Juurdepääsetavus
Maksuküsimus: 2943
Küsimus
Palun Teie arvamust töötajate spordi- ja tervisekulude hüvitamise osas 2018. a.
Küsimus on järgmine. Ettevõttes eraldati teatud summa sportliku tegevuse ja tervise edendamiseks. Otsustati ka, et summa jagatakse osakondade vahel vastavalt töötajate arvule ja osakonnale on jäetud õigus otsustada, missuguse sportliku tegevuse peale see kulutatakse. Tingimuseks on see, et toimuks vähemalt 1 üritus poolaastas. Kas niisugusel juhul on võimalik kulusid ka maksuvabalt hüvitada? Kas on üldse mingi võimalus peale rahvaspordiürituse osavõtutasu ja spordiklubi rendi mingeid sporditegemisega seotud kulusid maksuvabalt hüvitada, kui need ei ole perioodilised (pean silmas iga kuud), vaid näiteks kord kvartalis või ka kord poolaastas? Kas spordiklubi all võiks mõista ka nt „disc-golfi“raja või golfiväljaku kasutamist?
Vastus - 21.12.2017
NB! Vastatakse vastamise ajal kehtivat õiguslikku konteksti arvestades, kui vastuses seda ei täpsustata.Tulumaksuseaduse § 48 lg 5.5 sätestab: „(5.5) Erisoodustusena ei maksustata järgmisi töötaja tervise edendamiseks tehtavaid kulutusi 100 euro ulatuses töötaja kohta kvartalis, kui tööandja on neid võimaldanud kõikidele töötajatele:
1) avaliku rahvaspordiürituse osavõtutasu;
2) sportimis- või liikumispaiga regulaarse kasutamisega otseselt seotud kulutusi;
3) tööandja olemasolevate spordirajatiste ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi;
4) kulutusi tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse kantud või vastavat kutsetunnistust omava taastusarsti, füsioterapeudi, tegevusterapeudi, kliinilise logopeedi või kliinilise psühholoogi teenustele;
5) ravikindlustuslepingu kindlustusmakset.“
Seega, eelarve kui selline ei ole oluline, oluline on kvartalis tööandja poolt töötajate hüvanguks kantud kulude suurus.
Teiseks, rahvaspordiüritused ei pea olema regulaarsed. Regulaarsus on seotud sportimis- või liikumispaiga külastamisega, et vältida n-ö ühekordsete spaa külastuste finantseerimist (mis ei tähenda, et spaas asuvat jõusaali või ujulat ei võiks regulaarselt külastada).
Kolmandaks, sportimis- või liikumispaiga külastus võib olla regulaarne ka siis, kui soetatakse ühe korra pileteid, kuid tehakse seda mingi regulaarsusega. Mõistagi on regulaarsust lihtsam tõendada kuupileti puhul, sest seda võib eeldada. Samas, ei saa välistada, et ostetaksegi kuupilet või 10 korra pilet ja seejärel jõuab töötaja selgusele, et ala ei sobi talle või ta teeb enda kehale liiga ning on sunnitud vastavast alast loobuma.
Kõik on ikkagi igal üksikjuhtumil otsustamises kinni.
Poolaastat ei arvestata, vaatate konkreetset kvartalit ja selle jooksul kantud kulusid ning töötajaid, kellele nende kulude eest võimalus sportimiseks pakuti (reaalset kasutust ei pruugi olla, nt võis töötaja peale kuukaardi soetamist haigestuda ja ei saanudki sportida). Jagate summa nende töötajate vahel ära ning vaatate, kas kulud ületavad kvartalis 100 eurot või mitte.
NB! Seejuures osakondadeks või muudeks struktuuriüksusteks liigendamine ei ole maksustamise aspektist tähendust omav, sest te vaatate konkreetse maksumaksja ehk tööandja kulusid tervikuna kvartalis arvestades töötajaid, kellele sportimisvõimalusi (või muid seaduses nimetatud teenuseid) pakuti.
Spordi mõiste ise on seotud eelkõige märkimisväärse kehalise tegevusega (vähemasti on MTA meile nii selgitanud), seega discgolf sobib, kui muud tingimused on täidetud. Vastav sportimiskoht on samuti seaduses sätestatud maksuvabastusega hõlmatud.