Juurdepääsetavus
Maksuküsimus: 2041
Küsimus
VV määrus "Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord" §1 lg 3 - Isikliku sõiduautona või mootorsõidukina käsitatakse teenistuja, töötaja ja juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme kasutuses olevat sõiduautot või mootorsõidukit, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses.
Kas sellise sõnastuse alusel on võimalik maksta kompensatsiooni ka mootorratta või rolleri kasutamisel või kehtib sõna "mootorsõiduk" vaid puudega isiku transpordivahendi kohta?
Vastus - 04.06.2012
NB! Vastatakse vastamise ajal kehtivat õiguslikku konteksti arvestades, kui vastuses seda ei täpsustata.Viidatud määrus käsitleb kahel erineval alusel hüvitise maksmist. Esiteks tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p 2 alusel isikliku sõiduauto töö-, teenistus- või ametisõitudeks kasutamise eest makstavat hüvitist ning teiseks tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p 2.1 alusel puudega isiku isikliku mootorsõiduki elukoha ja töökoha vahelisteks sõitudeks kasutamisega seotud kulude kandmist.
Teie viidatud definitsioon on tegelikult tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p 2 teise lause ümbersõnastamine määruses, kusjuures kaks erinevat alust on ühte sättesse paigutatud. Seejuures ei maksa tähelepanu pöörata mitte sellele, kas tegu on mootorsõiduki või pelgalt sõiduautoga, vaid definitsiooni eesmärk on eristada isiklikku sõiduautot ja mootorsõidukit tööandja omadest, st selgitada millistel puhkudel saab hüvitist maksta. St see definitsioon ei anna uut alust kõikidele töötajatele isikliku mootorsõiduki kasutamise eest hüvitise maksmiseks.
Mootorsõiduk (mida siis puudega isik kasutab elukoha ja töökoha vahelisteks sõitudeks) hõlmab tõepoolest ka mootorratast. Liiklusseaduse § 2 p 40 kohaselt on mootorsõiduk mootori jõul liikuv sõiduk. Mootorsõidukiks ei loeta mootoriga jalgratast, pisimopeedi, maastikusõidukit, trammi ega sõidukit, mille valmistajakiirus on alla kuue kilomeetri tunnis.
Tulumaksuseaduses on kõikide töötajate (TuMS § 48 mõistes) tarbeks samuti elukoha ja töökoha vaheliste sõitudega kaasnevate kulude hüvitamise alus olemas. TuMS § 48 lg 5.1 kohaselt: Erisoodustuseks ei loeta kulutusi töötajate transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust.
Vt selle kohta MTA selgitusi: http://www.emta.ee/?id=1219