Ei tea, kas süüdi on hiljutine aastanumbri muutus või töökohtade ja töövormide mitmekesisus, aga paistab, et tööjõu vaba liikumine on järjest igapäevasem. Eestist minnakse välismaale tööle ning ka vastupidi, välismaalt tullakse siia. Võib arutleda nende nähtuste kultuuriliste tagajärgede üle, aga MaksuMaksja veergudel nii kaugele ei lähe ja piirdun sellega, mida juristitöö käigus kõige sagedamini uuritakse. Nimelt on sagenenud tulu- ja sotsiaalmaksuküsimused ühes riigis elamise, aga samal ajal teises riigis töötamise teemal. Eesti on juba 2004. aastast Euroopa Liidus, nii et see on loogiline asjade käik. Piirid on lahti, mine ja kinnita kanda, kus süda soovib.

Meenutusi kodumaa ajaloost

Kaevasin pisut ajaloos ja selgus, et 2007. aastal võtsin esmakordselt sel teemal sõna, selgitades, millega Eesti töömehed arvestama peavad, kui lähevad Soome tööle.

Tõend A1, kodakondsus, residentsus, maksukohustused, elukoht — need on terminid, millega piiriülese töö puhul kõige sagedamini kokku puutume. Kui muutub töökoht, kas siis muutub ka elukoht? Mis saab, kui elu- ja töökoht muutub ajutiselt? Kas topeltmaksustamine on lubatud? Topeltmaksustamise all pean silmas olukorda, mil palk, mis on ühes riigis juba tulumaksuga maksustatud, maksustatakse teises riigis uuesti tulumaksuga. Riikidevahelised maksulepingud on mõeldud topeltmaksustamist ära hoidma, aga elu näitab, et topeltmaksustamise vältimiseks tuleb ise ka vaeva näha. Eesti on sõlmintud tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise lepingu 60 riigiga, aga neid ei kohaldata automaatselt. Kes soovib maksulepingust tulenevat sooduskohtlemist, peab seda taotlema. Tavaliselt on vajalik väljamakse tegijale oma residentsustõendi esitamine. Tihtipeale tuleb teatud formaalsusi järgida ka tasu saamise riigis.

Töötasu maksustamise õigus 

Juba 2007. aasta artiklis sai selgitatud, et välismaal töötamise puhul ei muutu inimene seal maksukohustuslaseks mitte sellepärast, et ta muutuks maksuresidendiks, vaid sellepärast, et viibides välismaal rohkem kui 183 päeva, tekib seal teenitud tulult maksukohustus.

Maksulepingute art 15 lõige 2 lubab tulu maksustada allikariigil, kus toimub töö tegemine. Seega tasub Eesti tööandja palgal olevatel ja välismaal töötavatel isikutel silmas pidada 183 päeva reeglit mitte sellepärast, et see tingimata mõjutaks residentsust (kuigi ka nii võib juhtuda), vaid just välismaal tekkiva maksukohustuse pärast.

Kindlasti tekib välisriigil (ehk allikariigil) töötasu maksustamise õigus kolme tingimuse

täitmiselkolmel juhul:

– kui inimene viibib 12 järjestikuse kuu jooksul vastavas välisriigis üle 183 päeva;,
– kui tasu maksjaks on välismaine tööandja;,
– kui tasu maksjaks on kodumaine tööandja, kellel on välisriigis tekkinud püsiv tegevuskoht, mille kaudu vastavat tasu makstakse.

Aga nagu öeldakse populaarses reklaamis: kuid see pole veel kõik… Nimelt tekib allikariigil teatud juhtudel töötasu maksustamise õigus ka siis, kui need kolm3 tingimust täidetud ei ole.

Tööjõurent maksulepingu protokollides

Teadupärast on paljude riikide maksulepingute juures lisaprotokoll renditööjõu kohta. Tegu ei ole salaprotokolliga, iga riik püüab kaitsta oma maksutulu, mis tähendab, et Eesti rendiettevõtja töölist, kes töötab teises riigis oleva äriühingu heaks, käsitletakse selle teise riigi äriühingu töötajana maksulepingu mõttes.

