Vanemtoimetaja Vallo Toomet ja uudistejuht Kärt Anvelt kirjutavad tänases Eesti Päevalehes sellest, et eelarvevaidlustes, mis juba ammu on väljunud valitsuskabinetist, on leitud üks ja ainus patuoinas – sotsiaaldemokraatide juht Ivari Padar, kes valitsuse moodustamise ajal kahe suurema partneri poolt osavalt rahandusministri toolile lükati.

Ehkki valitsuses oli üksmeel, et kärpeid tuleb teha ning Padari öelda jääb kärpe suurus, oli millegipärast kõigi üllatus suur, kui ootamatult ilmuski ministrite lauale suur number 8. Just nii mitu protsenti tuleks järgmise aasta eelarvest kokku hoida.Samal ajal on eri ministrite avaldustest läbi kumamas arusaam, et võiks selle eelarve defitsiiti lasta, mis tegelikult tähendaks kusagilt raha juurdetõmbamist ehk siis laenamist ja/või reservide kallale minekut, või hoopis makse tõsta. Esimene võimalus on alati olemas – vaja on vaid otsust, kas korraldada riigi siselaen või võtta välislaenu. Reservide kallale minek on ka võimalik, kuid meenutagem, et siis tuleb seda teha ka ülejärgmisel aastal.

Sama on ka laenuga, sest auk ju jääb, eriti kui arvestada, et meie majanduskasv erilist kasvu ei näita. Teine levima hakanud alternatiiv on maksude tõstmine, kuid seegi on populismi kõrgpilotaaÏ. Makse tõstetakse seal, kus ohvriks jäävad väikesed huvigrupid – näiteks autoomanikud, suitsetajad või tihedamalt alkoholi tarbivad inimesed –, kus on teada, et poliitikud ei pea kartma oma populaarsuse languse pärast. Sest IRL-i või Reformierakonna valijad ei hakka ju nagunii Keskerakonda valima.

Miks ei juleta siis teha radikaalsemat sammu ja tõsta näiteks käibemaksu, mis paneks kõigile elanikele ühesuguse koorma kohustusi kanda? Rikkamatele ja hullumeelselt tarbijatele suurema, kokkuhoidlikele väiksema. Või peatada tõepoolest tulumaksualandamise programm? Kuid siinkohal on maksumaksjate liidul õigus – selle saab vaidlustada kui õigustatud ootuse petmise, kuid kas see oleks raskel ajal mõistlik… Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/artikkel/437687