigikogule esitada mõne fraktsiooni, komisjoni või parlamendiliikme kaudu. Sellisel juhul ei pea „kurnavat” kaasamist läbi tegema ja mõjuanalüüsi kvaliteedile saab samuti läbi sõrmede vaadata.

Ka väljapakutud eelnõu menetlemise graafik on ülimalt kiire — oktoobris tahetakse alustada esimese lugemisega, et reform seadustada selle aastanumbri sees. Seadus jõustuks uuest aastast.

Nii tormakas menetlemine ei ole kooskõlas pensionireformi suure mõjuga. Hea õigusloome ja kaasamise tava eiramisel on reformi legitiimsus küsitav, isegi kui õiguslikus mõttes on tegemist JOKK-olukorraga.

Põhjus on lihtne — siiani on eelnõud ette valmistatud suletud kabinettides ja avalikkus ei ole näinud ei reformi kontseptsiooni ega VTK-d. Reformi mõju ei jõuta nii lühikese ajaga osalistega läbi rääkida.

Tükkhaaval avaldatud valitsuse nappide ettepanekute ajakirjanduses kommenteerimist ei saa korralikuks debatiks pidada. Pigem on seni väitlust teeseldud — Isamaa juhtfiguurid meenutavad kangesti Porthost, kes d´Artagnaniga duelli pidamise tegelikku põhjust varjata püüdes toreda loosungiga välja tuli: „Ma võitlen sellepärast, et võitlen!” Pensionireformis on tundeküllaste deviiside asemel vaja rohkem teadmistepõhist sisu.

Olukorda kokku võttes võib väita, et praegusel kursil jätkates ei ole reform riigiteaduslikust vaatest legitiimne. Kuivõrd poliitika eesmärgid ei ole selged, on pakutavate lahenduste toimivus küsitav.

Praegu liigub võimuliit tragöödia tunnustega reformi stsenaariumi poole (protsess ei ole legitiimne, aga poliitika võib anda mingeid tulemusi), aga välistatud ei ole ka fiasko (ei ole resultaate ega protsessi legitiimsust).

Siiski, kas poleks parem sättida kurss eduloo stsenaariumile? Selleks tuleks kinni pidada õigusloome hea tava mõttest, mitte pelgast sättest. Kui valitsusele kõlbab ka tragöödia, farss või fiasko, siis on lugu muidugi sootuks teine.

Rauno Vinni
Mõttekoja Praxis juhatuse liige

Arvamuslugu ilmus 24.09.2019 ERR.ee uudisteportaalis.

[1] Mallory Compton ja Paul ‘T Hart. Great Policy Successes: How Governments Get It Right in a Big Way at Least Some of the Time, 2018. Kättesaadav arvutivõrgus: www.uu.nl/en/files/greatpolicysuccessespdf.

[2] Materjalid on kättesaadavad valitsuse kodulehel: www.valitsus.ee/et/uudised/valitsus-kinnitas-ii-pensionisamba-reformi-pohimotted ning www.valitsus.ee/et/uudised/teise-pensionisamba-raha-iseseisvaks-investeerimiseks-luuakse-pensioni-investeerimiskonto.

[3] Vt Shlomo Benartzi & Richard Thaler, Heuristics and Biases in Retirement Savings Behavior. – Journal of Economic Perspectives, American Economic Association, 2007. vol. 21(3), pages 81-104, Summer.

2020. aasta lõpuks on Eesti inimesed oma II samba pensionifondidesse jõudnud koguda 5 miljardit eurot. Süsteemiga liitunuid on selleks ajaks ca 770 000 ja keskmiselt on konto kohta ca 6500 eurot — päris noortel, kes pole veel tööle läinud ja koguma asunud, ei ole seal veel midagi, kuid ligi kaks aastakümmet igapäevaelu kõrvalt tuleviku jaoks säästnud palgatöötajatel on jälle kordades rohkem. Kui nad aga riigi õhutusel nüüd selle raha kõik esimesel võimalusel välja võtaks, kasseeriks riik inimeste pensioniraha pealt tulumaksuna kohe sisse 1 miljardi eurot. Kusjuures, pange tähele, tegelik rööv sealt alles algab.

Oma elu jooksul keskmist palka ja keskmiselt 4%-list II samba fondide tootlust teeninud inimene on 2020. aasta lõpuks 19 aastaga oma pensionifondi kogunud ca 16 500 eurot.[1] Kui ta otsustab raha välja võtta, maksab ta sellelt riigile 20% tulumaksu ehk 3300 eurot ja saab enda kasutada 13 200 eurot. Tundub, justkui polekski väga paha diil? Seda enam, et enamik meist ei mõtle, et seda raha ära kulutades elatakse enda tuleviku ja pensioniraha arvelt. Kuid seda, kui halba diili riik tegelikult pakub, enamik ilmselt kohe ei mõista.

Lisaks väljavõetava raha tulumaksule kaotab keskmist palka teeniv ja tööl käiv inimene raha väljavõtmise aastal kohe ka kogu oma tulumaksuvabastuse 6000 euro ulatuses ehk peab suurema aastatulu tõttu täiendavalt maksma riigile maksu 1200 eurot ehk sellest 13 200 eurost jääb järele nüüd vaid 12 000 eurot. Kuid see pole veel kõik. Tegelikkuses võtab riik selle 12 000 euro kätteandmise käigus sinult järgmise 10 aastaga, mil pensionikoguja sunnitakse II sambast raha väljavõtmise korral oma 4% sotsiaalmaksu I sambasse ehk riigieelarvesse suunama, kokku 24 500 eurot.[2] Ehk, enne pensioniiga oma pensionifondist raha välja võttes sirutab riik oma käe sinu raha järele lausa kolmest eri kohast korraga!

Iga kuu ja aasta, mille võrra II sambas koguja raha väljavõtmist edasi lükkab, kasvatab kiiresti summat, mida on tal võimalik hiljem välja võtta. Kui keskmist palka teeniv pensionikoguja otsustab II sambas jätkata, et raha hiljem (ja loodetavasti pensionieas) välja võtta, kasvab ta isiklik pensionivara vaid ühe aastaga 1100 eurot võrra, kahe aasta puhul 2400 eurot võrra jne. Kui ta otsustab raha väljavõtmist edasi lükata kümne aasta võrra, kasvab see lausa 41 000 euroni.[3] Ehk keskmise palga saaja, kes võttis 2020. aasta lõpu seisuga raha välja, saab tarbimiseks 12 000 eurot. Sama palka teenival naabril, kes jätkas II sambas kogumist, on isiklikul pensionikontol 10 aastat hiljem juba 41 000 eurot — vahe on 3,5-kordne!

Kui kõik inimesed võtaksid oma II samba fondist raha välja ja nende 4% sotsiaalmaks laekuks nende isikliku II samba konto asemel hoopis riigieelarvesse, rööviks riik tänastelt töötajatelt raha tempos 300+ mln eurot aastas — koos palkade kasvust tulenevate sissemaksete kasvuga järgmise 10 aastaga kokku umbes 5 miljardit eurot. Seda lisaks siis kohe alguses sisse kasseeritavale tulumaksule 1 miljardit eurot ja 6000 euro suurusest tulumaksuvabastusest ilma jäävate inimeste suuremast tulumaksulaekumisest tulevatele sadadele miljonitele. Kas pole mitte geniaalne? Kui raha eelarves valimislubaduste täitmiseks ei ole, siis võetakse see inimestelt endilt, kuid lihtsalt nii, et suurem osa sellest ise kohe aru ei saagi.

Kriitikud ütlevad nende numbrite peale, et II sambast loobujad ei kaota oma riigipoolset 4% sotsiaalmaksu, mis sest, et sinu isikliku pensionikonto asemel makstakse see siis tänastele pensionäridele välja, sest sa saad asemele ju I samba „punkte“ ning küll kunagi sinu lapsed ja nende eakaaslased sulle samaväärset korralikku pensioni maksma hakkavad. Ja muide, need I samba punktid pole sinu surma korral su elukaaslasele ja/või lastele pärandatavad, nagu su tänane II samba raha on.

Ja päris tõsiselt — kas uus noorte põlvkond ikka hakkab tulevastele pensionäridele paarikümne aasta pärast sama suurt I samba pensioni maksma nagu seda täna tehakse? Täna on ühe pensionäri kohta 3 tööealist inimest, kuid 20 aasta pärast 2,1 — usutavasti on ka järgmisel põlvkonnal kuskil oma maksukoormuse taluvuse piir. Ja seda on ju ka tänane valitsus öelnud, et oma I sambast kellelgi raha välja võtta ei lubata, mis sest, et inimesi seeläbi ebavõrdselt koheldakse. Raha, mis riik sinu II samba pensionikontole sissemaksete peatamise ehk sinu tulevase pensioni arvelt loodab nüüd kokku hoida, suunatakse valimislubaduse täitmiseks tänastele pensionäridele.