Sellised lisaprotokollid on Eestil Soome, Rootsi, Norra, Taani ning Islandiga sõlmitud lepingutes. Protokollile lisaks on vajalikud ka siseriiklikud sätted, mis vastava maksukohustuse sätestaksid ning paneksid väljamakse tegijale tulumaksu kinnipidamise kohustuse või töötajale endale maksu tasumise kohustuse. Eestiski oli veel 2019. aasta suvel sellise plaaniga eelnõu töös, vajalikud seadusemuudatused plaaniti vastu võtta 2019. aasta lõpus. Paraku läks, nagu vahel ikka: inimene teeb plaane, jumal naerab — seadus võeti vastu ilma renditööjõu muudatusteta. Huvigrupid olid pakutavale lahendusele vastu, üheskoos leiti, et renditööjõu maksuteema vajab täiendavat analüüsi, ka sobivat IT-lahendust polnud varnast võtta ning sinnapaika see asi tookord jäigi.

Uuendused tulekul

2020. aasta alguses toimus edenemine — rahandusminister esitas eelnõu, mille sihiks on Eestis töötamise reeglite väärkasutuse vähendamine. Seadusemuudatused peaks tagama, et Eestis tööjõurenditeenust pakkuvate ettevõtjate ning Eestis töötavate inimeste tulumaksukohustus oleks võimalikult sarnane. Muudatuste tulemusena täpsustub Eestis töötavate mitteresidentide töötasu maksustamise õigus ning mitteresidendist ettevõtjatele, kel on Eestis töötajad, kehtestatakse maksuametis registreerimise ning töötasult tulumaksu kinnipidamise kohustus.

Sotsiaalkindlustusmaksete käekäik

Lisaks tulumaksule on tööjõu vabal liikumisel vaja tähelepanu pöörata ka sotsiaalmaksule (õigupoolest pean silmas kõiki sotsiaalkindlustusmakseid, ka töötuskindlustust ja kogumispensioni makset). Sotsiaalmaks ja tulumaks ei astu sama jalga. Vabalt võib olla, et tulumaksukohustus tekib teises riigis, aga sotsiaalmaksukohustus jääb Eestisse. Seda juhul, kui välismaale minnakse tööle ajutiselt, lähetusse. Samuti juhul, kui inimesel säilib elukoht Eestis. Eesti-Soome ning Eesti-Läti puhul on pidev kahe riigi vahet sõitmine väga reaalne stsenaarium.

Selleks et inimene saaks Euroopa Liidus vabalt valida elu- ja töökohariiki, peab talle olema tagatud sotsiaalkaitse. Näiteks õigus saada tasuta arstiabi, hüvitisi, toetusi ning pensioni. Ainult ühe riigi seaduseid rakendades ei ole alati võimalik seda tagada. Seetõttu on vastu võetud reeglid sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimiseks. Eesmärk on, et korraga tasutaks sotsiaalkindlustusmakseid ainult ühes riigis. Üldiselt kehtib selle riigi süsteem, kus inimene töötab. Erandiks on meremehed (laeval töötajad laiemalt) ja lendurid (lennukimeeskond ja salongipersonal).

Millises riigis?

Teise riiki tööle minnes on võimalik tõendiga kinnitada, millises riigis sotsiaalkindlustusmakseid tasutakse. Sotsiaalkindlustusametist vastavate tõendite taotlemine saab toimuda nii tööandja algatusel (töötaja lähetusse saatmisel) kui ka töötaja enda poolt (muudel juhtudel). Ühtsed on reeglid mitte ainult Euroopa Liidus, vaid kogu Euroopa majanduspiirkonnas (EMP) — lisaks EL liikmesriikidele ka Norras, Liechtensteinis ja Islandil. Lisaks kehtib vastav kord ka Šveitsis, kuigi tegemist ei ole EMP liikmesriigiga. Need puudutavad kõiki nende riikide kodanikke ning ka neis riikides seaduslikult elavaid mittekodanikke. Lisaks on Eestil sotsiaalkindlustusleping sõlmitud ka näiteks Ukrainaga.

Kõige levinum sotsiaalkindlustusmaksete tõend EMP riikides ja Šveitsis elamise/töötamise korral on A1 (E101), aga taotleda on võimalik ka teistsuguseid, vastavalt vajadusele, peaaegu nagu rätsepatöö. Töösuhted muutuvad järjest paindlikumaks, mitmekesisemaks. Levinud on platvormitöö, tööampsud, kaugtöö, mis kõik võimaldavad samal ajal mitme tööandja juures töötamist. Kui varem tuli selgitada, et A1 on mõeldud eelkõige lähetatud töötajatele (kes saadetakse teise riiki ajutiselt, kuni 24 kuuks), siis täna ei saa sellega enam piirduda. Väga levinud on A1 tõendi taotlemine ka mitmes riigis töötamise korral.

