Veebruari MaksuMaksjas valimislubaduste täitmisest

Valimised on läbi saanud ja rahulikumad ajad kestavad vähemalt koalitsiooni moodustamiseni. Nii ongi paslik vaadata, kuidas kavatsevad erakonnad oma lubadusi täide viia. EML juhatuse liige Martin Huberg annab lugejatele väikese spikri, millistele aspektidele tuleks tähelepanu pöörata ja mida üldisemalt oodata.

EML jurist Hiie Marrandi lahkab küsimust, kas sellest suvest toimima hakkav meie riigi edendamine tervikuna ja tema raamatupidamisteenuse kvaliteedi tõstmine ehk kohustuslikuks muutuv e-arveldamine riigiga on ettevõtjate jaoks (lisaks IT-ettevõtetele) kokkuvõttes positiivne või negatiivne muudatus. Maksumaksjate liit avaldas oma seisukoha selle uue kohustuse suhtes juba 2016. aastal ning jääb kindlalt selle juurde.

Möödunud aastal tegi Euroopa Kohus Tallinna müügimaksu kohta otsuse, milles leidis, et müügimaks ei kahjusta ühise käibemaksusüsteemi toimimist, kuna see ei koorma kaubandustehinguid käibemaksuga võrreldaval moel, ning müügimaksu kehtestamine ega säilitamine ei ole käibemaksudirektiiviga vastuolus. Hiie Marrandi arutlebki teemal, kas nüüd on oodata müügimaksu taastamist, eriti arvestades, et enne valimisi on erakonnad avalikustanud väga väheseid katteallikaid oma maksulubadustele.

Margit Berko

MaksuMaksja peatoimetaja

EML pressiteade

14.02.2019

Eesti Maksumaksjate Liit kuulutas täna välja 2018. aasta maksumaksja sõbra ja vaenlase tiitli saajad.

Maksumaksja sõbra tiitli sai protestiaktsiooni „Maksud sõidavad Lätti“ korraldaja Taavi Leppik. Eesti Vabariigi 100. aastapäeval sõitsid tuhanded maksumaksjad kolonnis üle Läti piiri, et protesteerida Eesti aktsiisipoliitika vastu. See osutus vahest suurimaks meeleavalduseks pärast Eesti taasiseseisvumist ning mõjus turgutava meeldetuletusena, et Eestis kuulub kõrgem võim siiski rahvale. Protestiaktsioon oli selge märk, et Eesti inimesed on väsinud katteta maksulubadustest ja mõjuanalüüsita maksutõusudest ning soovivad maksurahu ja hinnastabiilsust.

Loe lisaks 24.02.2018 „Maksud sõidavad Lätti“ ürituse avakõnet ja EML tervituskõnet.

Maksumaksja vaenlase tiitli saavad Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa. Selle asemel et mõlemad asutused lahendaksid oma tõelisi probleeme, hakkasid „kassad“ 2018. aasta suvel käsikäes tegelema nimevahetusega, soovides ennast nimetada tervisekassaks ja töökassaks. Jääb mulje, et see ongi hetke kõige põletavam murekoht, ilma milleta ei saa need asutused oma põhifunktsioone enam täita. Esialgse prognoosi kohaselt oleks nimevahetuste hinnaks kujunenud pea miljon eurot, mis kahanes küll meedia ja maksumaksjate pahameele sunnil enam kui poole miljoni võrra. See oli ka nimevahetuse saaga ainus positiivne moment, kus tõestati, et kui vaja, on võimalik maksumaksja raha kokku hoida küll. Siiski leiab EML, et mõlemad kassad võivad edukalt jätkata praeguste nimedega. Arvestades seda, et riik on nagunii töötukassa reservid endale sundkorras laenuks võtnud, et muu hulgas lappida ka haigekassa eelarve puudujääki, võikski kaks kassat ühendada ja panna nimeks „Ühiskassa“.

Vaata ka: Nagu kaks tilka vett — Eesti Haigekassa, Eesti Töötukassa ja Georg Orwell „1984“.

Vt varasemate aastate tiitlisaajaid siit.

Eesti on valmis. Selline mulje võib jääda, hinnates möödunud aasta seadusloomet. 2018. aasta oktoobris läbi viidud Turu-uuringute AS uuringu järgi oli neli valdkonda, mis inimestele korda lähevad: heaolu suurendamine, tervishoiuteenuste kättesaadavus, sotsiaalne kindlustunne ja majanduse areng.

Riigikogu ja valitsuse tegevus osutatud eelistusi ei peegeldanud. Peenhäälestamise kogu au ja hiilguse on saanud endine peaminister Taavi Rõivas. Teenimatult. Möödunud aasta valitsuse ja Riigikogu töös oli kui üks lõputu hümn peenhäälestamisele.

Kui siia juurde lisada erakondade valimisprogrammides maad võtnud julgete ideede nappus, siis niimoodi jätkates ootab meid ees veel üks kaotatud kümnend.

Sama mündi teine pool on valitsuse andumine avalikule arvamusele. Raul Rebase tabavat määratlust[1] laenates on idalaste pealetungi tagajärjel valitsuse otsustusjulgus vähenenud kriitilise piirini.

Avalikku arvamust ei tohi ignoreerida, aga seda ei saa võtta iga otsustuse mõõdupuuks. Siit jooksebki veelahe poliitiku ja riigimehe vahel. Kui esimene muretseb, mida homsed lehed tema kohta kirjutavad, siis teise jaoks on oluline, kuidas hindavad Eesti arengut kümne aasta pärast ilmuvad ajalehed. Võimu, mis on valimistel antud, tuleb kasutada, sealhulgas ka ebamugavate otsuste tegemiseks ja nende selgitamiseks. Vastasel juhul oleme teel tagasi Muinas-Eestisse, samal ajal kui kogu muu maailm ehitab ja arendab.

2018. aastat jäävad meenutama hirm suurprojektide ees, sh uurimata tselluloositehase võimalused, kartus välismaalaste seaduse muutmisel tööjõupuuduse leevendamiseks ja mustvalged vaidlused rändeteemal.

Rändeleppe ja tselluloositehase ühisjooneks oli pooltoonideta arutelu. Nii pooldajad kui ka vastased õigustasid vastaspoole ründamist murega Eesti pärast.

Astume väga ohtlikule pinnale, kui hakkame vastumeelset seisukohta ründama põhjusel, et see ei ole kantud murest Eesti pärast. Siit on vaid samm selleni, et on olemas maailmavaateliselt õige ja vale arvamus. Kui asjatundja otsustab emotsionaalsete rünnakute hirmus vait olla, siis hakkabki otsustamisel õhinapõhisus domineerima teadmispõhisuse üle. Seetõttu oleks Eestile parem, kui me nii jõuliselt oma muret ei väljendaks.

Kaheksandat korda toimuva parima ja halvima seaduse võistluse žürii arvates on parimaks seaduseks investeerimisfondide seaduse muudatused. Seadus suurendab II samba pensionifondide tootlikkust, vähendab kohustuslike pensionifondide tasusid, nähes ette pensionifondide valitsemistasu piirmäära langetamise. Tegemist on avalikes huvides tehtud ja läbimõeldud seadusega, mille algatus tuli eraettevõtjatelt ja mis lahendab tegelikku, mitte väljamõeldud vajadust. Kui midagi ette heita, siis „liiga hilja ja liiga vähe“.

Parimate pjedestaalile mahtus ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muudatused, mis kõrvaldasid kuus aastat kestnud põhiseadusevastase olukorra, mille tulemusena saavad maaomanikud nõuda tasu tehnovõrkude talumise eest. Kuus aastat on muidugi pikk aeg, kui arvestada, et turbomenetluses suudab Riigikogu soovi korral eelnõu nullist lõpphääletuseni viia kolme nädalaga.

Rõõmu valmistas möödunud aastal ka järjest paranev kaasamiskultuur paljudes ministeeriumides, mis kohati võttis suisa arutelukultuuri mõõtmed.

Halvimaks seaduseks valis žürii kinnisasja avalikes huvides sundvõõrandamise seaduse. Me ei sea kahtluse alla, et ülekaaluka avaliku huvi korral võib omaniku kinnisasja võõrandamine olla õigustatud. Sundvõõrandamise alused on aga seaduses liiga laiaulatuslikud, otsustamise võib delegeerida ametniku tasandile ja tehnovõrkude rajamisel võõrale maale ei ole üldse vaja püüda omanikuga läbi rääkida.

Halvim seadus peegeldab ohtlikku arengut. Riik võtab enesele järjest suurema rolli meie igapäevaelu korraldamisel. Põhiseadusest tuleneb nõue, et igaühel on õigus tegutseda vabalt, ja selle õiguse piiramiseks peavad olema väga kaalukad põhjused. Seaduste tegemise loogika on aga äraspidine — põhiõigused on riigipoolne kingitus, mille riik võib igal ajal tagasi võtta. Tuleb nõustuda Illimar Pärnamäega[2], kelle arvates paistab Eestis valitsevat arusaam, et hea seadus on see, mille tegelik kasusaaja on üks või teine riigiasutus. Selle hoiaku muutmiseks valiski žürii halvimaks seaduseks kinnisasja avalikes huvides sundvõõrandamist lihtsustava seaduse.

Erakonnad on valimisprogrammides lubanud vähendada õigusloomet ja liigset bürokraatiat. Miks on raske seda tõsiselt võtta? Valimislubadustes ilmneb vastuolu, sest liigse bürokraatia ja õigusloome vähendamine ning samal ajal riigi kohalolu suurendamine ja lubadus tagada rohkem sotsiaalseid hüvesid on vastassuunalised. Seetõttu jääb ka unistuseks vähese halduskoormuse ja heade seadustega riik.

Žürii liikmete hulgas tekkis küsimus, et mis tegelikult juhtuks, kui järgmine Riigikogu ei võta nelja aasta jooksul vastu ühtegi seadust, mis pole just EL õigusest tulenevalt või riigieelarvest lähtuvalt kohustuslik. Me ei suutnud tuvastada ühtegi olulist riski peale selle, et kõik seni vastu võetud halvad seadused ja normid kehtivad edasi.

Iga valitsuskoalitsioon on lubanud seaduste tegemise konveierit aeglustada. Valitsuse nullbürokraatia programmi tulemused jäävad ootustele alla ning justiitsminister on närvilise seadusloome rahustamisel ebaõnnestunud. Miks?

Üks nurjumise allikatest on see, et helded valimislubadused sotsiaalsektoris nõuavad järjest detailsemaid reegleid hüvede jagamiseks ja uusi reegleid täiendavate tuluallikate leidmisel. Teine põhjus on selles, et seaduste loojad üritavad õigusele peale suruda mitteomaseid rolle — õpetada inimesi käituma ja tagada ühiskonna moraal.

Kolmandaks toodab õigusnorme juurde ametnike kartus seadusi läbi terve mõistuse filtri lasta. Ilmekaks näiteks on sünnijärgsete Eesti kodanike (Alli Rutto jt) alandamine PPAs. Kuigi Eesti põhiseadus sõnaselgelt keelab sünnijärgselt kodanikult kodakondsuse võtmise, ähvardasid ametnikud Eesti kodakondsuse ära võtta neilt, kes teisest kodakondsusest ei loobu. Tänu õiguskantslerile need juhtumid lahenesid. Järelikult ei ole seadusteksti inimlikuks tõlgendamiseks alati vaja seadust täiendada.

Ülaltoodud hädad ei ole uued ega üllatavad. Üllatav on hoopis, et valijatena me talume riigi laiutamist. Lääne Elu kirjeldas hiljuti, kuidas ühe kriminaalasja raames kuulati kaheksa kuu jooksul pealt 1000 inimese telefonikõnesid. Ja seda kriminaalasjas, mis kohtusse jõudmata kokku kukkus. Erinevad seadused näevad meie õiguste teostamiseks ette järjest enam uusi loamenetlusi ning omanikele seatavaid avalikes huvides tehtud kitsendusi ei hüvitata (muinsuskaitseseadus). Valitseb hoiak, et kuni see on „nende“ mure, mis meid ei puuduta, pole muretseda vaja.

Õigus on Taavi Veskimäel[3], et vastandada ei tohi meid ja neid. See on meie valitsus ja Riigikogu, nii oma headuses kui kurjuses. Need on meie kaasmaalased, keda halvad seadused kiusavad.

Seetõttu peab igaüks meist vaatama kaugemale oma ninaesisest ja mitte leppima kohaga pealtvaatajate hulgas. Meie toetus riigireformile põhinebki lootusel, et riigi suhtumist põhiõigustesse on võimalik muuta.

Allar Jõks

vandeadvokaat

Parima ja halvima seaduse võistluse žürii liige

Toomas Tamsar

Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja

Parima ja halvima seaduse võistluse žürii liige

Tegemist on teenusmajanduse koja ja Postimehe koostöös toimuva võistlusega, mille eesmärk on tunnustada ja taunida seda, kuidas Eestis seadusi tehakse.

Artikkel ilmus 20.02.2019 Postimehes.

[1] Raul Rebane. Valimiste peaküsimus on jälle „kas demokraatia või kõva käsi?”. – Postimees, 03.01.2019. – Toim. märkus.

[2] Illimar Pärnamägi. Kas Eesti on ametnike paradiis? – Postimees, 18.02.2019.

[3] Taavi Veskimägi: vale on Eestis vastandada eliiti ja rahvast. – Postimees, 03.02.2019.

Maksumaksjate liit kuulub Euroopa katuseorganisatsiooni — Euroopa Maksumaksjate Aassotsiatsiooni (ingl k – Taxpayers Association of Europe, TAE). Sinna kuulub ühtekokku 36 liikmesorganisatsiooni. Mõnest riigist kuulub TAE-sse rohkem kui üks mittetulundusühing. Ukrainast näiteks kolm, Itaalia, Saksamaa ja Läti maksumaksjad aga on esindatud kahe mittetulundusühinguga.

Liikmete arvu poolest ületab EML paljusid oma Euroopa kaaslasi suurelt. Meie väikse rahvaarvu juures on üpris tähelepanuväärne, et ületame liikmelisuses selliseid riike nagu Austria, Valgevene, Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Gruusia, Kreeka, Ungari, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Poola, Portugal, Rumeenia, Serbia, Venemaa, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania ja Šveits. Massilise liikmete arvuga organisatsioonid on näiteks Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Rootsis, Ukrainas ja Suurbritannias.

Maksumaksjate katuseorganisatsioon püüab oma piiratud rahaliste vahenditega seista maksumaksjate õiguste eest ning ütleb võimaluse korral sõna sekka ka poliitilises debatis. TAE president on Rolf von Hohenhau ja peasekretär Michael Jäger. Peakorter asub Brüsselis. Toome lugejateni lühikokkuvõtte TAE 2018. aasta tegemistest.