Asi on tegelikult väga lihtne: riigi rahakotis on raha puudu ja riik tahab su pensioniraha järgmise 10 aasta sissemaksete, 20% tulumaksu ja 6000-eurose aastatulu tulumaksuvabastuse raha endale. Kui jätkad II sambas raha kogumist, palud naerusuisel ja valikuvabadust pakkuval poliitik-röövlil oma pangakonto juurest lahkuda ja hoiad oma pensioniraha endale. Kui aga võtad II sambast raha välja, loobud tulumaksu tõttu kohe 20% oma rahast, jääd ilma aastasest 6000 euro suurusest tulumaksuvabastusest ja annad kohe riigile ära ka oma järgmise 10 aasta sotsiaalmaksu sissemaksed enda tulevasest pensionist. Lased ennast röövida või mitte — vabadus valida on sinu.

Joel Kukemelk
LHV Varahalduse juhatuse liige

[1] Sellest 4000 eurot on inimene ise kõrvale pannud, 8000 eurot on tulnud sotsiaalmaksust ja 4500 eurot fondi tootlusest.

[2] 3300 eurot tulumaksu arvelt, 1200 eurot ulatuses kõrgema aastatulu tõttu kuue tuhande euro suuruse aastatulu tulumaksuvabastusest ilma jäämine, 9000 eurot sotsiaalmaksu sissemaksete arvelt, 11 000 eurot saamata jäänud tootluse arvelt – kui tegelik tootlus osutub suuremaks kui 4%, siis oluliselt rohkemgi.

[3] Kokku 8500 eurot enda panusest, 17 000 eurot sotsiaalmaksu arvelt ja 15 500 eurot fondi tootluselt – kui tegelik tootlus osutub suuremaks kui 4%, siis oluliselt rohkemgi.

Kunagine rahandusminister Tõnis Palts vastab ERR portaalis ilmunud Rauno Vinni arvamusloole „Pensionireform — edulugu, tragöödia, farss või fiasko?” ja Raul Rebase kommentaarile „Investeerige supiköökidesse!”, mis käsitlesid pensioni teise samba reformimist.

Kui sinult tahetakse ära võtta pool miljardit eurot, mille teenimiseks sa ei pea riskima ja millega oled juba arvestanud, siis see ajab ikka vihaseks küll, ja parim relv on Eesti viimase aja poliitikas edukalt kõik katsetused läbinud hüsteeria kütmine. Selle abil köetakse üles sekundaarsed asjaolud, et ei tekiks diskussiooni asjade olemuse üle.

Põhjus pool miljardit eurot

Kas mäletate veel aasta tagasi tipus olnud hüsteeriat maksukaosest, mis pidi lämmatama nii ettevõtluse kui ka inimeste eraelu? Eesti kaput! Nüüd peaksime vaevalt hingama. Kui meelde tuletada, siis tuleb meelde, eks ju.

Aga selle hüsteeria laineharjal võitis Reformierakond valimised. Aga hüsteeria oli ju pettus. Kas te ei tunne nii?

Tegelikult viidi ellu väga oluline asi, madalapalgalistele seati sisse tulumaksuvaba miinimum 500 eurot. Kuna ressurssi oli vähe, siis mõeldi välja mudel, millega paratamatult kaasnes ka puudus. Tulumaksu arvestamine muutus keerukamaks.

Olgugi et mitte keegi ei pea ise oma tulumaksu taskukalkulaatoril arvutama, oli poliitilistel vastastel võimalus hirmutada sellega inimesi, jättes kõrvale peamise ja kõige tähtsama — selle, et nimetatud muudatuse tulemusel said nüüd sajad tuhanded inimesed rohkem palka kätte.

Samasugune on pensioni II samba reformi vastane hüsteeria, mille puhul unustatakse peamine — see, et praegune süsteem teeb eestlasi vaesemaks, ning hirmutatakse neid poole sajandi pärast tuleva katastroofiga. Seekord on aga hüsteeriapasunad palju võimsamad, sest neid saab finantseerida kuni poole miljardi euroga. Just see on suurusjärk, mis on võimalik kaotada fondihalduritel kokku.

Reformi eesmärk on lõpetada eestlaste vaesustamine

Rauno Vinni väidab, et ei ole öeldud reformi eesmärki. Sada korda on öeldud. Tahetakse muuta süsteemi, mis teeb täna inimesed vaesemaks. Praegu töötab süsteem, mis võtab palgarahast 4% sealt, kus see kasvab kiiremini (palgad ja vastavalt esimene sammas), ja paneb sinna, kus see kasvab aeglasemalt (fondidesse), mille tagajärjel jääb rahvas vaesemaks.

Ja põhjus on lihtne, ametlike ennustuste järgi, mille võib leida Rahandusministeeriumi kodulehelt, kasvab palk veel järgmised pool sajandit kiiremini. Ja see on ka loogiline, sest me oleme konvergentsi ühiskonnas.

See tähendab, et oleme avatud maailmas, kus ümberringi kõrgema palgaga riigid tõstavad meie palku kiirendatud korras ühtlustamise suunas, nagu tõuseb vesi ühendatud anumates, kui ühes on tase palju kõrgem. Kas keegi usub, et majandusinimesed sellest aru ei saa? Kui saavad aru, siis on ainult üks põhjus hüsteeria kütmiseks: omakasu Eesti rahva arvelt.

Nõutakse müstilisi mõjuanalüüse tõestamaks, et kui võtad raha sealt, kus see rohkem toodab, ja paned sinna, kus see vähem toodab, et siis saad rikkamaks, et maakera on lapik. Loomulikult on vaja teha mõjuanalüüse, aga ainult uurimaks, kuidas optimaalselt üle minna uuele süsteemile.

Hüsteeria näeb vaid asjade üht poolt

Raul Rebane näeb, et osa nendest 5 protsendist inimestest, kes kavatsevad raha tarbimisse võtta, võivad kulutada raha viina ostmiseks, aga ta vaikib maha selle, et poole sajandi jooksul võib meid tervitada päris mitu musta neljapäeva, mis räsivad 100 protsendi kogujate pensioni.

Samuti ka selle, et suurem osa sellest 5 protsendist, kes raha kasutusse võtab, investeerivad endasse ja oma lastesse. Ja lastesse investeerimine toob tagasi raha järgmise põlvkonna pensionitena ka neile, kel lapsi ei ole.

Rauno Vinni näeb, et poole sajandi pärast võib tekkida ebamõistlik surve maksukoormusele, aga ei näe, et juba on tänu kogumispensionile ebamõistlik surve maksukoormusele, mille tagajärjel paljud otsivad tööd välismaalt ja muudavad olukorra maksja-saaja suhtarvus tulevikus veel halvemaks.

Tuleks otsida lahendusi tegelikule probleemile

Hüsteerikud ei tunnista ka seda, et poole sajandi jooksul võib asju reguleerida hoopis mõistlikumalt kui praegu, mil Eesti inimeste välja teenitud raha võetakse jõuga ära ja saadetakse nad piiri taha teisi majandusi nuumama.

Näiteks pensionile mineku ea dünaamiliseks muutmine. Kui lisada 40 aasta pärast pensionile mineku senisele planeeritavale eale neli aastat, lahendab see näiteks kogu probleemi. Miks me arvame, et see ei ole võimalik poole sajandi pärast? Lisame eelnevale sihiteadliku immigratsioonipoliitika, sündimuspoliitika, tervishoiupoliitika.

Tegemist on hüsteeriaga, kus leitakse omakasu eesmärkidel mingid kaasnevad nähtused ja pasundatakse need suuremaks kui kasulik efekt, mida reformiga saavutatakse.

Aga elu läheb edasi, eestlased vabastatakse vaeseks maksmise sundusest, Eesti koht maailma majandusvabaduse edetabelis tõuseb, eestlastel on rohkem raha käes, nad elavad õnnelikumalt ja töötavad rohkem, investeerivad endasse ja lastesse, kes tulevikus suurendavad kõikide inimeste pensione efektiivsema tööga. Ja lõpuks jääb ka fondidele oma koht siin päikese all. Ja ka hüsteerial, mis jääb ootama järgmist ohvrit.