Mitmes riigis töötamine tähendab olukorda, mil töötaja jaoks on püsivalt tavapärane töötada mitmes eelnimetatud riigis. See hõlmab nii inimesi, kes töötavad oma tööandja heaks rohkem kui ühe riigi territooriumil, kui inimesi, kellel on samaaegselt mitmes riigis jõus rohkem kui üks tööleping.

Milliste kriteeriumide alusel?

Kindlustajariigi määramisel on otsustav see, millises riigis toimub oluline osa töötaja tegevusest. Kui oluline osa tegevusest toimub elukohariigis, kohaldatakse elukohajärgse liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi. Kui oluline osa tegevusest ei toimu elukohariigis, lähtutakse kindlustajariigi määramisel erieeskirjadest:

–  töötamine mitmes riigis ühe tööandja heaks > tööandja registrijärgse või põhilise tegevuskoha sotsiaalkindlustus;,

– töötamine kahe samas riigis tegutseva tööandja heaks > tööandjate tegevuskoha sotsiaalkindlustus;,

– töötamine kahe erinevas riigis tegutseva tööandja heaks, kellest ühe registrijärgne asukoht või tegevuskoht on inimese elukohariigis ja teisel mõnes teises riigis > teise liikmesriigi sotsiaalkindlustus;,

– töötamine mitme tööandja heaks, kelle registrijärgsed asukohad või tegevuskohad asuvad eri riikides väljaspool elukohariiki > elukohariigi sotsiaalkindlustus;,

– töötamine kahes või enamas riigis tööandja heaks, kes on registreeritud väljaspool EMP-d ja Šveitsi, kuid samal ajal elades ühes riigis, ilma seal olulise osaga oma tööst tegelemata > elukohajärgse riigi sotsiaalkindlustus.

Nüansse on rohkemgi

See on vaid jäämäe veepealne osa. Veealuses osas on palju nüansse ja erisusi. Näiteks on kuut kuud ületava välisriigis viibimise puhul võimalik taotleda ka E106/S1 vormi, mis annab ligipääsu rohkematele teenustele kui A1. A1 alusel saab inimene (enne muidugi tuleb nt Eesti haigekassast taotleda EL ravikindlustuskaart) sihtriigis koheselt vajaminevat arstiabi.

E106 või S1 vorm aga annab töötajale õiguse registreerida end sihtriigi ravikindlustussüsteemi, misjärel on õigus saada sihtriigis arstiabi samadel tingimustel sealsete kindlustatutega. Kui tervisele mõelda, siis pikemalt välismaal viibimisel on ju oluline vahe, kas sulle antakse seal ainult koheselt vajaminevat arstiabi või saad sa abi samadel alustel kohalikega. E106 või S1 saamise eelduseks on A1 olemasolu. E106 on võimalik teatud juhtudel taotleda ka oma pereliikmele.

Kui ei ole vajalikku tõendit

Mis juhtub, kui koduriigist tõendit ei taotleta? Parimal juhul ilmselt mitte midagi. Halvemal juhul aga võib hüvedest (nt arstiabi, pensionistaaž) ilma jääda. Mitmes riigis töötamisel võib Eesti A1 tõendiga välismaise tööandja juurde minnes põrgata kokku ka sellise lihtsa probleemiga, et välismaine tööandja lihtsalt ei ole huvitatud lisakohustusest hakata end Eestis tööandjana registreerima ja siin sotsiaalmaksu maksma. Mõnikord on küll võimalik töötajat volitada neid asju ise joonde ajama. Aga võib ka juhtuda, et kaup jääb katki, kuna välismaise tööandja jaoks ei ole siinsed lisakohustused vaeva väärt. Otsitakse mõni muu lahendus.

Ehk siis…

Lõpumoraal: enne liikumisvabaduse kasutamist ja välismaale (või ka välismaalt Eestisse) siirdumist on hädavajalik teha kodutööd ja uurida, mis selle kõigega kaasneb. Minu loos on põgusalt kirjutatud ainult maksuaspektidest, aga nõudeid-reegleid on veel. Bürokraatia ei ole küll päris otsatu, eriti EMP riikide ja Šveitsi puhul, aga väljastpoolt tulijatega tasub olla eriti tähelepanelik: elukoht on vaja registreerida, tööinspektsioonil ja politseil on omad ootused jne.