Euroopa maksumaksjate „valvekoer” TAE oli 2018. aastal vägagi aktiivne. Mõõdukate rahaliste vahenditega õnnestus esindada maksumaksjate huve Euroopas ja tekitada murede üle poliitiline arutelu. Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament korraldasid maksumaksjatele eelmisel aastal rünnakuid mitmel korral. Seega ei ole TAE töö kahanenud, vaid kasvanud, ja muutunud Euroopa kodanike heaolu seisukohalt kriitilisemaks.

Võitlus EL maksude ja muude väljakutsetega

Meie tähelepanu keskmes on maksumaksjate õiguste kaitse. Never-ending story — Euroopa Komisjon püüab ikka ja jälle veenda liikmesriike ning Euroopa Parlamenti rakendama EL maksu, kehtestama uusi makse, nagu digimaks või finantstehingumaks, ja mis veelgi halvem, ühtlustama otseseid makse EL riikide vahel. Tänaseni oleme suutnud selle ära hoida.

Praegu on käimas EL eelarve arutelu aastateks 2021–2027. Euroopa Komisjon kavatseb jätkuvalt eelarvet suurendada ja nõuab omavahendeid.

BREXIT hääletus ja Suurbritannia EList lahkumise leping panevad meid suurema surve alla. Täna ei tea keegi, mis meil ees seisab — raske BREXIT, pehme BREXIT, uus referendum, uued läbirääkimised. Maksumaksjate ühendusena oleme seda arutelu jälginud ja hoidnud võimalikke tulemusi kriitilise tähelepanu all. On suur oht, et EL või meie riiklikud rahandusministrid kasutavad seda olukorda ära, suurendades makse või ühtlustades neid kasutult.

Prantsusmaa ja Itaalia poliitiline areng ei lihtsusta maksumaksjate olukorda ei Prantsusmaal, Itaalias ega ka ülejäänud ELis. Macron pooldab Euroopaga sügavamat suhet, Itaalia tahab Euroopa lepingutest lahti ütelda.

Vaja on ennetada Euroopa Komisjoni maksurünnakut

Sel nädalal esitas Euroopa majandus- ja rahandusküsimuste, maksunduse ja tolliküsimuste volinik Pierre Moscovici ettepaneku kaotada maksuküsimuste osas ühehäälsuse põhimõte.[1] TAE lükkab Euroopa Komisjoni pahatahtliku ettepaneku kindlalt tagasi. EL komisjoni ettepaneku kohaselt ei otsusta EL liikmesriigid tulevikus enam maksupoliitika küsimustes ühehäälselt, vaid kvalifitseeritud häälteenamusega. Õiglasema maksukonkurentsi ettekäändel ja eesmärgiga lihtsustada üleeuroopaliste maksude rakendamist nõuab komisjon „riigi suveräänsuse traditsiooniliste vaatenurkade” ülevaatamist.

Siiani on üksmeelsuse põhimõte kodanikke EL komisjoni maksualaste ideede eest kaitsnud. Euroopa Komisjon on huvitatud ainult oma võimupositsiooni tugevdamisest, maksukonkurentsi kaotamisest Euroopas ja võimalusest rakendada uusi makse ilma riigi vastuseisuta.[2]

Euroopa Liitu ähvardab laiaulatuslik ühtlustamine. Alguses ühtlustatakse maksud, seejärel sotsiaalsüsteemid, ja kulmineerub see kõigi teiste eluvaldkondade ühtlustamisega Euroopas. See ei ole vastuolus mitte ainult EL subsidiaarsuse ja autonoomia põhimõttega, vaid ka reaalsusega. Euroopa inimesed on erinevad, neil on erinevad kultuurid ja traditsioonid ning nad tahavad neid sellistena ka hoida.

TAE võitleb maksukonkurentsi säilitamise eest, mistõttu me lükkame EL komisjoni ettepaneku tagasi. Ainult konkurents kaitseb nii kodanikke kui ettevõtteid maksukoormuse suurenemise eest. Maksustamise kartellikokkulepe tuleb seega igal juhul ära hoida. Komisjoni ülesanne on tagada konkurents — ka maksude puhul — ja kindlasti mitte seda kõrvaldada.

EL digimaksu kehtestamise ettepanek tuleb peatada

Siin on teinegi näide sellest, kuidas EL komisjon püüab maksumaksjaid rünnata ning vähendada majanduslikku vabadust ja konkurentsi. Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku võtta ELis kasutusele digimaks, mida TAE kindlasti ei luba.

EL komisjoni idee on järgmine: kes ei tahaks, et suured „pahad” ettevõtted, nagu Google, Amazon ja Facebook, maksaksid lõpuks ometi rohkem makse? Selleks tuleks ainult ettevõtete maksubaas ühtlustada ning kehtestada ettevõtetele kogu EL hõlmavad miinimummaksud ja EL digimaks. See on ainus tee panna hiiglastele käpp peale, mõtleb Euroopa Komisjon. Üks õige inimene ei saa ju olla sellele vastu?

Tegelikkuses on aga läbipaistvus ja rangemad eeskirjad juba olemas. Väga kergesti, kogemuslikult ja tõestatavalt võib ümber lükata EL komisjoni väite, et digitaalse äritegevuse ja tavapärase äritegevuse maksustamise vahel on tõsine, poliitiliselt soovimatu erinevus.

Teeme maksumaksjate ühenduses kõik endast oleneva, et vältida EL digimaksu. Oleme rangelt selle Euroopa kiirtöö vastu. Oleks mõttekam, asjakohasem ja kaasaegsem alustada tööd OECD raames rahvusvaheliste maksueeskirjade läbivaatamisega, selle asemel et sooritada uus Euroopa soolojooks.

Tuleb loota, et ükski riik ei osale selles maksuhullumeelsuses ja digimaks naaseb sinna, kuhu see kuulub — Euroopa Komisjoni tagasilükatud maksukartelliideede prügikasti.

Kui ühel hetkel — meie paremate teadmiste vastaselt — ühtlustatakse Euroopas otsesed maksud, peavad kõik teadma, et sellest päevast peale on meil ka püsiv EL rahaline hüvitis, kuna maksud on olulised ja seega peavad olema tagatud ka kompensatsioonitegurid. Ükski ettevõte ei lähe vabatahtlikult Ida-Euroopasse või mõnele Euroopa saarele, kui ta leiab sama maksumääraga samad raamtingimused ka Berliinist, Pariisist, Roomast või Madridist.

Selle asemel et tulla pidevalt lagedale uute ideedega „maksude tõstmise sõprade õnne nimel”, peaks Euroopa Komisjon alustama institutsioonide reformimisega.

Rohkem Euroopat, kui see on vajalik, ja vähem Euroopat, kui see on võimalik!

Euroopa Liidu ümberkorraldused on vajalikud

Võidelda tuleb EL institutsioonilise reformi eest. EL tegutseb siiani tavapäraselt, hoolimata BREXITist, pagulaskriisist, Vene konfliktist ja USA uuest poliitikast. Ilma reformideta on suur oht, et kompetentsi kuhjumine Brüsselisse jätkub ja EL kulutused aina suurenevad. Vajame EL reforme ja Euroopa uut poliitilist lähenemisviisi maksumaksjate huvidele tõhusamate riiklike kulutustega. Vajame avatud arutelu ideede ja optimaalsete lahenduste üle. Seda ei toimu EL asutustes ikka veel, mistõttu on maksumaksjate ühenduste kaasamine vajalik.

TAE auhind 2019

Eelmisel aastal TAE auhinda välja ei antud. Aga see sündmus on alati olnud kõrgelt hinnatud ja sobib hästi TAE-d Brüsselis tutvustama. Kui teil on võitja kohta ettepanekuid, oleme rõõmuga valmis neid kaaluma. Ettepanekud saab saata aadressile michael.jaeger(at)steuerzahler-bayern.de.

Aastal 2019 jätkame vastupanu kõigile rünnakutele, mis on suunatud vabaduse ja maksumaksjate huvide vastu.

Tõlkinud:Tiiu Varend

Maksumaksja

[1] Vt Euroopa Komisjoni 15.01.2019 pressiteadet „Komisjon algatab arutelu EL maksupoliitikas järk-järgult tõhusamale ja demokraatlikumale otsustusprotsessile ülemineku üle“. – Toim. märkus.

[2] Ka Eesti on selle ettepaneku vastu. „Eesti huvid on maksuküsimustes paremini kaitstud liikmesriikide praeguse ühehäälse otsustamisega korralduse juures,“ sõnas rahandusminister Toomas Tõniste. Vt Rahandusministeeriumi pressiteade. Eesti pooldab maksuküsimustes liikmesriikide ühehäälset otsustamist. – www.fin.ee, 12.02.2019. — Toim. märkus.

kasulik.delfi.ee

05.02.2019

Eesti on erinevalt teistest Euroopa Liidu riikidest võtnud tubakapoliitikas dogmaatilise seisukoha, kus alternatiivseid tubakatooteid ei seadustata või maksustatakse tavalistest sigarettidest kõrgemalt. Kuigi palju on räägitud Lätist toodud alkoholist, siis üha suuremaks probleemiks on saamas hoopis tubakatoodete salaturg.

Põhiliseks piirikaubanduse artikliks ei ole seejuures üksnes tavalised sigaretid, vaid üha rohkem e-sigarettide täitevedelikud ja uued kuumutamistehnoloogial põhinevad tooted. Väidetavalt on Eestis ka mitukümmend tuhat huuletubaka tarvitajat.

Kui huuletubakaga on seadusandjal vähe midagi ette võtta, sest Euroopa Liidus on selle turustamine keelatud, siis teiste toodetega on sootuks teine lugu — nende puhul oleme ise paraja jama kokku keeranud. Näiteks e-sigarettide täitevedelikel on Eestis Läti ja Leeduga võrreldes ligi kaks korda suurem aktsiisimäär ja kuumutatavad tooted ei ole Eestis ainsa Euroopa Liidu riigina üldsegi seadustatud, olgugi et EL tubakadirektiiv on riikidele sellise juhise andnud.

Eestis on tekkinud mahukas uute tubakatoodete salaturg, mida ametnikud ja poliitikud ei taha tunnistada. Meil puudub absoluutselt igasugune ülevaade, palju selliste toodete tarbijaid üldarvudes on, aga enamik meist teab vähemalt kedagi, kes selliseid tooteid tarbib.

Uued alternatiivsed tubakatooted on tulnud, et jääda. Selle asemel et neid keelata — mis on praeguseks ebaõnnestunud —, tasuks mõelda, kuidas neid reguleerida selliselt, et ei tekiks uut rikastumisallikat salakaubitsejatele ja riik saaks teenida maksutulusid.

Tubakaaktsiisi laekub igal aastal riigieelarvesse võrreldavas mahus alkoholiaktsiisiga. Me teame, et alkoholiaktsiisi prognoosiga on miljoneid mööda pandud ja tekitatud piirikaubandus, kuid märksa vähem ollakse teadlikud, et ka tubakaaktsiis ei tule hästi ots otsaga kokku. Uskuge, asi ei ole selles, et inimesed on järsku sigarettidest ja tubakast loobunud. Nad ostavad selle Lätist või Venemaalt või on sigaretid asendatud uute toodetega, millest ei ole ametlikus statistikas jälgegi. Viimasel juhul keedetakse kodus kes teab millest kokku e-sigarettide täitevedelikke ja üha enam tehakse piirireise, et tuua riiki sisse kuumutatavat tubakat.

Aga miks see meid, maksumaksjaid, peaks huvitama? Lõppkokkuvõttes viiakse see maksuraha, mis võiks laekuda Eesti riigieelarvesse, Lätti, Venemaale või Rootsi, kust uudseid tubakatooteid hangitakse. Seal ehitatakse koolimaju, teesid, antakse inimestele pensionilisa, aga meie majandusse ei jää raasukestki. Mina olen veendunud, et parem sellised kaubad reguleerida ja maksustada, kui lasta salaärikatel ja naaberriikidel rikastuda.

ERR.ee
16.08.2018

Haigekassa juht Rain Laane ja töötukassa juht Meelis Paavel kinnitasid, et nimevahetusega seotud kulusid on võimalik oluliselt vähendada — kokku kuluks nimevahetusele varem kavandatud 865 000 asemel 350 000 eurot.

Sotsiaalkindlustusfondide juhtidega kohtunud peaminister Jüri Ratas ning tervise- ja tööminister Riina Sikkut avaldasid plaanile toetust. Kulud kaetakse seejuures asutuste tegevuskuludest.

Ratase sõnul tuleb nimevahetusega tempokalt edasi liikuda, et viia haigekassa ja töötukassa nimetus nende muutunud eesmärkide ja tegevusega vastavusse.

„Nii haige- kui töötukassa ülesanded on ajas oluliselt laienenud ning asutuste nimed ei vasta enam nende olemusele. Kui algselt nimevahetuseks kavandatud summad olid selgelt liiga suured, siis täna kinnitasid nii haigekassa kui töötukassa juht, et muudatused on võimalik ära teha rohkem kui kaks korda odavamalt,” ütles ta ning avaldas lootust, et tervise- ja töökassana saavad asutused alustada juba uuest aastast.

Sügisest varakevadeni toimuvad nakkushaiguste puhangud — eks ilmaolud ole selleks soodsad, inimeste tavapärane tervis tsipa kehvem ning loodus ka omamoodi puhkeseisundis.

Sama on poliitika ja valimistega — enamasti toimuvad need sügisel või talve lõpu poole ning olud soosivad rohkeid puhanguid, suures osas maksupoliitilisi. Kusjuures, mis on iseloomulik — kohalikel valimistel on tihti mingil veidral põhjusel rõhk riiklikel maksudel ja Riigikogu valimiste puhul tuuakse sekka kohalikku temaatikat (nt turismimaks jms). Sellel on oma loogika ja see võib olla vaktsiini väljatöötajatele oluline teave, või siis mitte.

Hetkel oleme taas maksupoliitika puhangu meelevallas, kuid loodame sellest elusatena ja mitte oluliselt vaesematena välja tulla. Samas, kes teab — mõnigi tagajärg on teinekord sedavõrd ootamatu, et maika kõrvale tasuks ka puusärgi raha korjama hakata.

Kratid hoos

Olen alati imestanud, miks mingi osa ühiskonnast tegeleb päris sageli küsimusega, kuidas riigieelarvesse või kohalikku eelarvesse raha juurde saada. Ma mõtlen just uute nippide ja trikkide väljamõtlemist, mitte kaupade tootmist, teenuste osutamist ja muud pudi-padi, mis suurendaks käibeid, palkasid, tarbimist jne, ja sealtkaudu loomupäraselt paneks rahajõe õiges suunas voolama, vaid just lihtsalt mingi osa inimestest tegeleb mõtlemisega, kuidas teistelt rohkem raha ära võtta.

Kui seda küsimust kontekstiväliselt (milleks on valimised) vaadata, siis tundub see pisut võrreldavana kelmi või varga (kui soovite) mõttemaailmaga, st a) mul ei ole midagi, mida mul on vaja; b) kellelgi teisel on; c) pean välja mõtlema mingi hea põhjenduse, kuidas see ressurss (milleks on tavaliselt raha) endale saada.