Tõnis Palts
Endine rahandusminister

Arvamuslugu ilmus 24.09.2019 ERR.ee uudisteportaalis.

Seoses riigi põhimaanteede neljarealiseks ehitamise debatiga on Eestis taas fookusesse tõusnud avaliku ja erasektori koostöö (Public Private Partnership — PPP) ning selle otstarbekus. Teema on kuum, kuna valitsus otsib alternatiive suurprojektide rahastamiseks, sest väheneva ja vananeva rahvastiku ning defitsiidis riigieelarve valguses palju valikuid pole.

Laias laastus on valitsusel infrastruktuuri arendamise finantseerimiseks lisavahenditest kolm võimalust: võtta laenu, emiteerida võlakirju või rahastada projekte erakapitali kaasates ehk PPP — avaliku ja erasektori koostöö — kaudu.

Muidugi saaks ka teisiti, ilma lisavahenditeta, mängides ümber riigieelarve tulude ja kulude jaotust — näiteks kehtestades teekasutustasu riigieelarve suurendamiseks. Siiski on riigieelarve kulusid kärpivad või tulusid suurendavad meetmed poliitilistel põhjustel pigem ebatõenäolised. Lisaks ei soodusta suuremahuliste riigieelarveliste vahendite suunamist infrastruktuuri projektidesse majanduskasvu pikaajaline kahanev trend.

Riigilaenu alternatiiv on erakapital

PPP-projektide puhul tuuakse tihti välja, et sellised projektid lähevad oluliselt kallimaks, kui rahastada projekte riigi poolt võetud laenu abil. Ja tõsi see ongi — riigil on võimalik laenata oluliselt soodsamatel tingimustel kui erainvestoritel. Kuid Euroopa Liidus sätestatud ranged eelarvekriteeriumid ei luba riikidel korraga riigivõlga oluliselt suurendada. Nii kontrollib Euroopa Liit valitsuste võimalikku soovi täita kiirelt valimislubadusi.

Riigilaenu alternatiiv on erakapitali kaasamine. Suurima investoritebaasiga erakapital on Eestis koondunud pensionifondidesse, mis otsivad muu hulgas madala riskiga investeeringuvõimalusi — kindla tootlusega infrastruktuuriprojektid liigituvad just sellesse kategooriasse. Nii jõuab erainvestori pakutav kallim raha tagasi pensionikogujateni, tagades senisest suuremat tootlust ning luues taristu näol eeldused tulevaseks majanduskasvuks ja kindlamaks pensionipõlveks.

Seega, riigi kasutatav kallim kapital ei ole maksumaksjale sugugi probleem, juhul kui ta ise teenib sellelt investeeringult tulu, millesse ta maksude näol oma kapitali paigutab.

Eelmainitud eelarvekriteeriumite täitmine pole ainus alus PPP eelistamiseks. Teiste riikide kogemuse põhjal saab väita, et PPP kasu seisneb ka erasektori juhitud projektide lühemas ehitusajas ja taristu optimeerituses pikaaegsele kasutusele. Just see annab tihti erasektorile motivatsiooni kasutada innovaatilisemaid tehnoloogiaid ja võib seeläbi tekitada täiendava tõuke eraettevõtluses.

PPP-projekte saab teostada, jättes turu ja kasutajate riski täielikult erapartneri kanda või jättes erapartnerile sooritatavad maksed sõltuma valminud objekti kasutatavusest. Ehk siis teid saab ehitada nii tasulisi kui ka tasuta. Viimasel juhul teeb täies ulatuses maksed riik ning erapartner tagab, et tee oleks hästi hooldatud ja igal ajahetkel kõigile soovijatele kasutatav.

Erakapitaliga rahastatavaid PPP-projekte ning nende plusse ja miinuseid ei tasu võrrelda projektide teostamisega riigilaenu abil, vaid projektide mitteteostamise kuluga. Teede puhul avaldub lisaks säästetud ajale laiem positiivne mõju näiteks ka regionaalarengu ja päästetud inimelude näol. Suure sotsiaalse mõjuga infrastruktuuriprojektide puhul, nagu koolimajad, politseijaoskonnad ja muud avalikud hooned, mida PPP kaudu kiiremini ehitada või renoveerida saab, võiks laiemateks positiivseteks mõjudeks olla tulemuslikum õppeprotsess, tõhusamalt toimiv avalik sektor ning praegu valitsuse poolt aktiivselt otsitav energiakasutuse ja CO2 vähenemine.

Eeltoodud projektide kaudsetest kasudest saab tulevikus osa kogu ühiskond. Mõistlikud taristu ja hoonefondi uuendamise projektid tekitavad parema elukeskkonna ning annavad täiendava aluse majanduskasvuks.

Kes teenib PPP-projektidelt kasu?

Eesti riik saab PPP-projektide kaudu rahastada näiteks neljarealisi maanteid, mandri ja Muhumaa vahelist püsiühendust, aga ka muid taristuprojekte. Lisaks keskvalitsusele saaksid PPP-d rakendada ka kohalikud omavalitsused nii vananeva hoonefondi uuendamiseks kui näiteks uute trammiliinide rajamiseks.

Pensionifondide kaasamisel ei ole suuremahulisi PPP-projekte Eestis tehtud. Seda osaliselt ka põhjusel, et Eestis pole seni leidunud sobivaid suurprojekte. Seega on maanteede ehituse taolised PPP-suurprojektid võimaluseks integreerida PPP võrrandisse uusi kasusaajaid. Veel enam, lisades pensionifondide investeeringute vaatevälja riigi poolt tagatud maksetega PPP-projektid, võiks pensionikogujate portfelli tootlus ületada seniseid numbreid mitme protsendi võrra.

Kõrvutades finantsmaailma loogikat ning pensionäride ja maksumaksjate huve, on PPP-instrument riigi infrastruktuuri arendamisel justkui võlumootor, ühendades kolme osapoole huvid. Siiski on kavandatavate Eesti pensionisüsteemi muutuste osas oht, et Eesti taristu arendamiselt teenivad teiste riikide pensionärid ning nende teenitud tootluse maksab kinni Eesti maksumaksja.

Kavandatavad muutused pensionisüsteemis muudavad Eesti pensionifondid ettevaatlikuks pikaajalistes investeeringutes osalemises, sest haldajad peavad arvestama hoiustajate võimaliku sooviga vara kiirelt realiseerida. Vähene kohalik konkurents meelitab PPP-projektide finantspartneriteks fondid mujalt, otsivad ju isegi Austraalia pensionifondid Euroopast pikaajalisi taristuinvesteeringuid.

Olenemata sellest, mida toob tulevik plaanitava pensionireformi osas, on Eestis planeeritavad PPP-projektid tulevasele pensionärile kasumlikud igal juhul tulenevalt nende laiemast positiivsest mõjust. Küsimus on selles, kas otsese finantstulu teenib pensionifondide kaasamise kaudu Eesti pensionär või mõne muu riigi pensionär.

Criss Uudam
BaltCap Infrastruktuurifondi investeeringute juht

Arvamuslugu algversioon ilmus 12.09.2019 ERR.ee uudisteportaalis.

Eesti peab tegelema ohuga, et meie tulumaksusüsteemi võidakse ära kasutada rahvusvahelistes maksude vältimise skeemides. Vastasel juhul kaotavad hoopis ausad ettevõtted, sest kasvab surve, et Eesti loobuks sellest sootuks.