Eriti hea põhjendus on selline, kus teine pool teeb seda peaaegu vabatahtlikult ja mõmiseb kaasa midagi arusaamatut, kuid ehk heatoonilist. „Bingo“ on siis, kui teine pool tunneb end süüdi ja hakkab ise raha kassasse toppima, et mitte endast mingit muljet jätta (nt rassist, vanurite vihkaja, naistevastase vägivalla pooldaja, soolise lõhe õhutaja jne).

Tavaelus on mõnel juhul tegemist varga, mõnel juhul röövli ja mõnel juhul osava kelmiga. Pööramata tähelepanu nende terminite ning koosseisude karistusõiguslikule sisule ja kirjeldusele, on ühiskondlikus plaanis tegemist võrdlemisi põlastusväärse tegevusega ja kes teeb, on „tegija“ ehk siis…

Aga kui seesama asi toimub poliitika kui tegevuse raames, omandab see hoopis teise tähenduse ning mõõtkava. Kõige labasem näide on, et kui poliitik räägib maksukingitusest (või mõnest selle analoogist), siis enamasti tähendab see, et teilt, kallis kaasmaalane või siin tegutsev juriidiline kehand, jäetakse midagi täiendavalt ära võtmata. Võimalik, et olukord on selline, et miskit on otsustatud teilt ära võtta, kuid seda võetakse vähem või ei võeta üldse ja teile antakse teada, et teile on tehtud kingitus, maksukingitus.

Kujutage ette, et teile tuleb Viru tänaval kantpea vastu, võtab rahakoti ära, mõtleb viivu ja ütleb: „Hea härra, vali mind! Ma teen sulle kingituse, saad oma raha tagasi. Palun! Tänada pole vaja.“ Kas te oleksite saanud kingituse või saite oma raha tagasi?

Kui sedasama teevad näiteks poliitikud, siis muutub see maksukingituseks.[1] Suur osa inimestest ei saa seejuures aru, et raha ei tule seinast ja piim ei tule poest.

Uued ideed

Ja nii me jõuame valimiste konteksti, kus hakkab vasakult ja paremalt tulema ettepanekuid, milliseid uusi makse saaks kehtestada, milliseid võiks kehtestada, milliseid võiks „kaaluda“. Ja kui seda otse välja ei öelda, siis sisuliselt peab sellega arvestama, sest kõike, mida kokku lubatakse, tuleb mingil viisil finantseerida.

See on selline vaese näljase looma mentaliteet, kus tuleb leida võimalikult jõukohane, kiiret rahuldust ehk näljakustutust pakkuv ohver, kes ründajale võimalikult väikest vastupanu osutaks ja vähe kahju tekitaks.

Näiteks turistid — mida nad siin niisama tuiavad, rikuvad vanalinnas tänavapilti, räägivad imelikus keeles ja muudkui möirgavad (kui täis on). Nendele tuleks kehtestada turisti- või turismimaks.[2] Polegi aru saanud, on see otsene maks (nt turist kergendab piiril kukrut) või kaudne maks (nt majutusasutuse käibelt võetav). Siis on neil justkui töllerdamise eest makstud ja kui maksupilet on ette näidata, siis Hollikas „molli“ ei saa.

Aga selliseid ideid on pea kõigil. Kui idee ei ole otsene, siis tuleb see kulude suurust silmas pidades millalgi hiljem välja.

Näiteks, Vabaerakond kuulutab oma platvormis: Meie hinnangul on kapitalimaksud Eestis võrreldes paljude teiste riikidega alarakendatud. Kapitali maksustamine on aga majanduse arenguks üks neutraalsemaid maksuliike, kuna ei puuduta tootmissisendeid ega vahetult tekkinud kasumit, vaid juba akumuleerunud ja osaliselt majandustegevusest väljunud kasumit.[3]

Keskerakonna suund: Meil tuleb muuta Eesti maksusüsteemi kaasaegsemaks ja tõhusamaks, keskendudes enam kõrgemate tulusaajate maksustamisele /—/.[4]

Reformierakond otseselt midagi uut ega huvitavat ei reklaami: Reformierakonna esimene samm on maksukaose lõpetamine ning lihtsa ja õiglase maksusüsteemi taastamine /—/[5], kuid keeldub ka tunnistamast, et suur osa maksukaosest ja jamadest on nende osalusel hoo sisse saanud.

See-eest pakub auesimees Siim Kallas aeg-ajalt ideid: nt tehingumaks majandustegevusele[6], kinnisvaramaks.[7]

Ka Isamaa on tagasi tõmmanud ja lubab enda varasemast tegevusest edaspidi mõnda aega hoiduda: Stabiilne ja etteaimatav maksukeskkond aitab lähiaastatel Eesti majanduse arengule rohkem kaasa kui läbikaalumata muudatused maksusüsteemis /—/.[8]

Punased lubavad samuti üht-teist, mille varjus tuleb ka kolmandat nagu Keskerakonnalgi: Tuleval valimisperioodil peavad sotsiaaldemokraadid vajalikuks tagada eelkõige maksurahu, selleks et tagada riigi üldine stabiilne areng. Me ei tõsta üldist maksukoormust. Teiseks kavatseme teha maksud õiglasemaks, selleks, et väheneks väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormus.[9] Sisuliselt tuleb täiega ja nendele, kes seni tulumaksu on maksnud liiga vähe, ehk siis sisuliselt vihjatakse kogu aeg astmelisele tulumaksule, mis praeguse „astmelise tulumaksu“ veel astmelisemaks teeks ja üht-teist veel.

EKRE programmis valitseb uute kohustuste osas õnneks igavus, kuid lubadusi, mis maksavad, on palju.

See-eest Eesti 200 julgeb midagi ka välja öelda: Oleme veendumusel, et majanduskasvule mõjuvad kõige kahjulikumalt kasumi maksustamine, füüsilise isiku tulumaks ja seejärel tarbimismaksud. Kõige vähem kahjulikud on jooksvad varamaksud, mida on võrreldes teiste maksuliikidega Eestis liiga vähe kasutatud. Algatame ühiskonnas laiema diskussiooni maksusüsteemi ümberkorraldamiseks selliselt, et osa maksukoormusest viiakse tööjõult üle varadele.[10]

Mis toimub?

Ühe teema, millele eriti ei keskenduta ja millele on vaid paar inimest tähelepanu juhtinud, on hästi avanud Tõnu Mertsina: Järgmise aastal jagab riik oma eelarvega laiali 11,3 miljardit eurot, mida on tänavusest 7% rohkem. Mertsina tõi aga võrdluse 11 aasta taguse majanduslanguse eelse tipuga, 2008. aastaga — järgmise aasta eelarve on lausa 84% suurem.

„Vahepeal on hinnad kasvanud, aga isegi inflatsiooniga kohandatuna on järgmise aasta eelarve ligikaudu 58% suurem. Tundub päris korraliku kasvuna. Võrdluseks — Eesti majandus kasvab samal ajal umbes 64% jooksev- ja 21% püsivhindades. Seega on riigi jaotatav raha kasvanud kiiremini kui majanduses juurdeloodud väärtus,” selgitas Mertsina.[11]

Kui me nüüd eelnevat silmas peame ja vaatame seda, mida uus eeldatav Riigikogu koosseis meile lubab, siis võib asi päris käest minna.

Sisuliselt lubatakse meile kõike ja seda kõike mõistagi meie enda raha eest, sest kuskilt mujalt see raha tulla ei saa. Riigieelarve hakkab tulude poole pealt paisuma uute maksude arvelt ja kulude poole pealt uute maksukingituste arvelt. Ah jaa, mõni maantee saab ka lisarea või kaks.

Aga selleks, et seda kõike kinni maksta, on vaja raha. Ja raha on vaja vaid lubaduste kinnimaksmiseks. Lubadusi on vaja selleks, et Riigikokku pääseda ja koalitsioon moodustada, võim tsementeerida. Lubaduste täitmiseks on jälle raha vaja…

Tundub, et suur osa kasvust on ühest taskust teise raha tõstmine ja seni on üpris vähe olnud kuulda, mida täpselt saaks riik omalt poolt teha, et ettevõtjatel hästi läheks, kaupa eksportida õnnestuks, teenuseid välismaale müüa oleks ja nii eedasi, ja nii tagasi.

Kuidagi ei taha juurduda arusaam, et raha ei tule riigieelarvesse sellest, et see sinna kirjutatakse, vaid ettevõtlus peab õitsema, inimesed peavad palka saama, tarbima, omama asju jne. Alles selle tulemusel tekivad riigieelarvesse numbrite juurde reaalsed summad, st raha, sest dividendidelt makstakse tulumaksu, palkadelt palgamaksusid, käibelt käibemaksu ja aktsiisikaupadelt aktsiisi, kinnisasjadelt maamaksu, reklaamilt reklaamimaksu jne. Maksud ei tingi otseselt majandustegevust, kuid mõjutavad seda. Ja kui need liiga palju ja ebasoodsas suunas hakkavad mõjutama, siis tuleb meil silmitsi seista piirikaubanduse, ümbrikupalkade, sh võõrtööjõuga, käibe varjamise ja muu sellisega.

Mis kasu on lubadusest ettevõtluskeskkonda soodustada, kui kõik läheb keerukamaks ja kallimaks? Peaks ju ometi meeles olema, mis juhtus, kui aktsiisidega liiga ahneks mindi. See kehtib iga maksu puhul. Ei ole kasu, et ma saan odavast viinast end täis juua, kui mulle jääb palgast maksude tõttu vähem kätte, või vastupidi. Asjad on omavahel tihedamini seotud, kui tunnistada soovitakse.

Lubaduste hinnad

Rahandusministeerium mõõtis mõningate valimislubaduste hinda ja hinnad on üllatavad. Kui paljudele heideti ette, et nad ei ole näidanud ära, kust „nuts“ tuleb, siis Vabaerakord oli ühe katteallika leidnud: Eraisiku tulumaksu muudatuste kulud kataks aga Vabaerakonna lubadus taastada ettevõtete tulumaksu kehtestamine, mida ei rakendataks väikese käibega ettevõtete suhtes. Vastavalt erakonna selgitusele maksustatakse tagasiulatuvalt ettevõtete jaotamata kasum. Ministeeriumi hinnangul tooks see riigi eelarvesse 242 miljonit eurot juurde.[12]

Huvitav küll, mis siis saaks, kui ettevõtjad hakkaksid tulumaksu maksma senisest 242 miljonit enam? Kas palgad kasvaksid või tuleks väike koondamistelaine? Järsku kahaneks tarbimine, sest paljud jääksid ehk tööta? Või ehk oleks sel veel mõni „positiivne“ mõju? Kes on tulumaksu ja raamatupidamisega kokku puutunud, oskab ennustada, kui lihtne oleks klassikalise tulumaksu kehtestamine, selle haldamine ning millised seesmised kulud see täiendavalt ettevõtlusele kaasa tooks. Aga nad ei ole ainsad.

Ei tahagi väga valima minna, kuid minemata jätmine oleks ka jabur.

Martin Huberg

EML juhatuse liige

[1] Vt Tanel Kiik vastab Arto Aasale: Reformierakonna „parem plaan“ on 100-eurone maksukingitus jõukamatele. – EPL.ee, 18.02.2019.

[2] Vt nt Raimond Kaljulaid on kahe käega turismimaksu poolt, Toomas Kivimägi leiab, et see on saatanast. – Postimees.ee, 14.02.2019.

[3] https://vabaerakond.ee/wp-content/uploads/2019/01/TEREVE-EESTI-HEAKS-VALIMISPROGRAMM.pdf.

[4] www.keskerakond.ee/files/Eesti-Keskerakonna-valimisplatvorm-Riigikogu-2019-valimistel.pdf.

[5] www.reform.ee/riigikogu-valimised-2019/valimisprogramm.

[6] Vt Kallas: omavalitsused huvituvad liiga vähe äritegevusest oma territooriumil. Toim. Aleksander Krjukov. – ERR.ee, 31.01.2018.

[7] Vt Adele Johanson. Siim Kallas: Eestis võiks kehtestada kinnisvaramaksu. – Postimees.ee, 15.01.2018.

[8] https://isamaa.ee/iwp/wp-content/uploads/2019/01/Isamaa-programm-RK-valimisteks_PDF_fin2019.pdf.

[9] https://valimised2019.sotsid.ee/teemad/oiglane-ja-arengut-soodustav-maksukeskkond/.

[10] https://eesti200.ee/programm/.

[11] Swedbank: valitsus kulutab rohkem, kui majandus lisab väärtust. – Äripäev Online, 26.10.2018.

[12] Vt Lubadustele hinnalipikud külge: erakonnad külvavad maksumaksjate raha. – Postimees.ee, 18.02.2019.

Rahandusministeeriumi pressiteade
20.02.2019

Riigikogu võttis vastu seaduse, millega väheneb ettevõtjate ja kodanike halduskoormus statistikatöödeks vajalike andmete esitamisel, sest riiklike andmekogude infot saab edaspidi laialdasemalt ristkasutada.

„Seadusemuudatusega saame üle minna andmete ühekordse küsimise põhimõttele, võttes laialdasemalt kasutusele riiklikes andmekogudes juba olemasoleva info. See muudatus peaks eriti rõõmustama neid, kes riigireformi toetavad elluviimist ning soovivad vähendada mitmekordset andmete esitamist ja riigisektoris tegevuste dubleerimist — see samm on nüüd tehtud just nende probleemide lahendamiseks,“ ütles rahandusminister Toomas Tõniste. „Nii tekib ka andmetest parem ja terviklik ülevaade ning kiirem juurdepääs õigetele andmetele vajakul hetkel.“

Riikliku statistika seaduse ja avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõuga pannakse paika riiklikes andmekogudes olevate andmete kvaliteedinõuded ja nende hoidmise ning kasutamise tingimused. Muudatuse tulemusena saab Statistikaamet andmekogudes olevaid andmeid laialdasemalt ristkasutada ja vähendada andmeesitajate halduskoormust. Üks eesmärk on statistika koostamiseks üha enam kasutusele võtta juba andmekogudes olevaid andmeid ning tagada neile teiste riigiasutuste ligipääs, järgides kõiki vajalikke andmekaitsereegleid. Mida rohkem kasutatakse juba olemasolevaid andmeid, seda vähem peab andmeid täiendavate küsitlustega lisaks küsima. Väheneb dubleerimine, inimestelt ja ettevõtjatelt andmete topelt küsimine ning paraneb otsuste kvaliteet.

Seni seaduses reguleerimata olnud riiklikul tasandil andmehalduse koordineerimise ülesanne antakse Statistikaametile kui riigi peamisele andmetega tegelevale kompetentsikeskusele. Seadusesse lisatakse andmejagamisteenus, mis võimaldab Statistikaametil suunata riigil olemasolevaid andmeid senisest paremini teiste riigiasutuste kasutusse. See võimaldab Statistikaametil erinevatest andmeallikatest kogutud andmeid omavahel siduda ja koostada valdkonnapõhist andmeanalüüsi ning statistikat. Seda teenust osutab Statistikaamet üksnes avaliku sektori siseselt ning teadusasutustele.

Tutvu vastu võetud Riikliku statistika seaduse ja avaliku teabe seaduse muutmise seadusega Riigikogu kodulehel. Seadus jõustub 1. aprillil 2019. aastal.

Samal teemal MaksuMaksjas varem ilmunud:

EML. Elagu nullbürokraatia! – 2019, 1, lk 32-37.

Panama president Juan Carlos Varela allkirjastas 2019. aasta jaanuari lõpus seaduse, mis kehtestab vanglakaristuse maksudest kõrvalehoidumise eest, ja märkis selle oma riigis „ajalooliseks ja vajalikuks“ sammuks, mis võitleb Panama kui maksuparadiisi kuvandi vastu. „Täna allkirjastasin uue õigusakti, et kriminaliseerida maksupettusi Panamas, mis on oluline, ajalooline ja vajalik samm, et tugevdada meie finantssüsteemi läbipaistvust,” kirjutas president oma Twitteri kontol.

Panama parlament kiitis varem heaks eelnõu, mille valitsus esitas 2018. aasta jaanuaris rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusel ja mis sätestab karistusena kuni viieaastase vanglakaristuse maksumaksjale, kes hoiab kõrvale 300 000 dollari või seda ületava maksusumma tasumisest aastas.

71-liikmeline ühekojaline rahvusassamblee viivitas opositsiooni häälteenamuse tõttu selle reegli arutamisega, sundides täitevvõimu korduvalt hoiatama, et riik riskib 2019. aastal finantshuvide töörühma FATF (Financial Action Task Force) „halli nimekirja“ sattumisega, kui seda heaks ei kiideta.

Panama kanti juba 2014. aastal FATF nimekirja, mis koosneb riikidest, kes ei tee koostööd rahapesuvastases võitluses, mis takistab pankade ja mõne tööstusharu rahvusvahelist tegevust, kuid arvati sealt pärast selle organi mitmete soovituste järgimist 2016. aastal välja.

„Meil on veebruaris FATFiga kohtumine, kus tutvustame edusamme riigi fiskaalpoliitika läbipaistvuse ja rahapesu vastu võitlemise osas,“ ütles teisipäeval majandus- ja rahandusminister Eyda Varela pärast seda, kui parlament seaduse heaks kiitis.

Majandus- ja rahandusministeerium osutas pressiteates, et 2012. aastal täitis Panama vaid 5 FATF soovitust, kuid nüüd, pärast mitmeid reforme, on täidetud 34 soovitusest 40. Minister rõhutas, et määrused karistavad suurt kõrvalehoidjat ega mõjuta enamikku Panama maksumaksjatest, sest ainult 81 juriidilist isikut kuulub oma maksustatava tuluga sellesse vahemikku, mis on võrdne või suurem kui 1,25 miljonit dollarit aastas. Samuti kinnitas majandusministeerium, et selle seadusega on riigiprokuratuuril õigus uurida maksukuritegusid teistest riikidest. See on käitumine, mida FATF ootab kõigilt norme järgivatelt riikidelt.

„Põhiliselt on see seadus ette nähtud rikaste inimeste, keda peetakse kõige suuremateks maksudest kõrvalehoidjateks, suurte riikidevaheliste korporatsioonide ja inimeste jaoks, kes tahavad siia tulla selleks, et raha säästa. Nüüd on olemas seadus, mis lubab seda uurida,“ ütles Panama Ülikooli majandusteaduskonna dekaan Rolando Gordón uudisteagentuurile ACAN-EFE.

Praeguseni oli maksudest kõrvalehoidumine Panamas vaid väärtegu, mitte aga kriminaalkorras karistatav.

Tõlkinud: Tiiu Varend
Maksumaksja

Uudis on tõlgitud ajalehe Panama Today 01.02.2019 artiklist: Varela calls as “historical milestone” the law that punishes tax evasion in Panama with jail. Kättesaadav arvutivõrgus: www.panamatoday.com/panama/varela-calls-historical-milestone-law-punishes-tax-evasion-panama-jail-9118.

MTA pressiteade
22.01.2019

Alates 1. veebruarist avab Maksu- ja Tolliamet kasutajatele e-maksuametis/e-tollis kütuse käitlemise andmekogu ning samast päevast muutub kütuse hoiustajatele kohustuslikuks laoarvestuse ja –aruandluse kasutamine. Uued infosüsteemid tagavad reaalajas järelevalve kütusesektoris ning muudavad aruandluse täielikult elektroonseks.MTA maksuauditi osakonna juhataja asetäitja Erje Mettase sõnul aitavad veebruarist kõikidele kütusekäitlejatele kohustuslikuks muutuvad andmebaasid tagada, et tanklatesse jõuab nõutele vastav kütus, millelt on tasutud ettenähtud maksud. „Kuigi kütusesektoris tekitatud maksukahjud ja sellega kaasnenud ebavõrdne konkurents on näidanud viimastel aastatel paranemise märke, ulatuvad kütusega seotud maksukahjud endiselt 53 miljoni euroni,“ selgitas Mettas.

„Kütusesektor on pikalt oodanud täiendavaid samme, mis tagaksid sektoris maksupettuste vähenemise ja konkurentsiolukorra paranemise. Tänu veebruarist kütusekäitlejatele ja -ladustajatele kohustuslikuks muutuvatele andmebaasidele on võimalik kogu järelevalve viia reaalaega ning kohe reageerida võimalikele eksimustele,“ ütles Mettas.

Kütuse käitlemise andmekogusse (KKS) hakkavad kütusemüügi tegevusluba omavad ettevõtted sisestama tarbimisse lubatud kütuse käitlemise andmeid. Kui praegu tuleb tarbimisse lubatud kütuse veol või võõrandamisel vormistada paberil saatedokument, siis alates 1. veebruarist tuleb esitada käitlemise kanded KKS elektroonselt. Andmeid on võimalik esitada otse e-maksuameti/e-tolli keskkonda kui ka X-tee kaudu.

„KKS kasutuselevõtmisega peavad arvestama ka kütust transportivad veofirmad. Kuna seniseid pabersaatedokumente asendavad veebruarist KKS sisestatud andmed, siis peab vedaja enne veo alustamist veenduma KKSist, et sinna on veoks nõutav kanne sisestatud,“ lisas Mettas.

Lisaks KKSile muutub veebruarist kohustuslikuks ka kütuse ladustamise või töötlemisega seoses arvestuse pidamine laoarvestuse ja -aruandluse andmekogus (LAAK). Sarnaselt kütuse käitlemise andmebaasiga võimaldab LAAK teha operatiivset ja tõhusat järelevalvet kütusega tehtavate toimingute üle ja ladudeüleselt. Samuti ühtlustab see laoarvestuse pidamise reegleid.

„Kütusemahutite omanikel tasub ka tähele panna, et nende kütusemahutid oleksid registreeritud tehnilise järelevalve infosüsteemis. Uute kütuse järelevalvega seotud andmebaaside kasutuselevõtmisel tohib kütust ladustada vaid mahutites, mis on registreeritud. Samuti jälgida, et kütuse näitajate kohta on vastavusdokumendid esitatud e-maksuametis/e-tollis,“ lisas Mettas.

Isamaa kandidaat Riigikogu valimistel Jõgeva- ja Tartumaal

Kuna erakonnad on jaganud juba mõnda aega lubadusi viia läbi riigireform ning lõpetada ühiskonna ja ettevõtluse aina uute piirangutega ahistamine, on aeg küsida, miks pole see põrmugi õnnestunud.

Seadusloome käib täie hooga edasi ja piiranguid muudkui lisandub. Riik tahab sundida koole alustama tunde kell 9 hommikul, püüab seada uued ja karmid regulatsioonid sõidujagamisteenuse osutajatele jne. Ettevõtjad kurdavad, et e-riik on loonud ametnikele ammendamatu võimaluse koormata neid aina määratuma aruandluskoormaga, ilma et sellega kaasneks riigile endale erilisi lisakulusid. Küll aga peavad ettevõtjad leidma aega vastata näiteks küsimusele, mitu vaba töökohta neil parajasti on, justkui see peaks olema riigi asi.

Üks viimase aja kõige jõhkramaid katseid sekkuda kümnete tuhandete Eesti inimeste vabadustesse on väikese suurpõllumeeste lobigrupi algatatud ja praegu õnneks Riigikogu maaelukomisjonis toppama jäänud eelnõu, mis piirab absurdini maaomanike õigust käsutada enda omandit. Veel mõnda aega tagasi toetas PRIA põllumaade metsastamist, nüüd on võetud hoopis teine siht — keelata valdaval osal Eesti põllumaast igasugune muu tegevus väärtusliku põllumaa säilitamise sildi all. Puudel ei tohi lasta sinna kasvada, mitte midagi ei tohi ehitada samuti. Erandkorras hakkab kooskõlastusi andma Põllumajandusamet. Kahtlemata toob eelnõu asutusse tööle uusi ametnikke, mis läheb aga selgesse vastuollu paljuräägitud eesmärgiga ametnikke hulka ja erinevaid piiranguid hoopis vähendada. Isegi õiguskantsler on kinnitanud, et eelnõu on vastuolus põhiseadusega ja riivab omandipõhiõigust.

Rünnak omandi vastu

Enne valimisi ei julge keegi enam sellist eelnõud Riigikogu ette arutamiseks saata, sest kõikvõimalikud esindusorganisatsioonid peale põllumajandus-kaubanduskoja on sellele kategooriliselt vastu. Aga võib olla täiesti kindel, et pärast valimisi tullakse selle juurde tagasi. Kümned tuhanded maaomanikud — teiste seas väiketalunikud — satuvad PRIA täiendavate nõuete tõttu absurdsesse olukorda. Nad ei saa enam käesolevast aastast PRIA toetust oma maa hooldusniitmise eest, nad peaksid niitma põllult heina ja koguma selle siis kokku. Põletada seda heina enam samuti ei tohi, põllule jätta ka mitte. Seda heina polegi kuhugi panna!

Alternatiiv oleks rentida maa välja suurtootjale, kes teeb püsirohumaale põllu, aga Euroopa Komisjoni seatud püsirohumaade säilitamise kohustus ei luba sedagi. Kui niinimetatud väärtuslike põllumaade eelnõu peaks teostuma, siis, nagu juba öeldud, ei tohi maaomanik oma maale enam ehitada ega lubada sellel ka metsastuda, sest säherduse isetegevuse eest saab trahvi.

Mis on sellise eelnõu tegelik eesmärk? Kindlasti peame väärtustama põllumaad, aga milleks luua uut seadust, kui meil juba on olemas planeerimisseadus, mille kaudu reguleeritakse maakasutust, meil on üldplaneeringud ja detailplaneeringud. Uue seaduse vastuvõtmisega luuakse veelgi segasem olukord ning ametnikele antakse aina suurem voli kodanike elu üle, suurendades nii ka korruptsiooniohtu. Eestis raadatakse praegu juba metsi põllumaadeks, nii et eelmisel kümnendil nähtud põllumaade võsastumine on peatunud. Niisiis saab selle eelnõu ainus eesmärk olla maade hindade kunstlik kahandamine — väikemaaomanikele pannakse riigi poolt sisuliselt sund müüa oma põllud odavalt suurtootjatele maha.

Samal ajal ei ole märgata, et riik oleks püüdnud iseäranis maapiirkondades mõelda sellele, kuidas kestaksid kohalikud ettevõtted. Alkoholi- ja kütuseaktsiisi kergitamine tõi endaga kümnete maapoodide, aga ka tanklate sulgemisi. See kahjustas otseselt Eesti ettevõtjaid ehk neid, kes riiki ülal peavad. Armetule katsele meie inimesi kasvatada ei eelnenud ühtki tõsiseltvõetavat analüüsi mõjude kohta ettevõtlusele. Vähem teatakse, et ka kultuurile laekub nüüd vähem raha. Kõik kannatavad, ka riigieelarve. Seni on aktsiisikergitajad saanud oma vigadest mööda vaadata tänu majanduse heale seisule ja suurepärastele eelarvelaekumistele, ent kõik see muutub, kui peaksime sattuma sarnasesse olukorda nagu 2009. aastal.

Bürokraatia vabaduse arvelt

Selleks, et ülereguleerimise vastu võitlema hakata, tuleks alustuseks mõista, mis on selle põhjused ja miks ei ole poliitikud suutnud hoolimata lubadustest peatada seaduste ületootmist, valitsussektori ametnike hulga kasvu ja nende ülemvõimu meie riigis. 1990. aastate alguse anarhia vajas mingeidki seadusi ja raame, mis tähendas, et ajapikku käivitus riigile toona vajalik ametkondade masinavärk.

Läinud kümnendil sisenesime e-lahenduste riiki, mis pidanuks tähendama, et meil on vaja palju vähem ametnikke, aga selle asemel hakkasid bürokraadid otsima endale uusi tegevusi, et õigustada enda jätkamist riigiameteis. Märkimisväärne osa nende algatustest on tegelikkuses asendustegevus, mille eesmärk on organiseerida endale tööd. Veel parem, kui süsteemi õnnestub kasvatada, sest iga organism tahab laieneda. Toon siin näiteks ametnikkonda paisutanud töövõimereformi, mille käivitamisraskusi on raske nimetada millekski muuks kui ebaõnnestumiseks tavaliste inimeste arvelt.

Nii tunamullu kui küllap mullugi kasvasid avaliku sektori palgad ettevõtete omadest palju kiiremini — 2017. aastal 7,9% erasektori 6,1% vastu. End paisutava bürokraatliku masinavärgiga on hädas terve vana Euroopa ja seni lahendusi ei paista. Isegi kui kampaania korras suudetakse mingi perioodi jooksul töötajate hulka vähendada, on tihti tegu mitte reaalsete inimeste, vaid ametikohtadega. Isegi kui seda tehakse päriselt, siis mitte ministeeriumide tasemel, selle asemel minnakse kõikvõimalike allasutuste, näiteks politsei või päästeameti kallale. Reeglina saavad kõige valusamalt pihta need avaliku sektori töötajad, kes toimetavad väljaspool Tallinna. Ja nii kerkiski valitsussektori töötajate hulk ka 2017. aastal 261 töötaja võrra ehk 0,2%.

Bürokraatia tõeliseks ja pikaajaliseks ohjeldamiseks on vaja kõigi erakondade vahelist põhimõttelist konsensust samamoodi, nagu ollakse sarnasel arusaamal riigikaitse olulisuse osas. Et jõuda mingigi tõsiseltvõetava tulemuseni, tuleb alustuseks fikseerida ja külmutada erinevates avaliku sektori asutustes töötavate inimeste hulk mitte nii, et vaadeldakse mingit üldist ja abstraktset arvu kõigi peale kokku, vaid kõiki asutusi eraldi.