Rahandusministeerium on ette valmistanud eelnõu, millega võetakse üle EL direktiiv, mille eesmärgiks on vältida topeltmittemaksustamist. Lähtudes direktiivi eesmärgist vabastatakse edaspidi välismaalt saadud dividendid Eestis tulumaksust üksnes juhul, kui dividendilt on tulumaks kinni peetud või selle aluseks olevalt kasumiosalt on tulumaks makstud.

kohaselt sõltuvad jaotatava kasumi tulumaksuvabastuse tingimused asjaolust, kas jaotatava kasumi aluseks olev dividend on saadud Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi EMP) lepinguriigi, sealhulgas Eesti, samuti Šveitsi Konföderatsiooni (edaspidi Šveits) residendist ja tulumaksukohustuslasest äriühingult või muu välisriigi residendist äriühingult. Ka püsivale tegevuskohale omistatud kasumi maksuvabastuse tingimused sõltuvad sellest, kas püsiv tegevuskoht asub EMP lepinguriigis või Šveitsis või muus välisriigis. Erinevalt muust välisriigist ei ole EMP lepinguriigi ja Šveitsi puhul tulumaksuvabastuse saamiseks nõuet, et dividendilt oleks tulumaks kinni peetud või selle aluseks olev kasumiosa või püsivale tegevuskohale omistatud kasum oleks tulumaksuga maksustatud. Teisisõnu, kui dividend, mida Eesti residendist äriühing maksab edasi, on pärit EMP lepinguriigist või Šveitsist, vabastatakse see Eesti äriühingu tulumaksust automaatselt. Kui dividend on pärit muust välisriigist, tuleb selle dividendi edasi maksmisel maksuvabastuse saamiseks tõendada, et dividendilt on maks kinni peetud või selle aluseks olev kasum on maksustatud. Eelnõu kohaselt rakendatakse tulumaksuvabastust ühteviisi sõltumata dividendi päritolust.Muudatus on vajalik, kuna asjaolu, et äriühing on EMP lepinguriigi või Šveitsi resident, ei taga, et dividendilt on tulumaks kinni peetud või selle aluseks olev kasumiosa on tulumaksuga maksustatud. Näiteks aastal 2018 on Maksu- ja Tolliameti andmetel avastatud vabastusmeetodi kuritarvitamist 350 miljoni euro ulatuses. Euroopa Komisjon jälgib EL liikmesriikide maksusüsteeme, kuid teeb seda eraldi iga liikmesriigi puhul. Euroopa Komisjon ei jälgi EL liikmesriikide maksusüsteemide koosmõjus tekkida võivaid maksudest kõrvalehoidumise võimalusi. Seetõttu ei saa öelda, et EL liikmesriigist tulnud dividend on ilmtingimata maksustatud. Seda tõendab ka asjaolu, et Euroopa Liidu tasandil nähti vajadust täiendada direktiivi 2011/96/EL (edaspidiema- ja tütarühingute direktiiv), mis reguleerib dividendide topeltmaksustamise vältimist Euroopa Liidus, kuritarvituste vastaste sätetega, mis lisati direktiividega 2014/86/EL ja 2015/121/EL. Direktiivi 2014/86/EL põhjenduspunkti 2 kohaselt ei tohiks ema- ja tütarühingute direktiivist saadav kasu viia topeltmaksuvabastuse andmiseni ning seega eri liikmesriikide ema- ja tütarettevõtjatest koosnevatele gruppidele soovimatu maksusoodustuse andmiseni võrreldes sama liikmesriigi äriühingute gruppidega. Seega, võimaldades vabastust saadud dividendile peab Eesti tagama, et dividendi aluseks olev kasum on maksustatud.

Kuid hetkel on probleem selles, et EMP lepinguriikidest saadud dividendide ega kasumi puhul ei ole üldse tõendamiskohustust. EMP riigi maksukohustuslaselt saadud dividend on Eesti äriühingu tulumaksust automaatselt vabastatud. EMP-st tulnud dividendide üle puudub praegu igasugune kontroll, sest maksumaksjad peavad deklareerima vaid dividendi netosumma. EMP liikmesriikidest saadud dividendid võivad olla aga makstud maksustamata kasumist ning neid Eestisse tuues ja edasi jaotades need jäävadki maksustamata. Tulemuseks on ebavõrdne konkurents Eestis tegutsevate ettevõtjate vahel ning ka maksuvaba raha „pesemine“, mis tekitab teistes EL liikmesriikides Eesti vastu põhjendatud pahameelt.

Eestis ei ole üldjuhul dividendilt kinni peetavat tulumaksu ka juhul, kui dividendi makstakse füüsilistele isikutele. Teistes EMP riikides peetakse füüsilisele isikule makstavalt dividendilt tulumaks kinni. Kinnipeetava tulumaksu puudumine tähendab, et EMP riigist võib maksuvaba dividendi saada ka füüsiline isik. Tulemuseks on Eesti dividendisaajatest füüsiliste isikute ebavõrdne kohtlemine.

Et tagada Eesti dividendisaajatest füüsiliste isikute võrdne kohtlemine ja võrdne konkurents Eestis tegutsevate ettevõtjate vahel ning vältida vabastusmeetodi kuritarvitamist, laiendatakse eelnõuga dividendi aluseks oleva kasumi maksustamise tõendamise nõuet ka EMP lepinguriigi või Šveitsi residendist äriühingult saadud dividendile. Sarnaselt laiendatakse maksustamise nõuet ka nendes riikides asuvale püsivale tegevuskohale omistatud kasumile. Muudatus tagab, et vabastusmeetodit rakendatakse ainult sellisele kasumile, mis on eelnevalt maksustatud ning et maksustamata kasumi puhul tulumaksuvabastus ei kohaldu, mis on vastavuses kõnealuse TuMS eelnõuga üle võetava direktiivi eesmärgiga. Ka maksubaasi õõnestamise ja kasumi nihutamise vastasest projektist (BEPS) tulenevalt on Eestil kohustus takistada maksustamata kasumite ringlemist maailmas. Lisaks võttis Eesti maksubaasi õõnestamise ja kasumi ümberpaigutamise ennetamiseks maksulepingutega seotud meetmete rakendamise mitmepoolse konventsiooni (MLI) allkirjastamisega endale kohustuse teha kõik endast olenev, et vältida mittemaksustamise olukordade tekkimist.

Siinkohal on oluline märkida, et muudatuse tulemusena ei tõuse Eesti-siseste dividendimaksete puhul halduskoormus. Muudatus on kavandatud nii, et maksumaksja peab tõendama, et dividendi aluseks olev kasumiosa on maksustatud vaid juhul, kui Maksu- ja Tolliamet palub maksumaksjal tõendeid esitada. Eesti-siseste dividendide puhul näeb MTA ise, kas dividendi aluseks olev kasumiosa on tulumaksuga maksustatud. Seega ei tule maksumaksjal üldjuhul tõendit esitada.

Inga Klauson
Rahandusministeeriumi maksupoliitika osakonna peaspetsialist

Kehtivad maksureeglid on jäänud ajale jalgu

Kehtivad ülemaailmsed maksustamise reeglid ja kokkulepped pärinevad 20. sajandi algusest ning seovad ettevõtte maksustamise õiguse peamiselt ettevõtte füüsilise tegevuskohaga. Piiriülese äri puhul on maksude tasumise kohustuse tekkimise eeldusena vaja ettevõttel füüsilise tegevuskoha olemasolu vastavas riigis. Digimajandus on aga muutnud nõrgemaks seose majandustegevuse ning ettevõtte faktilise asukoha vahel. Ettevõtted kasutavad toodete ja teenuste pakkumiseks ning tehingute tegemiseks üksnes internetiühendust. Sageli ei ole neil riigis, kus tooteid või teenuseid pakutakse, ühtegi töötajat, kontorit ega muul viisil füüsilist kohalolu.[1]

Maksuõiguse üldpõhimõtte järgi tuleb kasum maksustada seal, kus väärtus on loodud. Digitaalses majanduses toimub väärtuse loomine tihti algoritmide, kasutajaandmete, müügifunktsiooni ja kasutaja tegevuse kombineerimisel. Näiteks panustab kasutaja väärtuse loomisesse sellega, et avaldab oma eelistused sotsiaalmeedias ning see teave muudetakse suunatud reklaamitegevuse abil hiljem rahaks.[2]

Digitaalseid teenuseid pakkuvad ettevõtted on täna võrreldes traditsiooniliste ettevõtetega eelisseisus, kuna neil on võimalik deklareerida kogu oma tulu olenemata väärtuse loomise kohast madala maksumääraga riikides ning tasuda seeläbi vähem makse. Riikidel, kus asuvate kasutajate andmete või tegevuse arvelt väärtus tegelikult loodud on, puudub võimalus vastavat tulu maksustada.

Digiteenuste maksustamise areng

Digiteenuste maksustamise küsimusega on OECD ning G20 riigid tegelenud Base Erosion and Profit Shifting (edaspidi BEPS) projekti raames alates 2013. aastast. Pärast OECD BEPS projekti koondraporti avaldamist 2013. aasta veebruaris kiitsid OECD ja G20 riigid heaks 15 punktiga tegevuskava ehk nn BEPS paketi. BEPS pakett on esimene märkimisväärne rahvusvahelise maksureeglistiku täiendamise algatus viimase pea 100 aasta jooksul.[3]

Pärast BEPS esimese tegevuse lõpparuande valmimist avaldasid G20 rahandusministrid oma toetust OECD tööle digimajanduse maksustamise valdkonnas ning andsid OECD allüksusele nimega BEPS-i kaasav raamistik (Inclusive Framework on BEPS, edaspidi IF) korralduse vastavas valdkonnas töö jätkamiseks ning konsensuspõhise lahenduse leidmiseks digiteenuste maksustamise küsimuses.

2018. aasta märtsikuus avaldas IF töögrupp vahearuande[4],milles kaardistati erinevate riikide positsioonid küsimuses, kas üldse, millisel määral ja kuidas digiteenuste maksustamise huvides rahvusvahelisi maksustamispõhimõtteid muuta.
2019. aasta 31. mail esitles OECD tööprogrammi[5], milles anti ülevaade IF senise töö tulemustest ning kaardistati olulisemad teemavaldkonnad, mida enne lõppraporti valmimist põhjalikumalt uuritakse ning lõppraportis käsitletakse.

OECD tööprogramm keskendus kahele suurele teemavaldkonnale, mille osas plaanitakse teha lõppraportis konkreetsed ettepanekud maksuregulatsiooni täiendamiseks ja/või muutmiseks:

– esimene teemavaldkond keskendub maksustamisõiguse omistamisele (kus ja millistel alustel peaks ettevõtjaid maksustama). Selle raames vaadatakse üle, milline peaks olema seos ettevõtja tegevuse ning sellise tegevuse maksustamise õiguse tekkimise vahel (ingl nexus). Samuti analüüsitakse kasumi omistamise reeglite muutmise vajadust;

– teine teemavaldkond keskendub globaalse maksubaasi vähenemise probleemile lahenduse leidmisele ning selle eesmärk on teha ettepanek, kuidas saaksid riigid maksustada ettevõtete tulu, mida vastavate ettevõtete asukoha jurisdiktsioonis maksustatakse madalamalt kui kokkulepitud miinimummääraga.[6]

9. oktoobril 2019 avaldas OECD sekretariaat ettepaneku[7], milline võiks esimese teemavaldkonna lahendus välja näha. Sekretariaadi ettepaneku kohaselt võiks uuendatud maksureeglistik kohalduda lisaks tugevalt digitaalse ärimudeliga ettevõtetele ka laiemalt tarbijatele suunatud ettevõtetele. Tarbijatele suunatud ettevõtete definitsioon vajab aga veel täiendavat arutelu IF töörühmas.[8]

OECD sekretariaadi ettepaneku kohaselt tekiks nimetatud ettevõtete maksustamise õigus mitte enam füüsilise tegevuskoha, vaid peamiselt selle põhjal, kuhu on ettevõtte toodete ja teenuste müük suunatud. Maksustamise õiguse tekkimise saaks siduda konkreetses riigis teostatud müügi künniste ületamisega. OECD sekretariaat on teinud ka ettepaneku kehtestada uued kasumi omistamise reeglid, mis täiendaksid siirdehindade reegleid, vältides seejuures topeltmaksustamist, ning looksid ettevõtetele maksukindluse. Välja pakutud kolmeastmelise kasumi omistamise mehhanismiga loodaks riikidele, kuhu on suunatud mitteresidendist ettevõtte tooted ja teenused, õigus maksustada rahvusvahelise grupi arvestuslikku jääkkasumit. Seejuures jääksid grupi tegevused maksustatavaks ka kehtiva korra järgi, arvestades grupisisestele tehingutele turuväärtuse põhimõtte kohaldamist ning püsiva tegevuskohale kasumi omistamise reegleid.[9]

OECD sekretariaadi avaldatud ettepanek ei kujuta endast aga IF või mõne muu OECD töögrupi konsensust, vaid on üksnes alus edasistele aruteludele vastavates töögruppides. Seda arvestades sisaldab OECD sekretariaadi ettepanek lahtiseid küsimusi, mis tuleb IF töögrupi tasandil veel läbi arutada, sh näiteks uue kasumi omistamise mehhanismi täpne valem. Järgmine sekretariaadi ettepanekut puudutav avalik konsultatsioon toimub 21. ja 22. novembril 2019 Pariisis.[10]

Kõnealusel teemal peaks valmima OECD lõppraport 2020. aasta lõpuks. Vastav raport peaks sisaldama konsensuspõhist lahendust, kuidas rahvusvahelisi maksustamispõhimõtteid digiteenuste maksustamist puudutavas osas muuta.[11] Tõenäoliselt võetakse konsensuspõhine lahendus vastu mitmepoolse rahvusvahelise instrumendina.

Siiski tuleb arvestada, et enam kui 130[12] riigi vahel ühise ja kõiki osapooli rahuldava kokkuleppe saavutamine võib osutuda oodatust keerulisemaks. Kui ühtse lahenduseni jõutakse, esineb oht, et vastav lahendus ei ole piisav, et kõrvaldada hetkel erinevate ärimudelitega ettevõtete vahel esinev maksustamisealane ebavõrdsus. Samas on võimalik, et kui jõutakse lahenduseni, mis on tõhus, kuid teatud IF osalisriikidele ebasoodne, ei pruugi mitmed riigid loodava mitmepoolse rahvusvahelise instrumendiga liituda. Kui loodavat digitaalsete teenuste maksustamise raamistikku ei võta üle piisav hulk riike, siis ei saa rääkida tõeliselt rahvusvahelisest konsensuspõhisest lahendusest.

Digiteenuste maksustamise temaatika on aktuaalne ka Euroopa Liidu tasandil. Euroopa Komisjon on seisukohal, et ideaalne lähenemisviis digimajanduse maksustamiseks, arvestades selle globaalset olemust, oleks mitmepoolse ja rahvusvahelise lahenduse leidmine. Euroopa Komisjon teeb rahvusvahelise lahenduse leidmiseks aktiivset koostööd OECD-ga.

Euroopa Komisjon tegi 2018. aasta märtsis kaks ettepanekut Euroopa Liidu tasandil digimajanduse maksustamise regulatsiooni kehtestamiseks. [13] Nendeks on püsiva lahenduse ja ajutise meetme ettepanekud.

Mõlema lahenduse laiem eesmärk on ühtlustada Euroopa Liidu maksustamispoliitikat. Esimese, püsiva lahendusena pakkus Euroopa Komisjon välja laiendada püsiva tegevuskoha mõistet nii, et see hõlmaks ka mitteresidendist juriidilise isiku märkimisväärse digitaalse kohaloleku mõistet.[14] Teise, ajutise meetmena pakkus Euroopa Komisjon välja kehtestada digiteenuse maks teatud digiteenuste käibele olukorras, kus digiteenuse osutamisel olulist väärtust loovad kasutajad asuvad Euroopa Liidu liikmesriikides.[15]

Ajutise meetme eesmärgina toodi välja probleemi lühiajaline leevendamine ning liikmesriikide ühepoolsete lahenduste vältimine. Ajutise meetmena pakuti välja Euroopa Liidu tasandil ühtse 3% maksu kehtestamine digitaalsete teenuste osutamisega konkreetses riigis teenitud käibele. Digitaalsed teenused, mille suhtes digiteenuste maksu oleks kohaldatud, oleksid digireklaami teenuse osutamine, digitaalsete vahendusteenuste pakkumine (sh sotsiaalmeediaplatvormid) ning kasutajaandmete müük. Ettepaneku kohaselt oleks vastav digiteenuste maks kohaldunud nii mitteresidentidele kui ka Euroopa Liidu ettevõtetele juhul, kui kontserni majandusaasta globaalne käive ületab 750 miljonit eurot ja kohalik maksustatav käive Euroopa Liidus ületab 50 miljonit eurot. [16]

Teatud Euroopa Liidu liikmesriikide — peamiselt Iirimaa ja Skandinaavia riikide — põhimõttelise vastuseisu tõttu lõppes 2019. aasta märtsis nii ajutise meetme kui püsiva lahenduse arutelu kokkuleppeta.