Moratoorium ametnike juurdepalkamisele

Iga uue seaduseelnõu seletuskiri ei pea sisaldama mitte üksnes küsimust ja vastust, millised on selle rakendamise kulud riigi jaoks, vaid ka sõltumatu audiitori põhjalikku analüüsi, milline on kaasuv kulu maksumaksja jaoks. Vastasel korral ei saa eelnõud Riigikokku saata. Selliste analüüside läbiviimise või tellimise kohustus võiks olla Riigikontrollil.

Kui seni on vaetud piiravates seaduseelnõudes valdavalt nendega seotud kulusid kontrollmehhanismide loomise ja uute ametnike juurdepalkamise näol, siis edaspidi peaks iga eelnõu seletama, milline on selle vastuvõtmisega kaasnev kasu ja kokkuhoid maksumaksja jaoks. Kohustuslikuks muutuks näidata arvudes, millist säästu võimaldaks eelnõu vastuvõtmine haldusaparaadi vähendamise näol.

Nagu juba öeldud, ei tohi ühegi uue seaduse või seadusemuudatuse tulemusena kasvada valitsusasutuste ametnike summaarne hulk, ja juhul kui seda on vaja mingil vältimatul põhjusel teha kas või ühe inimese võrra, peab plaan jõudma igakordselt valitsuse töölauale. Ametnike juurdepalkamisest peab saama küsimus, mille otsustab valitsus ehk koalitsioon ühiselt. Seni kuni poliitikud ei taha teada, millisel põhjusel mõne ametiasutuse palgalehel olijate hulk vaikselt, ent järjekindlalt paisub, ei võta keegi probleemi lahendamisel ka vastutust.

Eesti on väike riik, meie halduskoormus on liiga suur, siinsed ettevõtjad vaevlevad kroonilise tööjõupuuduse käes, sellal kui iseäranis valgekraelistes valitsusasutustes on inimesi üle. Kindlasti on nad ise siiralt veendunud, et see, mida nad teevad, on väga vajalik, aga mullist aitab välja tulla paar lihtsat küsimust – ärge küsige, kui palju ja kust meil on vaja kärpida, sest see ei vii kunagi tulemuseni. Küsige parem, mitu head inimest on meil vaja, et teha head Eesti riiki? Ja veel – mis on teie suur eesmärk riigiametnikuna, miks te siin töötate? Siis paluks kõrvutada vastust kõigi nende töödega, mille olete poole aasta jooksul ellu viinud. Sellest ühiskonnale sündinud kasuga samuti! Meeldivat vastamist!

Eva Kams
Ettevõtja

14 aasta eest seati Eestis koos ökomaksureformi sätestamisega eesmärgiks pöörata mitu negatiivset keskkonnatrendi positiivseks, kuid täna saame tõdeda, et muutused maksupoliitikas ei ole keskkonnamõjusid oluliselt vähendanud.

Eestis on viimaste aastate jooksul kasvanud nii maavarade tarbimine, energiamahukus kui ka sõiduautode arv, sealhulgas autode kasutamise osakaal. Võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega oleme paljude näitajate osas negatiivses tipus.

Näiteks on Eestis ostetavad uued autod endiselt Euroopa kõige ebaökonoomsemate seas, mistõttu transpordi energiatarbimine ning kasvuhoonegaaside heide on suurenenud. Paljude maavarade puhul puuduvad Eestil pikaajalised plaanid ja uuringud, kuid mitme maavara puhul, nagu liiv, dolomiit ja kruus, on teada kaevandamise suurenemine. Positiivne trend on taastuvenergia osakaalu oluline kasv, kuid põlevkivielektril on endiselt väga suur roll.

Ökomaksureformi eesmärk ei ole olnud lihtsalt keskkonnamakse suurendada, vaid suunata maksukoormus keskkonnavaenulikele tegevustele, saades selle arvelt näiteks tööjõumakse vähendada. Plaan oli, et inimestel jääb rohkem raha kätte ja valikuid saab teha vastavalt uuele maksusüsteemile — keskkonnavaenulikumad valikud on kallimad ja keskkonnasõbralikumad soodsamad.

Samas ei jõutud planeeritud reformiga lõpuni minna ja maksud ei ole rakendunud kõigis valdkondades ühtlaselt. Näiteks, enim maksumuudatusi on tehtud energiatoodete maksustamisel, vähem aga transpordi ning saaste- ja loodusvaramaksude valdkondades. Samuti on pigem tõstetud olemasolevaid makse, nagu kütuseaktsiisid, ressursi- ja saastetasud, kuid uusi makse või olemasolevate süsteemide muutmist ei ole ette võetud.

Rõhk riigikassa täitmisel

Rakendatud on neid maksumuudatusi, mis on kasulikud fiskaalsest seisukohast ehk toovad riigi eelarvesse raha, samas aga ei pruugi nendega tingimata kaasneda positiivset keskkonnakaitselist muutust.

Kuid miks ei ole maksumuudatused loodetud tulemusi toonud ja mida teha, et muutust luua? Et midagi muuta, on vaja oluliselt tõsta maksutaset, kuid see toob kaasa muud negatiivsed mõjud. Samas, kui inimesed ei näe, kuidas keskkonnamaksude tõus aitab kaasa keskkonna parandamisele ja kuidas seda raha kasutatakse, tekib ka vastuseis maksude tõstmisele.

Kindlasti ei saa lahendusi piirata olemasolevate meetmetega, vaid tuleks analüüsida, kas need ikkagi saadavad inimestele soovitud signaale. Näiteks, kütuseaktsiisi hinnasignaal ei ole väga tõhus, kui tööandja autokasutust kompenseerib, kui see ei motiveeri ostma ökonoomsemaid autosid või kui avalikud investeeringud soodustavad autokasutuse kasvu.

Samas, CO₂-põhine automaks, kus maksustatakse mitte kõiki, vaid eelkõige suure kütusekuluga sõidukeid, aitaks valikuid paremini mõjutada, tõstmata maksukoormust nendel, kes sõidavad ökonoomsete autodega.

Siiski peab tõdema, et ökomaksureformi üks väärtusi on seisnud selles, et selle koostamine tõi aastaid tagasi kokku erinevad ministeeriumid eesmärgiga arutada, kuidas saavutada majanduse väiksem valdkondadeülene keskkonnamõju.

Samasugust koostööd, pikka ja integreeritud vaadet majandusele, tootmise ja tarbimise keskkonnamõju vähendamisele, vajame tulevikku vaatavalt ka nüüd. Lisaks täiendavaid uuringuid, mis keskenduks lahendustele selles valdkonnas.

Uuringu aruandega saab tutvuda Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse kodulehel: www.sei.org/publications/eesti-okoloogilise-maksureformi-realiseerumine.

Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse tegevusalaks on rakendusuuringute läbiviimine, sidusrühmade kaasamine ja suutlikkuse arendamine Läänemere ja Euroopa Liidu piirkonnas. Peamisteks tegevusvaldkondadeks on keskkonnajuhtimine, poliitika mõju hindamine, loodushoid, linnade elurikkus, kliimamuutustega kohanemine, taastuvenergia, transport, ressursitõhusus, jäätmekäitlus, säästva arengu näitajad, ökosüsteemiteenuste hindamine ja turupõhiste vahendite analüüs.

2016. aasta jaanuarini kandis SEI Tallinn paralleelnime Säästva Eesti Instituut.

Helen Poltimäe
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse vanemekspert

Kaja Peterson
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse vanemekspert

Arvamuslugu ilmus 07.02.2019 Äripäevas.

Rahandusministeeriumi rahandusblogi
blogi.fin.ee

12.02.2019Rahandusministeerium avaldas 18. veebruaril juba neljandat korda Riigikogu valimistel osalevate erakondade programmide mõjuhinnangud. Protsessi käigus on erakondadel olnud võimalik saada esialgseid mõjuhinnanguid ideede genereerimise faasis, täpsustada jooksvalt valimislubaduste sisu ja kommenteerida hinnanguid enne nende avaldamist.

Erakondade programme on võimalik analüüsida mitmel eri moel ning seda on valimiste eel eri institutsioonid, ajakirjanikud ja arvamusliidrid alati ka teinud. Näiteks vaadatakse, kelle jaoks milline teema on oluline või kuidas on erinevates programmides mõni kindel huvipakkuv valdkond kajastatud või kus erinevad erakonnad mõnel poliitspektril asuvad. Meie panus sellesse avalikku diskussiooni lähtub ennekõike meie põhifunktsioonist valitsuse ja Riigikogu jaoks — riigieelarve ja nelja-aastase eelarvestrateegia koostamisest ning riigi rahanduse korraldamisest. Meie analüüsi fookus on valimislubaduste maksumusel.

Mõistagi on sellise analüüsi vastu suur avalik huvi, sest avaliku raha kasutamine puudutab suuremal või vähemal määral meid kõiki, mistõttu me selle analüüsi tulemused ka avalikustame. Isegi kui me seda ei teeks, peaksime valimiste eel igal juhul need mõjuhinnangud ette valmistama, et olla valmis vajalike hinnangutega toetama uue valitsuse koalitsioonilepingu koostamist ning sellele järgnevat riigi eelarvestrateegiat.

Kuna mõjuhinnangute kohta on tavapäraselt suur avalik huvi ja ressursid on piiratud, oleme analüüsi koostanud struktureeritult ja kokkulepitud ajakava alusel, et vältida reaktiivset „kes ees, see mees“ vastamist päringutele. Erakondadele annab protsess võimaluse saada tunnetust ideede mõjuulatuse kohta ning koostada valimisprogramm seeläbi finantsiliselt tasakaalustatumalt. Avalikkusele annab see võimaluse saada adekvaatset ja objektiivset infot valimislubaduste mõju kohta ning seeläbi tõuseb avaliku debati kvaliteet.

Kui oskaks ennustada, millised erakonnad parlamenti pääsevad, kes moodustavad valitsuse ning mis pannakse koalitsioonilepingusse, oleks meie töö kordades lihtsam. Aga kuna ei oska, võtsime ette kõik programmid eesmärgiga hinnata ära kõik neis sisalduvad lubadused, mille mõju eelarvele on võimalik hinnata. Mõistagi on see suur töö, lubadusi on seekord kokku ligi 2900, millest nii mõnigi koosneb mitmetest tegevustest, mis tähendab, et põhjalikkus ei saa olla sama kui pikalt valmiva üksiku seaduseelnõu puhul, kuid siiski lähtume oma parimast teadmisest ning väljakujunenud hindamismetoodikast.

Lubaduste hindamisel oleme lähtunud ennekõike sellest, mida erakonnad on programmi kirja pannud. Ei saa analüütikutelt eeldada, et nad kammivad läbi kõik lehed, jutusaated ja sotsiaalmeedia ning käivad avalikel kohtumistel valijatega, et aru saada, mida poliitikud on ühe või teise lubadusega mõelnud täpselt teha. Mõnedel põhjendatud ja selgetel juhtudel oleme siiski lähtunud erakonna varasemalt esitatud seaduseelnõudest või muust avalikust infost. Samuti oleme palunud erakondadel oma lubadusi täpsustada.

Neile, kes on valimisprogramme lugenud, on selge, et kõiki lubadusi rahasse panna ei saagi või saab seda teha vaid tinglikult või suisa meelevaldselt. Seetõttu leidsime, et enne rahalist hinnangut on mõistlik lubadusi ka kvalitatiivselt avada.

Kõigepealt vaatasime, kas lubadust üldse rahasse panna saab. Lubadused, mis on sõnastatud stiilis „seisame selle eest, et /…/“, „kaalume /…/“, „toetame /…/“, „vaatame üle /…/“, jätsime rahalise hinnanguta, kui polnud selge, mis on need konkreetsed tegevused, mida toetatakse või mille eest seistakse.

Järgmiseks oli osa lubadusi sellised, mis sisaldasid arusaadavaid tegevusi. Need on sõnastatud stiilis: „loome toetusprogrammi /…/“ või „töötame välja meetme eesmärgiga /…/“. Kui need olid põhimõtteliselt uued tegevused, mille juures oli palju lahtisi valikuid ning detailid teadmata, jätsime need rahalise hinnanguta.

Kui riik juba praegu teeb lubaduse tegevusi, kuid erakond soovib selles midagi muuta (nagu näiteks „parandame /…/ kättesaadavust“, „suurendame /…/ stipendiumeid“, „tõstame /…/ palka“ või „suuname rohkem raha /…/“), andsime sellele rahalise hinnangu. Kuid siin jõuame ühe selle analüüsi kõige keerulisema ja potentsiaalselt vääriti mõistetava koha juurde. Kui erakond oli konkreetse muudatuse ulatuse sõnastanud, näiteks „suurendame /…/ 100 euro võrra“ või „tõstame /…/ palga /…/ keskmiseni“, andsime sellele ka konkreetse rahalise hinnangu vastavalt sõnastusele. Ja nagu eelpool öeldud, andsime ka erakondadele võimaluse oma lubadusi täpsustada.

Samas on selge, et paljudel juhtudel sõltub lubaduse teostamise maht nii-öelda vabast rahast või koalitsiooniläbirääkimiste tulemustest, mistõttu erakond ei pruugigi tahta liiga konkreetne olla, kartes valmistada valijale pettumust või vähendada oma läbirääkimisruumi koalitsioonikõnelustel ja edasistes eelarveläbirääkimistes. Selliste lubaduste osas oleme vaid välja toonud selle rahalise mahu, mida riik praegu valdkonda panustab, et anda lugejale aimu, mis suurusjärgu muudatusega tegemist oleks.

Osa lubadustest on küll piisavalt konkreetsete tegevustega, kuid ei eelda muudatusi avaliku raha kasutuse mahus, kuna sisaldub kas osaliselt või tervikuna kehtivas seaduses või eelarvestrateegias, või siis on tegemist korralduslikku laadi muudatusega, mille saab ära teha kehtivate eelarvete piires. Need oleme eraldi ära märkinud. Samuti toome välja, kui lubaduse täitmisele on oluline takistus. Näiteks võib lubadus olla vastuolus mõne kõrgema taseme seaduse või direktiiviga, täitmise tähtaeg on ebarealistlik või ei pruugi asja tegemiseks olla piisavalt reaalset ressurssi. Mõne suurema valimislubadusega kaasneks lisaks suurele eelarvemõjule ka laiem sotsiaalmajanduslik mõju, nagu näiteks hindadele, tööhõivele, majanduskasvule või tulujaotusele. Oleme sellist mõju hinnanud ning tulemused esitanud.

2019. aasta jaanuaris ilmus ajalehtedesse uudis sellest, et valitsus toetas riigi raamatupidamises üleminekut e-arvetele ning et see muudatus aitab edendada meie riiki tervikuna (vt lisatud pressiteadet). Eesti IT-ettevõtjad toetavad riigi algatust, kuna see annab ettevõtjatele võimaluse nutikamalt ja tõhusamalt oma finantsprotsesse korraldada.[1] IT-ettevõtjad mõistagi toetavad, sest selline eelnõu on vesi nende veskile, aga ei saa mööda vaadata sellest, et mündil on ka teine külg.