Ajal, mil OECD tasandil alles toimub rahvusvahelise konsensuspõhise lahenduse väljatöötamine ning Euroopa Liidu tasandil kokkulepe puudub, on mitu Euroopa Liidu riiki otsustanud ühepoolse digiteenuste maksu kehtestamise kasuks. Prantsusmaa president kuulutas digimaksu seaduse välja 24. juulil 2019[17] ning seda rakendatakse tagasiulatuvalt alates 2019. aasta algusest. Digimaksu kehtestamise eelnõu on selle artikli kirjutamise ajal menetluses ka Austrias, Ühendkuningriigis, Itaalias, Tšehhis ja Sloveenias. [18]

Seoses Euroopa Komisjoni digiteenuste maksustamise ajutise lahenduse ning Prantsusmaal kehtestatud digiteenuste maksuga on arutletud selle üle, kas tegemist võib olla kaubandustõkkega maailma kaubandusorganisatsiooni (edaspidi WTO) teenuste üldlepingu (General Agreement on Trade in Services, edaspidi GATS)[19] artikli XXVII mõistes. Siiski on alust arvata, et kuna ühepoolne digimaks kohaldub ka digimaksu kehtestanud riikides asutatud ettevõtetele, kes ületavad maksukohustuslastele seatud käibekünnised, siis ei ole tegemist diskrimineeriva maksuga.

Digiteenuste maks Eestis?

Ka Eesti seisab täna valiku ees, kas jääda ootama OECD tasandil väljatöötamisel olevat konsensuspõhist lahendust või võtta teiste riikide eeskujul vastu ühepoolsed meetmed suurte digivaldkonnas tegutsevate kontsernide poolt Eestis asuvate kasutajate arvel teenitud tulu maksustamiseks. Arvame, et ülaltoodud põhjustel on selliste ühepoolsete meetmete vastuvõtmine põhjendatud.

Juhul, kui Eesti peaks kehtestama digiteenuste maksu, on kõige otstarbekam kehtestada see Euroopa Komisjoni ajutise meetme ettepanekuga (edaspidi EL Ajutine Meede)[20] sarnastel põhimõtetel. Samadel põhimõtetel on maksu kehtestanud Prantsusmaa[21] ja samu põhimõtteid rakendavad tõenäoliselt ka teised digiteenuste maksu kavandavad riigid. Teiste riikidega sarnastel põhimõtetel maksu kehtestamisel on ka maksuarvestus maksukohustuslaste jaoks mõnevõrra lihtsam, samuti lihtsustab see maksualast koostööd maksu kehtestanud riikide vahel.

Järgnevalt on lühidalt kirjeldatud, kuidas saaks reguleerida Eestis digiteenuste maksu kehtestamise olulisemaid küsimusi.

Maksustatav tulu. EL Ajutise Meetme eeskujul jaguneks maksustatav tulu kolmeks: (i) digitaalliidese kasutajale suunatud reklaami paigutamine sellesse liidesesse; (ii) kasutajatele sellise mitmepoolse digitaalliidese kättesaadavaks tegemine, mis võimaldab neil leida teisi kasutajaid ja nendega suhelda, ning mis võib lihtsustada alustehinguks olevat kaupade tarnimist või teenuste osutamist otse kasutajate vahel; ja (iii) kasutajate kohta kogutud ja kasutajate tegevuse põhjal digitaalliideses loodud andmete edastamine.

Maksubaas. Maks kohalduks kogubrutotulule, mis on teenitud eelnevalt nimetatud teenuste osutamisega või nende suunamisega Eestis asuvatele kasutajatele. Prantsusmaa eeskujul ja arvestades EL Ajutise Meetme artiklit 3(4) ja (5) tuleks maksubaasist välistada teatud reguleeritud teenused ja teenused, mille kasutajad on lõpptarbijad ega osale oluliselt väärtuse loomises. Näiteks (i) toodete ja teenuste otsemüük (e-kaubandus, video ja videoteenuste või muusika kättesaadavaks tegemine); (ii) side- ja makseteenused; (iii) reklaamiteenused, mille puhul on reklaam otseselt seotud veebilehe sisuga ning identne kõikide kasutajate jaoks; (iv) andmete, mis on kogutud muul eesmärgil kui reklaami edastamine ning muul viisil kui veebiteenuste pakkumine, müük; ja (v) reguleeritud finantsteenused.

EL Ajutise Meetmega analoogse lähenemise korral loetaks reklaami kasutaja Eestis asuvaks, kui reklaam kuvatakse kasutaja seadmesse ajal, mil seadet kasutatakse digitaalliidesele juurdepääsuks Eestis. Riik, kus kasutaja seadet kasutab, määratakse kindlaks seadme internetiprotokolli (IP) aadressi alusel või muu geograafilise asukoha kindlaksmääramise meetodi alusel, kui see on täpsem. Eestis maksustatav käive on osa maksukohustuslase online-reklaami brutotulust, mis on proportsionaalne arvuga, mitu korda reklaami vastaval maksustamisperioodil kasutajate seadmetes Eestis kuvatakse.

Maksukohustuslased. Maksukohustuslasena tuleks käsitleda ühingut, kes ületab nii ülemaailmse käibe kogusumma künnist kui Eestis saadud maksustatava käibe kogusumma künnist.

Esimene künnis (üleilmne aastatulu kokku) piiraks maksu kohaldamist teatava suurusega ettevõtjatele, kellel on tugev turupositsioon, mis võimaldab neil suhteliselt rohkem võrguefektist ja suurandmete kasutamisest kasu saada ning kelle ärimudelid põhinevad seega kasutajate osalusel. Samuti jätab selline künnis välja väikeettevõtjad ja idufirmad, kelle jaoks oleks uue maksuga kaasnev nõuete täitmise koormus ebaproportsionaalne. Nii EL Ajutise Meetme kui ka mitme EL liikmesriigi kavandatavate digiteenuste maksu reeglite kohaselt (Prantsusmaa, Austria, Itaalia, Tšehhi) on selline künnis 750 miljonit eurot.[22] Samas on oluline, et maksukohustuslasteks oleksid üksnes isikud, mis kuuluvad kontsernidesse, millel on suur ülemaailmne käive just maksustatavate teenuste osas. Seega võiks Eestis lugeda ühingu esimest künnist ületanuks, kui kontserni, millesse see ühing kuulub, konsolideeritud üleilmsete tulude kogusumma, mida kontsern saab maksustatavate teenuste müügist ja mis on deklareeritud viimase majandusaasta kohta, on üle 750 miljoni euro.

Teine künnis (Eestis maksustatav aastatulu kokku) peaks aga saavutama selle, et digiteenuste maks kohalduks ainult ettevõtetele, kelle tegevusega kaasneb Eestis märkimisväärne digijälg. See künnis peaks sõltuma konkreetse turu (antud juhul Eesti turu) suurusest. Eesti proportsioone arvestades ning Eestit teiste digimaksu kehtestanud või kehtestada planeerivate riikidega võrreldes võiks vastav künnis Eestis olla vahemikus 100 000−500 000 eurot.

Maksumäär. Maksumäära otsustamisel on otstarbekas lähtuda enam levinud määradest — EL Ajutise Meetme, Austria, Itaalia ja Prantsusmaa eeskujul võiks kaaluda Eesti digiteenuste maksu määrana vahemikku 3−5% Eestis digiteenuste osutamisega teenitud kogubrutotulust.

Maksukohustuslased peaksid vastavate künniste ületamisel olema ise kohustatud end registreerima ning deklareerima Eestis saadud maksustatavat tulu.

Kuhu suunata maksulaekumised?

Täiendavalt tasub Eestis digimaksu kehtestamise kontekstis arutleda selle üle, millisel otstarbel tuleks digimaksuga kogutavat maksutulu kasutada. Digiteenuste maksust laekuvate vahendite arvelt võib kaaluda Eesti sõltumatu meedia tarbeks innovatsiooni- ja otsetoetuste maksmiseks vahendite eraldamist. Just traditsioonilised meediaväljaanded peavad tulu teenimiseks üha digitaliseeruval meedia- ja reklaamiturul tugeva turupositsiooniga suurkorporatsioonidega konkureerima.

Taani eeskujul on võimalik digiteenuste maksu laekumistest rahastada Eesti lugejaskonnale suunatud, sõltumatu toimetusega ja valdavalt ajakirjandusliku sisuga trüki- ja internetimeedia väljaannete tegevust. Taanis kehtestatud meedia toetamise meetmed on riigiabi reeglitega vastavaks hinnanud ka Euroopa Komisjon.[23] Ka Austria parlamendi menetluses oleva digiteenuste maksustamise eelnõu näeb ette maksulaekumistest aastas 15 miljoni euro suuruse eraldise tegemise Austria meediaettevõtete digitaalse ümberkorralduse rahastamiseks.[24]

Advokaadibüroo Derling Primus nõustab klienti digiteenuste maksu ettepaneku koostamisel.

Rolan Jankelevitsh
Advokaadibüroo Derling Primus
partner, vandeadvokaat

Kätliin Lember
Advokaadibüroo Derling Primus
advokaat

[1] W. Peng. Multinational Tax Base Erosion Problem of the Digital Economy. – Modern Economy, 2016, lk 345-346. – www.scirp.org/journal/paperinformation.aspx?paperid=65012.

[2]. Tõlk. Hiie Marrandi. Küsimused-vastused Euroopa Liidu digitaalse ühisturu õiglase ja tõhusa maksustamise kohta. – MaksuMaksja, 2018, 4, lk 15-19.

[3] Addressing the Tax Challenges of the Digital Economy. Action 1: 2015 Final Report. OECD/G20 Base Erosion and Profit Shifting Project. Paris: OECD Publishing, lk 3. Kättesaadav arvutivõrgus: https://read.oecd-ilibrary.org/taxation/addressing-the-tax-challenges-of-the-digital-economy-action-1-2015-final-report_9789264241046-en#page4.

[4] Tax Challenges Arising from Digitalisation – Interim Report 2018: Inclusive Framework on BEPS. OECD/G20 Base Erosion and Profit Shifting Project. Paris: OECD Publishing, lk 173. Kättesaadav arvutivõrgus: https://read.oecd-ilibrary.org/taxation/tax-challenges-arising-from-digitalisation-interim-report_9789264293083-en#page1.

[5] Programme of Work to Develop a Consensus Solution to the Tax Challenges Arising from the Digitalisation of the Economy. OECD/G20 Inclusive Framework on BEPS, 31.05.2019. Kättesaadav arvutivõrgus: www.oecd.org/tax/beps/programme-of-work-to-develop-a-consensus-solution-to-the-tax-challenges-arising-from-the-digitalisation-of-the-economy.pdf.

[6] Samas, lk 6.

[7] OECD Secretariat Proposal for a „Unified Approach“ Under Pillar One. Public consultation Document, 09.10.2019. Kättesaadav arvutivõrgus: www.oecd.org/tax/beps/public-consultation-document-secretariat-proposal-unified-approach-pillar-one.pdf.

[8] Samas, lk 5.

[9] Samas, lk 7-8.

[10] Samas, lk 2.

[11] Viide 4, lk 212.

[12] IF liikmeid on 2019. aasta augusti seisuga 134.

[13] European Commission. Proposal for a Council Directive on the common system of a digital services tax on revenues resulting from the provision of certain digital services. COM(2018) 148 final. Brussels, 21.03.2018, lk 3. Kättesaadav arvutivõrgus: https://ec.europa.eu/taxation_customs/sites/taxation/files/proposal_common_system_digital_services_tax_21032018_en.pdf.

[14] European Commission. Proposal for a Council Directive laying down rules relating to the corporate taxation of a significant digital presence. COM (2018) 147 final. Brussels, 21.03.2018. Kättesaadav arvutivõrgus: https://ec.europa.eu/taxation_customs/sites/taxation/files/proposal_significant_digital_presence_21032018_en.pdf.

[15] Samas.

[16] European Commission. Impact Assessment. Accompanying the document Proposal for a Council Directive on the common system of a digital services tax on revenues resulting from the provision of certain digital services and Proposal for a Council Directive on the common system of a digital services tax on revenues resulting from the provision of certain digital services. Brussels, 21.03.2018, lk 78. Kättesaadav arvutivõrgus: https://ec.europa.eu/taxation_customs/sites/taxation/files/fair_taxation_digital_economy_ia_21032018.pdf.

[17] France’s Macron Signs Digital Services Tax Into Law. – Bloomberg Tax, 25.07.2019. Kättesaadav arvutivõrgus: https://news.bloombergtax.com/daily-tax-report-international/frances-macron-signs-digital-services-tax-into-law.

[18] E. Asen. Announced, Proposed, and Implemented Digital Services Taxes in Europe. 18.07.2019. Kättesaadav arvutivõrgus: https://taxfoundation.org/digital-taxes-europe-2019/?utm_source=Global+Tax+Reform&utm_campaign=0ce6f84c84-.

[19] General Agreement on Trade in Services. Uruguay Round Agreement. World Trade Organisation. Kättesaadav arvutivõrgus: www.wto.org/english/docs_e/legal_e/26-gats_01_e.htm.

[20] Viide 14.

[21] Vt nt D. Bunn. France’s Digital Services Tax: Facts and Analysis. 11.03.2019: https://taxfoundation.org/france-digital-services-tax/ ja Ministere de l’Economie et des Finances. Projet de loi relatif à la taxation des grandes entreprises du numérique. 06.03.2019, lk 3: http://src.bna.com/F9D.

[22] Viide 14, lk 78; viide 18.

[23] Komisjoni otsus nr C(2013) 7870, 20.11.2013, lk 1–9. Kättesaadav arvutivõrgus: https://ec.europa.eu/competition/state_aid/cases/250136/250136_1733224_153_2.pdf.

[24] 132/ME XXVI. GP – Ministerialentwurf − Gesetzestext, lk 2. Kättesaadav arvutivõrgus: www.parlament.gv.at/PAKT/VHG/XXVI/ME/ME_00132/fname_746832.pdf.

Riigikogu liikme Jürgen Ligi päring rahandusministrile
12.09.2019

Eesti peab olema üle võtnud direktiivi 2018/43/EL (millega täiendatakse direktiivi 2015(849). Samuti on rahapesu tõkestamise valitsuskomisjon teinud tänavu rea ettepanekuid rahapesu tõkestamiseks.

Seoses sellega palun ülevaadet, milline on olnud neid rakendava seaduseelnõu valmimise kulg, milliseid nõudeid ja ettepanekuid olete heaks kiitnud või tagasi lükanud.

Mõistame, et otsused pole lõplikud ja ettepanekutest sisaldub konflikt majandusvabaduse ja kuriteoriski vältimise vahel, kuid palume siiski sisulisi eelistusi, mis seaduseelnõusse teie hinnangul jõuavad, ning põhjusi, kui need ei jõua.

Rahandusminister Martin Helme vastus

01.10.2019

Soovite ülevaadet V rahapesu tõkestamise direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL) ülevõtmiseks vajaliku seaduseelnõu valmimise käigu kohta ning rahapesu tõkestamise valitsuskomisjoni ettepanekute rakendamisest.

Mul on hea meel, et olete lõpuks hakanud mõistma rahapesuga seotud probleemide tõsidust ja hakanud muret tundma vastava õigusloome kvaliteedi pärast. Kui te oleksite oma rahandusministriks oleku ajal teema suhtes samaväärset huvi ilmutanud, oleks meil praegu seaduseelnõu ettevalmistamisel märksa vähem probleeme ja takistusi.

Kuna me teame, et 2008. ja 2014. aastal saadud positiivsed hinnangud Moneyvali raportites ei takistanud süstemaatilist ja suuremahulist rahapesu Eesti pankades, siis me ei kavatse seekord korraldada üldrahvalikku eksituskampaaniat, vaid pean vajalikuks viia Eesti õigussüsteemis ja halduskorralduses läbi sellised muudatused, mis ka tegelikkuses muudaks Eesti rahapesule suletud riigiks (2014. aastal läbi viidud Moneyvali hinnangu jaoks küsitlesid rahvusvahelised eksperdid Eestis 120 inimest). Samuti pean vajalikuks välja selgitada lähiminevikus rahapesuga seotud isikud, neid karistada ning nõuda neilt Eesti majandusele ja riigi mainele tekitatud kahju hüvitamist.

Selleks et tulevikus enam mitte eksida, on vaja minevikus toimunust õppida. Ma ei kavatse leppida olukorraga, kus Eestile on tekitatud korvamatut kahju, massiliselt suletakse Eestis tegutsevate, Eesti inimestele tööd andvate ja Eesti riigile makse maksvate ettevõtete pangakontosid ning blokeeritakse tavainimeste pisimakseid, kuid aastaid aset leidnud massilise rahapesu eest justkui mitte keegi ei vastuta. Soovin, et viidaks läbi sisejuurdlus kõikides valdkonna eest vastutavates ametkondades.

Mis puudutab konkreetselt Rahandusministeeriumis ettevalmistamisel olevat „Rahapesu ja terrorismi rahastamise seaduse, audiitortegevuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu“, siis on tõsi, et eelnõu saatmine esimesele kooskõlastusringile oli kavas juba juulis. Kuna ma pean oluliseks ka sisuliselt järgida hea õigusloome tavast kinnipidamist, palusin nõunikel kaasata eelnõu ettevalmistamise protsessi seaduse rakendamisega kokku puutuvate elukutsete esindajad (advokaadid, audiitorid, notarid jt) ning konsulteerida teiste ministeeriumide ja Õiguskantsleri Kantselei ametnikega. Selle käigus selgus, et varasemalt on rahapesu tõkestamise direktiive üle võetud ebarahuldavalt: on lisatud kohustusi, mida direktiiv ette ei näe, olulisi mõisteid on vääralt tõlgitud, olulised erandid on jäänud rakendamata jne. Need vead vajavad parandamist enne, kui saab edasi minna uute nõuete sissetoomisega.