2016. aasta keskel väljendas maksumaksjate liit esmakordselt muret kohustuslikuks muutuvate e-arvete pärast. Mure seisnes peamiselt selles, et kui on nii hea asi, et kõik sellest niigi aru peaks saama, siis miks on vaja seda kohustuslikuks muuta. Teine murekoht oli, et kuigi arve saaja jaoks pidi olukord minema paremaks, siis arve esitaja jaoks tähendanuks e-arve kohustuslikkus ikkagi tülinat. Tollal õnnestus moodsa asja kohustuslikuks muutmine ära hoida, aga vahepeal on idee elluviimise nimel usinasti tööd tehtud. Hulk vett on merre voolanud ja 2019. aasta 1. juulist ootab meid ilmselt möödapääsmatu muudatus raamatupidamise seaduses. Riigikogu töös on nimelt eelnõu 795 SE,[2] millega muudetakse raamatupidamise seaduse (RPS) paragrahvi 71 lõiget 7 nii, et avalikule sektorile kaupa või teenust müües on selle eest võimalik esitada üksnes e-arve.

Praegune lg 7:

(7) Kui kauba võõrandamisel või teenuse osutamisel esitatakse masintöödeldav arve (edaspidi e-arve) riigiraamatupidamiskohustuslasele, kohaliku omavalitsuse üksusele, avalik-õiguslikule juriidilisele isikule või raamatupidamiskohustuslasele, kelle üle eelnimetatutel on otseselt või kaudselt valitsev mõju, peab see vastama kas käesoleva paragrahvi lõike 10 alusel kehtestatud määruse nõuetele või e-arveldamise Euroopa standardile, mille kohta on avaldatud viide Euroopa Liidu Teatajas.

Lõige 7 alates 01.07.2019:

(7) Kauba võõrandamisel või teenuse osutamisel esitatakse riigiraamatupidamiskohustuslasele, kohaliku omavalitsuse üksusele, avalik-õiguslikule juriidilisele isikule või raamatupidamiskohustuslasele, kelle üle eelnimetatutel on otseselt või kaudselt valitsev mõju või kes on hankija riigihangete seaduse § 5 tähenduses, masintöödeldav arve (edaspidi e-arve). E-arve peab vastama kas käesoleva paragrahvi lõike 10 alusel kehtestatud määruse nõuetele või e-arveldamise Euroopa standardile, mille kohta on avaldatud viide Euroopa Liidu Teatajas.

Hetkel on reegel selline, et avalik sektor peab olema valmis e-arvet vastu võtma. Ning kui ettevõtja otsustab esitada oma kauba või teenuse eest e-arve, ei saa see olla suvaline elektrooniline dokument, vaid peab vastama kindlatele parameetritele.

Seadusemuudatuse tulemusena muudetakse RPS-is vaid mõnda sõna, aga tagajärg on põhimõtteline. Edaspidi ei saa olla enam mingit kõhklemist ega valimist. Kui esitad avalikule sektorile arve, saab see olla vaid e-arve. Seaduseelnõule ega seletuskirjale midagi ette heita ei ole. Pigem on üllatav, et nii pisikese muudatuse kohta on vaevaks võetud üle kümne lehekülje seletust ja erinevate mõjude hinnanguid ning analüüsi kokku kirjutada.

Mis on e-arve?

E-arve on masinloetav dokument, mis on koostatud ühtse standardi alusel ning mida saadetakse ühest tarkvarasüsteemist teise vältimaks arve maksmiseks käsitsi andmete sisestamist.

Suured ettevõtjad kasutavad e-arveid nagunii juba pikemat aega (ja mitte ainult avaliku sektoriga suheldes), väikestel ettevõtjatel on aga kindlasti hea põhjus, miks seda mitte teha. Eelnõu seletuskirja järgi on mikroettevõtjad (töötajate arvuga 0–9) olnud seni kõige vähem altimad e-arveid esitama. See ei ole neile järelikult lihtsalt vajalik ega mõistlik.

Milleks on e-arve hea?

Kahtlemata on e-arve mugav riigisektorile, sest aitab saavutada kokkuhoidu sellega, et saaja raamatupidamisse läheb saabuv arve peaaegu automaatselt — minimaalse inimsekkumisega.

Eesti infoühiskonna 2014–2020 arengukavas on eesmärgiks, et aastaks 2020 oleks avaliku ja erasektori vahelises arveldamises e-arvete kasutamise määraks 100%. Selline siht tundub küll pisut liiga optimistlik. Isegi maksuametis ei ole elektrooniliste tuludeklaratsioonide esitamisel saavutatud sajaprotsendilist taset, hoolimata sellest, et präänik, mida tublidele tulu deklareerijatele pakuti, oli õige magus. Aga samas, kui muudetakse seadust nii, et muul viisil arve esitamine on lihtsalt keelatud, siis ei jää muud üle — statistika näitabki, et eesmärk on täielikult täidetud.

Võit või kaotus?

Võiduks saab kahtlemata lugeda seda, et Eesti ettevõtjatele ei muudetud juba 2017. aastast kohustuslikuks arvete esitamist e-arve formaadis. Et selle „hea asja“ kohustuslikuks muutmist õnnestus edasi lükata. Ettevõtjatevahelises arveldamises on e-arve esitamine jätkuvalt vabatahtlik.

Kaotuseks jääb paraku see, et seadusemuudatust vältida ei õnnestunud. Ilmselt see on valdkond, milles täielikku üksmeelt ei õnnestugi saavutada. Ja võib-olla on ka normaalne, et on küsimusi, mille puhul me ei pea kõik sarnaselt mõtlema. 2016. aastal EML püstitatud küsimustele[3] ei ole igatahes ammendavaid vastuseid tekkinud. Lubatud on, et „õpetame karud tantsima“ – ettevõtjaid, kes veel ei oska, e-arveid kasutama.

Lõpetuseks aga lõik EML kullafondist, juhatuse liikme Lasse Lehise e-arveid kritiseerivast 2016. aasta artiklist[4]: Võtame mõned lihtsad näited — vallavalitsus korraldab lasteaia lõpupeo ning ostab külapoest kotitäie kommi. Maksta tahab loomulikult ülekandega. Kas tõesti oleks tegu inimsusevastase kuriteoga, kui poemüüja võtab arvelaua alt isekopeeruvate arveplankide paki ja kirjutab arve käsitsi? Peab ta ikka ilmtingimata hakkama arvutis (mida tal pole) pusima ja sisse logima, installeerima, integreerima, programmeerima, genereerima, transformeerima, adapteerima, kodeerima, konverteerima, formateerima, transkribeerima, digitaliseerima, kopeerima, modifitseerima, filtreerima, sünkroniseerima, aktsepteerima, verifitseerima, valideerima, sertifitseerima, signeerima ja krüpteerima? Ma usun, et igas riigiasutuses tekib mõnikord vajadus osta lilli, kopeerida võtmeid või valmistada uksesilt, teha väike paljundustöö või osta külalisele meene. Isegi hästi, kui sellisteks ostudeks ei tule korraldada riigihanget, aga edaspidi on vastutaval töötajal kaks valikut — kas maksta ostu eest kohapeal sularahas (ja täita pärast pakkide viisi aruandeid) või otsida teine müüja, kes müüb sama asja poole kallimalt, aga on vähemalt e-asjades edukas.

Meedias küll kirjutatakse sellest, et võrreldes muu maailmaga on Eesti e-arvete kasutuselevõtuga hiljaks jäänud.[5] Mündil on paraku kaks külge ja ei maksa arvata, et eesrindlike IT-lahenduste üldkohustuslikuks muutmine õnne meie õuele toob. Ei too. Ikka jäävad alles madalapalgalised töökohad, niinimetatud mittenutikas töö nagu lume lükkamine ja ruumide koristamine. Küllap hakkame kõikehõlmava digitaliseerumise kitsaskohti alles kaugemas tulevikus nägema ja aduma. Kuna ma aga prohvet ei ole, jätaks teema praeguseks lihtsalt rahule.

—–

Valitsus toetas riigi raamatupidamises üleminekut e-arvetele

Rahandusministeeriumi pressiteade
10.01.2019

Valitsus kiitis heaks raamatupidamise seaduse eelnõu muudatused, millega riigi raamatupidamine läheb 1. juulist 2019 üle täielikult e-arvetele.

E-arvete kasutamises on Eesti Euroopa Liidus mahajääjate hulgas. Era- ja avaliku sektori vahel liigub 19% arvetest e-arvetena, 64% PDF-arvetena ja 17% paberarvetena. Seega liigub ligikaudu 83% arvetest arve esitaja ja saaja vahel elektroonilisi kanaleid pidi.

„Avalikule sektorile saadetakse aastas ligikaudu 2 miljonit arvet nii paberarvetena kui ka PDF- ja e-arvetena. Nende töötlemine erinevates süsteemides tähendab riigile hulka lisatööd ja kulu,“ ütles rahandusminister Toomas Tõniste. „Muudame e-arvete saatmise avalikule sektorile kohustuslikuks, sest see vähendab arvete töötlemiseks kuluvat tööhulka ja -aega ning säästab maksumaksja raha. Ühtlasi võimaldab see tõsta raamatupidamisteenuse kvaliteeti.“

Riik on loonud erasektori jaoks e-arvete edastamiseks tasuta võimaluse Registrite ja Infosüsteemide Keskuse poolt loodud E-arveldaja tarkvaras. E-arveldaja külge on võimalus liidestuda kõikidel e-arvete edastamisega tegeleda soovijatel juhul, kui ei teki kokkuleppeid juba turul tegutsevate operaatoritega. E-arveid saab avalikule sektorile tasuta edastada piiramatus koguses ja tähtajatult. Tarkvara asub e-äriregistri ettevõtjaportaalis ja seda saavad kasutada nii ettevõtjad ise kui nende volitatud isikud, näiteks raamatupidaja, finantsjuht jt. E-arveldaja on liidestunud Eestis tegutsevate operaatoritega ja e-arveid on võimalik saata kõikidele, olenemata sellest, milline on vastuvõtva asutuse e-arvete käitleja.

Seaduseelnõu arutelud jätkuvad nüüd riigikogus. Eelnõu kohaselt hakkab riigiga arveldamisel e-arvete saatmise kohustus kehtima alates 1. juulist 2019. aastal.

E-arve on masinloetav arve, mis sisestatakse süsteemi üks kord ja milles olevad andmed on arvutite vahel masinloetavad.

Hiie Marrandi
EML jurist

[1] Vt Jüri Jõema. Eelnõu, mis puudutab 50 000 ettevõtet: ITL loodab, et riigikogu näitab e-arvetele rohelist tuld. – Ärileht, 18.01.2019.
[2] Vt eelnõu materjale Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee, Raamatupidamise seaduse muutmise seadus 795 SE.
[3] Lasse Lehis. Head ja halvad „e“-d. – MaksuMaksja 2016, 8, lk 22-24.
[4] Samas.
[5] Kohustuslik e-arve teeb muret eelkõige pisifirmadele. – Äripäev, 17.01.2019

Oli kord maailma loomine. Siis tuli aasta 1967, Euroopa Liidus võeti vastu esimene käibemaksudirektiiv, mille eesmärk oli luua selline ühisturg, kus konkurents ei ole moonutatud ning mille tingimused sarnanevad siseturu omadega. Kaubandust ja konkurentsi tõkestavad maksuõiguslikud erinevused otsustati kaotada. 2004. aasta maikuust alates on Eestigi selle ühisturu osaline koos kõigi kaasnevate võlude ning valudega.

Üheks võluks on, et käibemaksusüsteem on kogu EL-is ühtlustatud. Samad printsiibid kehtivad igas liikmesriigis, see mõjub soodsalt kaubandusele ja majandusele laiemalt. Näiteks ei ole lubatud kehtestada muu nime all täiendavat maksu, mis tegelikult vastab käibemaksu tunnustele.

Tallinnas kehtis müügimaks aastail 2010–2011. Müügimaks oli üks kohaliku maksu alaliik (nagu nt reklaamimaks).[1] Muud omavalitsused peale Tallinna linna ei ole kohalikest maksudest märkimisväärset lisatulu ammutanud. Ka Tallinnas on kohalikest maksudest saadav lisakopikas tegelikult üsna marginaalne. Näiteks 2018. aasta linnaeelarve sissetulekute osas on esirinnas üksikisiku tulumaks 400,1 miljoni euroga. Teisel kohal toetused riigilt ja muudelt institutsioonidelt 93,19 miljonit. Parkimistasu toob sisse 6,3 miljonit ja reklaamimaks 4,2 miljonit.[2]

2009. aastal arvasime müügimaksu kohta optimistlikult, et see on ilmselgelt vastuolus käibemaksudirektiiviga, ning kaob kiirelt ajaloo prügikasti.[3]Üpris kiirelt see maks küll ajalukku rändas, aga mitte Euroopa Liidu survel, vaid Riigikogu koalitsiooni otsusega. Lihtsalt kohalike maksude seadust muudeti ning 2012. aastast alates ei olnud müügimaks enam kohalike maksude loetelus.

Esimest korda Euroopa Kohtus — vastuolu aktsiisidirektiiviga

Lühikesele elueale vaatamata küttis müügimaks rohkelt kirgi, nii mõnigi ettevõtja läks lõpuks Tallinna linna vastu kohtusse. Esimene vapper oli Statoil[4], kelle kohtuvaidlus linna ettevõtlusametiga algas juba 2010. aastal. 2015. aasta kevadel sai Statoil Euroopa Kohtus õiguse — 05.03.2015 otsusega kohtuasjas C-553/13 tunnistati Tallinna müügimaks vastuolus olevaks EL aktsiisidirektiiviga. Statoil müüb aktsiisikaupa (kütust), vastuolu oli ainult aktsiise reguleeriva direktiiviga, aga küllap oli teiste ettevõtjate silmis asi väärt vaidlemist ka käibemaksu mätta otsast. Viis Eesti ettevõtjat (Viking Motors, TKM King, TKM Beauty, Kaubamaja ning Selver) vaidlustasid müügimaksu väitega, et see on vastuolus käibemaksudirektiiviga.

Teist korda Euroopa Kohtus — vastuolu käibemaksudirektiiviga?

Tallinna Ettevõtlusameti ja ettevõtjate vaheline vaidlus jõudis 2017. aasta augustis selleni, et Riigikohus peatas asjas menetluse ning pöördus võimaliku vastuolu tuvastamiseks küsimusega Euroopa Kohtu poole.[5] Vaidlus käis selle üle, kas Tallinna müügimaks on vastuolus käibemaksudirektiiviga, mille artikkel 401 keelab Euroopa Liidus liikmesriigil kehtestada ja säilitada maksu, mida kohaldatakse üldiselt ja mis määratakse proportsionaalselt hinnaga, mille lõplik maksukoormus lasub lõpptulemusena tarbijal, ning mis kahjustab ühise lisandväärtusmaksusüsteemi toimimist ja moonutab konkurentsi.