Parima õigusloome kvaliteedi tagamiseks kaasasime lisaks ministeeriumi kompetentsile väliste ekspertide abi, et läbi töötada varasemate direktiivide ülevõtmisel asjatundjate poolt esitatud, aga arvesse võtmata jäetud ettepanekud ning koguda positiivseid näiteid teiste EL liikmesriikide rakenduspraktikast.

Näiteks ei toimi Eestis praegu kuidagi nn kasusaajate register. Esiteks on eestikeelsed sõnad „tegelik“ ja „kasusaaja“ direktiivi eesmärkide täitmist silmas pidades eksitavad ning tekitanud arvukalt tõlgendusprobleeme näiteks MTÜ-de ja SA-de ning riigi ja KOV üksuste äriühingute „kasusaajate“ määramisel. Tavainimesel on üsna veider mõista, mida tähendab, et AS Eesti Energia „tegelik kasusaaja“ on rahandusminister või et pankrotis äriühingu „kasusaajaks“ võiks olla pankrotihaldur.

Tõsisem ja sisuline probleem registriga on selles, et kuna mitte ükski riigiasutus ei pea ennast praegu vastutavaks esitatud andmete kontrollimise eest, on „tegelike kasusaajate“ andmekirje äriregistris oma õigusjõult kasutu, sest register lihtsalt kuvab neid nimesid, mille isikud ise on pidanud heaks sisestada. Tulemuseks on see, et näiteks pangakonto avamisel või notariaalse tehingu tegemisel tuleb juriidilise isiku esindajatel iga kord uuesti täita ankeet „kasusaajate“ kohta, sest kohustatud isikud ei saa registriandmeid usaldada ning peavad need alati üle kontrollima. Registriandmete sisulise kontrolli loomine eeldab aga organisatsioonilisi ümberkorraldusi ja nõuab ilmselt ka rahaeraldusi, mida saab teha vaid koostöös teiste ministeeriumidega.

Samuti pean oluliseks, et Eestis leitaks võimalus rakendada direktiivi art 30 lõikes 9 ette nähtud erand:

Siseriiklikus õiguses sätestatavatel erandlikel asjaoludel, kui lõike 5 esimese lõigu punktides b ja c osutatud juurdepääsu tulemusel tekiks tegelikult kasu saava omaniku suhtes ebaproportsionaalselt suur kelmuse, inimröövi, šantažeerimise, väljapressimise, ahistamise, vägivalla või ähvardamise oht või kui tegelikult kasu saav omanik on alaealine või muul viisil juriidiliselt teovõimetu, võivad liikmesriigid üksikjuhtumipõhiselt erandkorras kehtestada tegelikult kasu saavat omanikku käsitlevale täielikule või osalisele teabele sellise juurdepääsu andmisel erandi. Liikmesriigid tagavad, et erandeid tehakse pärast asjaolude erandlikkuse põhjalikku hindamist. Tagatakse õigus erandi tegemise otsuse halduskorras läbivaatamisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile. Erandeid teinud liikmesriik avaldab igal aastal statistilised andmed tehtud erandite arvu ja põhjuste kohta ning esitab need komisjonile.

Hetkel olen kujundanud seisukoha, et kasusaajate registriga seonduv vajab pikemat ettevalmistust eraldi seaduseelnõuna ning praegu kooskõlastusringile saatmist ootavast eelnõust tuleb selleteemalised sätted välja jätta. Kui see töö on tehtud, siis saab seaduseelnõu saata kooskõlastusringile ning esitada peatselt Riigikogule.

(Kirja koostajad (nimed muudetud) on toimetusele teada.)

Soome uudisteportaal Yle kirjutab, et Helsingi esimese astme kohus alustas 03.09.2019 eelistungit kohtumenetluses, milles osalevad Soomes elav ning Soome kui ka Venemaa kodakondsust omav ärimees Boris Rotenberg ja Soome pangad. Ärimees Rotenberg nõuab, et kohus kohustaks Handelsbankenit võtma vastu tema rahaülekandeid ning et Nordea, OP Yrituspankki ja Danske Bank vahendaksid tema rahaülekandeid.

Vaidlus puudutab Soome kodaniku õigust pangateenustele ja pankade kartust USA kehtestatud finantssanktsioonide ees. Rotenberg märgib oma kohtule esitatud hagis, et pangad on keeldunud tema rahaülekandeid edastamast ja vastu võtmast. Selle tagajärjel ei suutnud ta oma arveid maksta näiteks maksuhaldurile ega elektriettevõttele. Kui ta proovib maksta arvet näiteks elektriettevõttele, mis omab kontot Danske Bankis, siis raha ei jõua saajale kohale, vaid pank tagastab selle saatjale. Boris Rotenberg on nii Venemaa kui Soome kodanik ja põhjendab oma väiteid asjaoluga, et tal on õigus saada koheldud võrdselt teiste Euroopa Liidu kodanikega.

Alates Ukraina kriisi algusest on USA kehtestanud sanktsioonid mitmele venelasele, sealhulgas Rotenbergile. USA peab Boris Rotenbergi koos venna Arkadi Rotenbergiga Ukraina sõjas osalenud Venemaa juhtkonnale lähedasteks isikuteks, sh president Vladimir Putini lapsepõlvesõpradeks, ning nad on selle tõttu kantud sanktsioneeritavate isikute nimekirja. Boris Rotenberg ei ole küll Euroopa sanktsioonide nimekirjas, kuna ta omab Soome kodakondsust, kuid küsimus on selles, et Euroopa pangad peavad järgima USA poolt eraisikutele kehtestatud sanktsioone, kui nad soovivad jätkata koostööd Ameerika pankadega.

Kõik neli panka kardavad, et Rotenbergi rahaga tegelemine võib nende tegevust tõsiselt kahjustada ning pangad riskivad seetõttu ise sattumisega sanktsioonide alla. Pangad tuginevad oma keeldumises muu hulgas Euroopa Liidu rahapesu sätetele. Pangad väidavad, et nad ei saa võtta mitmeti tõlgendavatest sanktsioonidest tulenevaid riske ja Soome seadused ei kohusta neil pangateenuste osutamiseks Rotenbergile ega Rotenbergilt maksete vastuvõtmist.

Boris Rotenberg pöördus 04. oktoobril 2018 pankade vastu hagiga kohtu poole ja nõudis kohtult esialgse õiguskaitse korras, et kohus kohustaks enne kohtuvaidluse sisulist lahendamist pankasid trahvi hoiatusel edastama tema makseid. Kohus esialgset õiguskaitse taotlust aga ei rahuldanud. Kohus leidis 2019. aasta veebruaris esialgse õiguskaitse osas tehtud otsuses muu hulgas, et pankade ja Rotenbergi vaheline koostöö võib tekitada olukorra, mis paneks pangad omakorda sanktsioonide nimekirja. Samuti märkis kohus selles otsuses üldteada oleva asjaoluna, et sanktsioonide nimekirjas olevatele isikutele pangateenuste osutamine võib kaasa tuua rahalisi karistusi isegi neile, kes ei ole ise sanktsioonide nimekirjas, ning et tagajärjed võivad sel juhul olla majanduslikult rasked.

Kohus märkis lahendis veel, et Rotenbergi maksete näol on tegemist tavaliste igapäevaste maksetega ja nende maksetega tegelemisest keeldumise tagajärjed kahjustaksid kohtu hinnangul pankasid palju vähem kui maksetega tegelemine endaga kaasa tooks. Kohtu hinnangul on kahju, mis nende maksetega tegelemisest keeldumisega võib tekkida, peamiselt krediiditeabe kaotus ja mitmesuguste omandi haldamisega seotud küsimuste lahendamise raskenemine. Kuna hageja (Rotenberg) on oma avalduses esitatu kohaselt miljardär, siis kohtu hinnangul ei saa nimetatud asjaolud märkimisväärselt mõjutada tema finantsseisundit.

Boris Rotenbergi nõude sisuline arutamine kohtus peaks algama nädalal 37.

Jüri Allikalt
EML juhatuse esimees