Euroopa Kohus on varasemalt selgitanud, et hindamaks, kas maks on käsitatav keelatud maksuna, tuleb eeskätt uurida, kas selle tagajärjel kahjustatakse ühist käibemaksusüsteemi, takistades kaupade ja teenuste liikumist ning koormates kaubandustehinguid nii, nagu seda teeb käibemaks. Samuti selgitas kohus, et igal juhul tuleb kaupade ja teenuste liikumist käibemaksuga võrreldaval määral takistavateks lugeda maksud, mis vastavad neljale käibemaksu põhitunnusele:

1) maksu üldine kohaldamine tehingute suhtes, mille esemeks on kaubad või teenused;

2) maksusumma määramine proportsionaalselt hinnaga, mida maksukohustuslane tarnitud kaupade ja osutatud teenuste eest sai;

3) maksu sissenõudmine toimub igas tootmis- ja turustusetapis, kaasa arvatud jaemüügietapis, olenemata eelnenud tehingute arvust;

4) tootmis- ja turustusetapile eelnevates etappides makstud summade mahaarvamine tasumisele kuuluvast käibemaksust toimub selliselt, et maksu kohaldatakse üksnes selles etapis lisandunud väärtuse suhtes ja et lõplik maksukoormus lasub lõpptulemusena tarbijal.

Seni on valitsev olnud seisukoht, et liikmesriigis kehtestatud maks on käibemaksudirektiiviga vastuolus, kui esinevad kõik neli tunnust. Näiteks kohtuasjas nr C-130/96 selgitas Euroopa Kohus käibemaksu põhitunnuseid ning märkis sõnaselgelt, et konkreetses kohtulahendis käsitletud maks ei vasta ühele neist põhitunnustest ning seetõttu ei ole vaja rohkem hinnata selle vastavust teistele tunnustele.

Tallinna müügimaksu teisel vaidlusringil (2017. aastal Riigikohtust Euroopasse läinud vaidluses) andis ettevõtjatele võib-olla lootust see, et aktsiisikaupadele rakendamise osas oli müügimaks loetud 2015. aastal Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks. Teine asjaolu, mis andis lootust, et vaidlus võib laheneda ettevõtjatele soodsalt, oli see, et 2013. aasta lõpust justkui hakkasid puhuma värskemad tõlgendustuuled. Väideti, et kui tõlgendada käibemaksudirektiivi niivõrd kitsalt nagu seda seni tehtud, jäävad liikmesriigid lihtsalt ilma käibemaksudirektiivi kasulikust mõjust.

Müügimaksu „õigeksmõistmine“

Aga elu on täis paratamatusi. 2018. aasta augustis ilmus Euroopa Kohtult müügimaksu õigeks mõistev otsus C-475/17, milles leiti, et kuna müügimaksul puuduvad käibemaksu „põhitunnused nr 3 ja 4“, ei ole see käibemaksudirektiiviga vastuolus:

45. Selles küsimuses tuleb toonitada, et nagu nähtub Euroopa Kohtule kättesaadavast toimikust, ei olnud /—/ müügimaksu reguleerinud õigusnormides ette nähtud maksumaksja kohustust lisada see maks müügihinnale ega näidata tasumisele kuuluva maksu summat ostjale väljastatud arvel eraldi. Jaemüüjad võisid seega maksu lõpptarbijale üle kanda, kuid ei olnud selleks kohustatud, ning nad võisid igal hetkel otsustada võtta müügimaksu kulu enda kanda ning kaupade ja teenuste hinda mitte tõsta.
46. Seega ei ole üldsegi kindel, et /—/ müügimaksu kulu jääb lõpptulemusena lõpptarbija kanda, nagu on iseloomulik sellisele tarbimismaksule nagu käibemaks.
47. Nimelt, kui maksu mahaarvamise mehhanismi kaudu koormab käibemaks üksnes lõpptarbijat ja on igati neutraalne maksukohustuslaste suhtes, kes osalevad tootmis‑ja turustusahelas enne lõplikku maksustamisetappi, olenemata sooritatud tehingute arvust, ei ole see nii sellise maksu puhul nagu müügimaks (vt analoogia alusel 11. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus KÖGÁZ jt, C‑283/06 ja C‑312/06, EU:C:2007:598, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

Müügimaks ei ole käibemaksudirektiiviga vastuolus

Nii kohus otsustas. Kahju, et ei võetud vaevaks isegi tsiteerida Eesti Riigikohtu määrust, millega 2017. aastal eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtu poole pöörduti. Selles määruses juhiti tähelepanu nii mõnelegi müügimaksu-käibemaksu sarnasusele ja võimalikule vastuolule käibemaksudirektiiviga. Praegu on aga olukord just selline, nagu see on:

– müügimaks ei kahjusta ühise käibemaksusüsteemi toimimist, kuna see ei koorma kaubandustehinguid käibemaksuga võrreldaval moel;

– müügimaks ei sea ohtu käibemaksusüsteemi neutraalsust;

– müügimaks ei ole „kumuleeruv käibemaks“ käibemaksudirektiivi artikli 401 tähenduses;[6]

– müügimaksu säilitamine ega kehtestamine ei ole käibemaksudirektiiviga vastuolus.

Mis edasi?

Kas müügimaks tuleb nüüd tagasi? Vaevalt küll. Väikeste maksudega, nagu müügimaks (paadimaks, reklaamimaks jms), kipub olema see probleem, et nende käigushoidmise kulu (e administreerimise kulu) on nii suur, et reaalne kasu, mida kohalik omavalitsus saab, jääb marginaalseks. Ei saa välistada, et nüüd, mil müügimaks on Euroopast saanud rohelise tule, võib selle taastamine mõne poliitiku silmis paista päris sümpaatse ideena. Said ju 2018. aasta augustis välja pakutud turistimaksu ja detsembris välja pakutud automaksu idee üsna karmi kriitika osaliseks.[7] Miks mitte taastada müügimaksu?

Ütlen teile, miks. Esiteks, ei ole selle idee muus kui kohalikule omavalitsusele lisaraha toomises. Seda eesmärki ei ole paraku võimalik uute kohalike maksude kehtestamisega eriti hästi saavutada. Kulud on iga uue maksu loomisel ja rakendamisel üpris kõrged.

Võtame näiteks sellise väikese maksu nagu maamaks. Maamaks on riiklik maks (see on kehtestatud maamaksuseadusega ning seda kogub maksuamet), aga see laekub täies ulatuses kohalikule omavalitsusele. Tuletan veelkord meelde artikli alguses mainitud Tallinna linna 2018. aasta eelarvet, milles parkimistasu toob sisse u 6,3 miljonit ja reklaamimaks 4,2 miljonit. Maamaks, mis on kehtinud aastakümneid ja mille kogumisega KOV vaeva ei näe, toob 2018. aastal linnakassasse ainult 25,7 miljonit (võrdluseks: riigi poolt eraldatud füüsilise isiku tulumaks toob eelarvesse ca 400 miljonit eurot). Tallinnas välja pakutud turistimaks pidi kava järgi tooma lihtsa vaevaga kuni 2,8 miljonit (Kõlvart: „Isegi kui kehtestame 1 € turisti maksu ühe öö eest majutusasutuses, annab see linnale täiendavat tulu kuni 2,8 miljonit eurot aastas.“).[8]

Ei ole ilmselt meeldiv leppida tõsiasjaga, et KOV võimalused maksupoliitikat ajada ongi väga piiratud. Muidugi on ka miljon eurot suur raha ja kui see mulle sülle kukuks, oleksin kahtlemata pahviks löödud. Tallinna eelarve kontekstis (2018. aasta sissetulekud kokku on 683 miljonit) on paar miljonit aga pigem peenraha. Uue maksu kehtestamine ei ole soovitav samm, eriti kui ei ole selge, millised on kulud ja milliseid tagajärgi maks võib laiemalt tuua. Eesti-Läti piirikaubandusest on meil üsna värske kogemus, mille õppetunde tasub meeles pidada. Pealinna turism kiratseb niigi. Ühe lisamaksu kehtestamine vaid halvendaks seda olukorda.

Tulles tagasi käibemaksu üldiste printsiipide juurde, kinnitan, et käibemaksudirektiiv keelab kõik muud käibemaksud peale lisandväärtuse maksu. Seekord otsustas Euroopa Kohus formaalse tõlgenduse kasuks, loodetavasti ei ole uks suletud tulevaste põhimõttelisemate tõlgenduste jaoks.

Hiie Marrandi
EML jurist

[1] Maksumäär oli 1% ja sellega maksustati Tallinna linna territooriumil müüdavaid kaupu ja teenuseid. Täpsemalt oli maks reguleeritud Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrusega nr 45.

[2] Vt „Fakte Tallinnast 2018“ – www.tallinn.ee/est/ettevotjale/Fakte-Tallinnast-2018.

[3] Vt Lasse Lehis. Müügimaks – tõlkes kaduma läinud. – MaksuMaksja, 2009, 12, lk 28-31.

[4] EML jagab iga aasta veebruaris suurel sõbrapäeva seminaril maksumaksja sõbra ja vaenlase tiitleid. 2011. aastal jäi sõbra tiitel välja andmata, aga vapra algatuse eest müügimaksu vaidlustamisel tunnustati Statoili eriauhinnaga Tallinna müügimaksu vaidlustamise eest halduskohtus.

[5] Vt Hiie Marrandi. Tallinna müügimaks läheb Euroopa Kohtusse. – MaksuMaksja, 2017, 8, lk 30-33.

[6] Käibemaksudirektiivi tõlkeprobleemide kohta pikemalt vt viide 3. Tõlkevigadele on tähelepanu juhitud ka Riigikohtu 01.08.2017 määruse (kohtuasi 3-14-436) p-s 18.

[7] Vt artikleid: Tallinn kaalub turismimaksu kehtestamist. – DELFI.ee, 23.08.2018; Taavi Aas: Tallinna autostumist võiks parandada ummikumaks. – Eesti Päevaleht, 20.12.2018.

[8] Vt artiklit: Tallinn kaalub turismimaksu kehtestamist. – DELFI.ee, 23.08.2018. Eraldi teema on muidugi lausete osav sõnastamine. Kuni 2,8 miljonit tähendab tegelikult ju seda, et kui ei lähe hästi, siis ei pruugi maks sugugi tuua nii palju raha. Aga kuna lubadus on olnud „kuni 2,8“, siis selle lubadusega keegi mööda pannud ei ole.

Rahandusministeeriumi pressiteade
20.02.2019

Riigikogu võttis vastu täna vastu seaduse, millega riigi raamatupidamine läheb üle e-arvetele. Alates 1. juulist saab avalikule sektorile arveid saata ainult e-arvetes.

Rahandusminister Toomas Tõniste sõnul on tegemist olulise muudatustega, sest nüüd saab riigi raamatupidamine üle minna ühtsele arvete töötlemise süsteemile senise mitme asemel. „Avalikule sektorile saadetakse aastas ligikaudu 2 miljonit arvet ning nende töötlemine erinevates süsteemides on töö- ja ajamahukas,“ ütles Tõniste. „E-arvetele üleminekuga kehtib nüüd riigi raamatupidamises üks kord andmete sisestamise reegel. See vähendab arvete töötlemiseks kuluvat tööhulka ja -aega ning säästab maksumaksja raha.“

Seaduseelnõu muudatused puudutavad kõiki raamatupidamiskohustuslasi, kes arveldavad avaliku sektoriga — neid on umbes 46 000. Neid ettevõtteid, kes ei kasuta raamatupidamistarkvara, aga eelkõige mikro- ja väikeettevõtjate võimalusi ning vajadusi silmas pidades on Registrite ja Infosüsteemide Keskus (RIK) ning Rahandusministeerium kokku leppinud, et kõik ettevõtted ja organisatsioonid saavad saata RIK e-arveldaja keskkonnas avalikule sektorile e-arveid tasuta, piiramatus koguses ja tähtajatult.

E-arveldaja külge on võimalus liidestuda kõikidel e-arvete edastamisega tegeleda soovijatel juhul, kui ei teki kokkuleppeid juba turul tegutsevate operaatoritega. E-arveid saab avalikule sektorile tasuta edastada piiramatus koguses ja tähtajatult. Tarkvara asub e-äriregistri ettevõtjaportaalis ja seda saavad kasutada nii ettevõtjad ise kui ka nende poolt volitatud isikud, näiteks raamatupidaja, finantsjuht jt. E-arveldaja on liidestunud Eestis tegutsevate operaatoritega ja e-arveid on võimalik saata kõikidele, olenemata sellest, milline on vastuvõtva asutuse e-arvete käitleja.

Merilin Pärli, ERR.ee

Maksu- ja Tolliamet on kohtu otsusel diskrimineerinud mitut töötajat, jättes neile koondamisel pakkumata teise samaväärse ametikoha või pakkudes lapsehoolduspuhkuselt naasjale varasemast madalamat ametikohta, muu hulgas töötasu kaasajastamata. Kulukad kohtuvaidlused ja kohtuvälised konfidentsiaalsed kokkulepped viivad maksumaksjate taskust kümneid tuhandeid eurosid kohtukuludele ja hüvitiste väljamaksmiseks. Maksuamet kinnitab, et on juhtumist õppinud.

MTA Rapla osakonnas kohtujuristina töötanud Anneli Metsalu jäi esimest korda lapsehoolduspuhkusele 2008. aastal. 2010. aasta märtsis naasis ta tööle, uuesti jäi ta lapsehoolduspuhkusele sama aasta detsembris. Seejärel sündis tal kaks last järjest ning ta teatas soovist tööle naasta 2015. aasta märtsist. Kuna ta oli neli aastat järjest lastega kodus olnud, arvas tööandja, et tema kvalifikatsioon on langenud, mistap pakkus Metsalule jurist-asjaajaja ametikohta. See on kohtus tööandjat esindamas käiva juristi ametist mitu kraadi lahjem ametikoht.

„Märtsis kutsuti mind erakorraliselt tööandja juurde. Seal selgus, et neil pole mulle tööd kohtujuristina anda. Pealegi leiti, et kuivõrd ma olen nii pikalt kodus olnud, ei pruugigi ma enam olla võimeline kohtus käima, sest mu kvalifikatsioon on ilmselt langenud, ning mulle pakuti kohtulahendite analüütiku ehk jurist-asjaajaja kohta. Kui enne olin jurist, siis nüüd pakuti mulle sisuliselt asjaajaja kohta,” ütleb Metsalu.

Ehkki Metsalule kinnitati, et täpselt sama tööd polegi talle pakkuda, oli ometigi vahetult enne ta avaldust tööle naasta kuulutatud välja konkurss kohtujuristi ametikoha täitmiseks. Tööandja aga selgitas, et kohtujuristi tööd oleks pakkuda üksnes Tallinnas, mitte Raplas, kuhu Metsalule oli oluline pere pärast tööle jääda. Raplas saanuks vaid jurist-asjaajajana jätkata. Lisaks tahtis tööandja Metsalule kohtumisel kohe kvalifikatsiooni tõestava testi teha, millest Metsalu keeldus.

Metsalu võttis mõtlemisaja, läks koju ja pani kõik kohtumisel räägitu kirja, sest tal tekkisid kahtlused, et asi võib inetuks pöörata. Samuti saatis ta ülestähendused tööandjale, et mõlemad asjadest ühtmoodi aru saaksid. Korraga toimus sündmustes pööre: tööandja andis veel samal päeval teada, et ootamatult on tekkinud Raplasse kohtujuristi ametikoht, kuhu ta võib märtsi keskel tööle asuda.

Esimesel tööpäeval aga selgus, et üle jäi küsimata palgaküsimus: Metsalu palganumber oli jäetud samaks, millega ta 2008. aastal (!) ehk seitse aastat varem lapsehoolduspuhkusele oli jäänud, sellal kui kolleegide palgad olid vahepeal tõusnud.

„Ma ei saanud tööle minna, teades, et saan teistest töötajatest kuni 70% väiksemat töötasu, olin solvunud ja alandatud,” ütleb eemaloleku ajal kolme lapse emaks saanud Metsalu, kes oli häiritud ka asjaolust, et ilma juriidilise hariduseta juriidilise osakonna juhataja Ruth Paade tema kui juristi pädevuses kahtles.

Tööandja põhjendas töötasu mittemuutmist asjaoluga, et Metsalu ei soovinud oma töölepingut muuta ning kuivõrd ta on nii pikalt töölt eemal olnud, ei ole ta end veel tõestanud. Pika ja inetu vaidluse lõpuks pakkus tööandja välja kompromissi: kui Metsalu on end sisse seadnud ja end tööl tõestanud, vaadatakse ta palganumber kolme kuu möödumisel ümber. See on sisuliselt katseaja kohaldamine, nagu kohus ka tuvastas. Seaduse järgi ei oleks tohtinud seda teha, kuivõrd Metsalu ei olnud maksuametis uus töötaja, vaid 11-aastase tööstaažiga jurist.

Pöördus võrdõigusvoliniku poole

Kuna Metsalu hinnangul olid sellised tingimused diskrimineerivad, nii et ta ei saanud nendega nõustuda, pöördus ta võrdõigusvoliniku poole, kes leidiski, et teda on diskrimineeritud perekondlike ülesannete täitmise tõttu.

Ent ehkki seadus näeb ette, et volinik peab sisulise seisukoha kujundama kahe kuuga, sai Metsalu vastuse oma pöördumisele alles kümme kuud hiljem ehk 2016. aasta veebruaris. Vastuse venimise tõttu jäi ta ilma õigusest pöörduda vaidlusega Tööinspektsiooni, kuhu tuleb teha avaldus nelja kuu jooksul alates diskrimineerimise ilmnemisest. Kuivõrd Metsalu tahtis töövaidluse kohtusse viia, kiirustas ta voliniku bürood takka, sest kohtusse pöördumise õigus on selliste vaidluste korral ühe aasta jooksul alates diskrimineerimise ilmnemisest. Ka see aeg hakkas täis tiksuma.

„Hirmuga, et pöördun ajakirjandusse, anti veebruari lõpus viimaks seisukoht voliniku poolt, et mind on diskrimineeritud tingimuste kehtestamisega lapsehoolduspuhkuselt naasmisel. Ka palgavahe oleks tulnud mulle kinni maksta, pluss maksmata jäänud õiglase töötasu eest viivist. MTA nõustus voliniku arvamusega, aga mitte sellises ulatuses ehk nad ei nõustunud hüvitist vähemmakstud töötasu eest maksma. Seetõttu me ei leidnud kohtuvälist lahendust,” ütleb Metsalu.

Lisaks otsustas tööandja teha Metsalule teadmiste kontrolli, et tuvastada ta võime MTA-d kohtus esindada. Tööandja tuligi ringkonnakohtu istungile, kus Metsalu MTA-d ühes vaidluses esindas, kuulas istungit ja koostas pärast selle kohta kokkuvõtte, mida presenteeris Metsalule katseaja lõpul. Seda uutele töötajatele kohaldatavat kontrolli poleks tööandja samuti tohtinud Metsalule teha.

Pani iseendale pommi alla

Seega pöörduski Metsalu tööandja vastu kohtusse. Kuidas aga tõendada palkadega diskrimineerimist? Kohus nõudis, et Metsalu esitaks tõendid teiste töötajate kvalifikatsiooni ja töötasude kohta, mille võrdluses saaks tuvastada võimaliku diskrimineerimise, ehkki Metsalu leidis, et kohus peaks need ise MTA-lt välja nõudma, kuna on tööandja asi tõendada, et diskrimineerimist ei ole olnud, mitte töötaja asi tõendada, et oli; pealekauba sisaldavad sellised andmed maksusaladust. Tööandja aga teatas Metsalule kohtus, et sellist tõendit olemas ei ole ning kui ta teab, et on, siis esitagu see ise. Metsalul oli andmetele ligipääs, mistap ta esitaski küsitud tabeli.

Sellega pani Metsalu aga iseendale pommi alla. Ehkki tööandja oli kohtus lubanud tal endal need andmed esitada, juhul kui ta teab neid olemas olevat, vallandas maksuamet Metsalu maksusaladust sisaldavate andmete avalikustamise eest päevapealt.

„Mina ei saanud oma väiteid muul viisil tõendada ja tööandja andis mulle loa need andmed kohtule esitada, ent hiljem võeti see luba tagasi. Neil oli lihtsalt soov saada lahti tülikast töötajast, sest mul oli ligipääs neid kahjustavatele tõenditele. Mulle tundub, et see oli nende nõusoleku andmise taga — et teeksin neile sobiva vea,” hindab Metsalu. „Maakohus lugeski minu vallandamise omakorda diskrimineerimiseks, sest olen oma õiguste kaitsele toetunud. Ringkonnakohus aga ütles, et tõenditest on küll näha, et töökeskkond on väga vaenulik, aga mitte, et mind taheti uuesti diskrimineerida.”

Maakohus, mis nüüdsest vaatles diskrimineerimisküsimust vallandamisega ühe tsiviilasjana koos, leidis, et Metsalu vallandamine on ebaseaduslik, ja määras töölepingu lõpetamise eest hüvitiseks ligi 50 000 eurot ning täiendavalt veel 11 000 eurot madalama palgaga diskrimineerimise tõttu vähem makstud töötasu.

Metsalu tõdeb, et töötasude määramine on maksuametis läbipaistmatu. Sellisele järeldusele jõudis ka kohus. Andmetest, mis Metsalu kohtule esitas, ilmnes, et üks kõrgepalgalistest kohtujuristidest ei oma isegi mitte juriidilist kõrgharidust, vaid on keskharidusega. See kohtujurist teenis emapuhkuselt naasnud magistrikraadiga Metsalust 70% kõrgemat töötasu.

Metsalu tööle ennistamist kohus aga ei nõudnud. Sellega Metsalu ei rahuldunud ja kaebas otsuse edasi, sest leidis, et kui ta on diskrimineerimise tõttu kaotanud töö, tuleks ta siiski tööle ennistada, kuna pakutud lahendus halvendas ta olukorda.

Otsuse kaebas paralleelselt edasi ka tööandja, kes ei nõustunud nii suurt hüvitist maksma. Möödunud aasta aprillis otsustas ringkonnakohus, et Metsalul ei ole tööle ennistamisele õigust, samuti vähendas ringkonnakohus hüvitise summa 8600 euroni ja moraalse kahju hüvitise 5000 euroni, mille lisandusid viivistasud, ent töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitist välja ei mõistetudki. Ka Riigikohus jõudis tänavu jaanuaris järeldusele, et ringkonnakohus ei ole midagi valesti teinud, mistõttu polnud põhjust edasikaebust menetlusse võtta. Suure hüvitisnõude tühistas ringkonnakohus põhjendusega, et see on maksumaksjatele, kelle taskust hüvitised tulevad, liiga suur kulu. Sellega on Eesti kohtutes asja arutamisega ring peal.

Euroopa inimõiguste kohtusse

„Mul on nüüd võimalus minna edasi Euroopa inimõiguste kohtusse, kus aga ka väikese komavea pärast võidakse asja mitte võtta menetlusse. See on õhkõrn lootus,” ütleb Metsalu, tõdedes, et diskrimineerimise eest annavad väga vähesed töötajad oma tööandja kohtusse, sest see on väga keeruline protsess. Ilma juriidilise hariduseta töötajatele on õigusemõistmine veelgi kättesaamatum. Võrdõigusvoliniku seisukoht aga ei kohusta kedagi millekski: sel on üksnes nõuandev roll, ilma kohustuseta otsuseid järgida.

Metsalu häirib enim, et ehkki tööandja tunnistas diskrimineerimist, ei ole tema ees isegi mitte vabandatud. Samuti imestab ta, et riigiametnike vead lastakse maksumaksjal kinni maksta, ent rikkumise toime pannud töötajad ei vastuta kuidagi.

Praegu on Metsalu töötu. „Maksuamet vallandas mu sisuliselt pettuse ja varguse paragrahviga. Nii ei ole mul lootustki tööd leida,” tõdeb ta.

Kui kohus oleks ta tööle ennistanud, oleks ta kindlasti tagasi läinud: juhid, kellega teravusi esines, töötavad kõik Tallinnas; kodulinnas Raplas aga olid suhted kolleegidega head ja toetavad.

See, et tema asja läbivaatamine võttis kohtus nii palju aega, mõjus ka tema edasisele sissetulekule, sest lootuses saavutada tööle ennistamine ei saanud ta end töötukassas sellise töölepingu lõpetamise alusega hüvitise saamiseks töötuna arvele võtta.

„Kohtuotsuste ootamine võis mult ära võtta võimaluse nõuda ka töötukassalt töötuskindlustushüvitist, ehkki diskrimineerimine oli tuvastatud. Nüüd ma ei saa seda enam ajaliselt taotleda. Olen jäänud riigi hammaste vahele oma õiguste taganõudmise tagajärjel,” tõdeb Metsalu, lisades, et oleks ta ette teadnud, et see kõik niimoodi läheb, oleks ta oma diskrimineerimisega ilmselt leppinud.

Samal ajal, kui MTA emapuhkuselt naasnud Metsaluga kohtus vägikaigast vedas, tunnistati riigiamet möödunud aastal kõige peresõbralikumaks tööandjaks.

MTA seisukoht: ajaloos on olnud vaid üks selline vaidlus

MTA ütleb, et kohtuvaidlusi seoses lapsehoolduspuhkuselt naasmisega on neil olnud ajaloo jooksul vaid see üks.

„Selle ühe ja ainsa kohtuvaidluse näol oli tegemist 2016. aastal alguse saanud vaidlusega, kus töötaja naasis tööle samale kohale, kuid ei pidanud talle pakutud töötingimusi piisavaks. Kohus tuvastas tööandja käitumises osalise rikkumise, mõistes töötajale hüvitiseks 15 775,52 eurot,” kommenteeris MTA kommunikatsioonijuht Rainer Laurits.

Ta peab peresõbralikema tööandja kuldmärgist igati väljateenituks. „Oleme ametis tervikuna just viimasel kahel aastal pööranud palju tähelepanu oma töötajatele toetava töökeskkonna loomisele. Soovime arvestada töötajate ootuste ja vajadustega mitte ainult nende tööalaseid rolle silmas pidades, vaid ka eraelu ühildamisega. Antud märgis on tunnustus meie viimaste aastate pingutuste eest töökeskkonna loomisel, mis arvestab nii lastega töötajate vajadustega kui ka näiteks eakamate ning tudengite töökorralduse paindlikkusega,” ütleb Laurits.

Maksu- ja Tolliameti töötajaskonnast on praegu lapsehoolduspuhkusel 130 inimest, mis on lausa kümnendik kõigist töötajatest. See osakaal ei ole viimastel aastatel muutnud.

„Reeglina soovivad inimesed lapsehoolduspuhkuselt tööellu tagasi pöördudes oma karjääri ka meie juures jätkata ning asuvad valdavalt samale ametikohale. Palga määramisel oleme lähtunud põhimõttest, et kui üksuses on toimunud vahepeal palgatõus, siis saab tööle naasnu sarnase tõusu või üksuse palgatõusu keskmise,” kinnitab Laurits.

Ometi näitab Metsalu juhtum, et alati seda printsiipi järgitud ei ole. Vastuoksa, maksuameti juht kinnitas oma kirjas Metsalule, et selline teguviis oli varasemalt ametis tavapraktika.

Nüüd kinnitab maksuamet, et on juhtumist õppinud.

„Kuna olukorra lahendamisel tööandja poolt esines tõepoolest kõrvalekaldeid asutuse tavapärastest normidest, oleme praeguse seisuga töötajale kantud kahju korvanud ning sellest edasiste juhtumite käsitlemiseks õppinud,” teatas MTA pressiesindaja Kaia-Liisa Tabri.

Lohakad koondamised

Ent kalliks kujunenud vaidlusi endiste töötajatega on Maksu- ja Tolliametil teisigi.

2015. aasta lõpus tabas riigiasutusi suur koondamistelaine. MTA koondas üle saja inimese, otsides samal ajal uusi töötajaid, ent koondatavatele uut tööd ei pakutud. Üks koondatud juristidest, kes endise tööandja vastu kohtusse läks, sai kohtus õiguse.[1]Et aga maksuamet on riigiasutus, leidis kohus, et mahukas hüvitisnõue ei ole põhjendatud, sest see on koormaks maksumaksjatele, kes maksuametit kui riigiasutust üleval peavad. Nõnda tegi maksuamet kohtuvälise kompromissettepanekuna hüvitispakkumise, mille eelduseks oli konfidentsiaalsusleppele alla kirjutamine. Kui aga koondamisnorme ei oleks rikutud, oleks jäänud ka hüvitissummad riigikassasse alles.

Ilmselt ei saanud kuidagi karistada ka teadlikult diskrimineerivaid tingimusi peale surunud, lohakaid koondamisi ellu viinud ja sellega kohtuvaidlusi põhjustanud juhid.

Maksuamet väidab, et kohtulikke kokkuleppeid on neil viimasel kümnel aastal olnud vaid kaks, millest mõlemad sisaldavad ka konfidentsiaalsusklauslit. Kohtuväliseid kokkuleppeid ei ole maksuamet enda sõnul aga sõlminudki.

Artikkel ilmus 15.02.2019 uudisteportaalis ERR.ee.

[1] Vt Hiie Marrandi. Kohtulugu sellest, kuidas ametnik võitis maksuametit. – MaksuMaksja 2018, 12, lk 36-38. – Toim. märkus.