Reet Teder, Eesti kaubandus-tööstuskoja poliitikadirektor, kirjutab Eesti Päevalehe Ärilehes, et üldine suhtumine maksuvõlgadesse on tauniv ja maksuvõlglastesse negatiivne. Iseküsimus, kas see on ka alati põhjendatud.

Piltlikult öeldes võime maksuvõlglasi jagada “headeks” ja “halbadeks“. Erinevuse mõistmiseks on vaja eelkõige arvestada seda, kuidas seadus maksuvõlga üldse käsitab. Maksuvõlg on maksukohustuslase poolt tähtajaks tasumata jäetud maksusumma ja sellelt arvestatud intress.

Seadus ei tee vahet, mis asjaoludel see tasumata jäeti. Nii satuvad maksuvõlglaseks automaatselt ka kõik need ettevõtted, kes pärast tähtaja möödumist maksudeklaratsiooni täiendades peavad makse juurde tasuma. Sellised hilisemad parandused, eriti tihti käibemaksu deklaratsioonis, tuleb teha siis, kui arved laekuvad pärast vastava kuu deklaratsiooni esitamise ja maksu tasumise tähtpäeva. Sageli sunnib hilisemaid parandusi tegema lepingupartnerite käitumine.

Näiteks kui ettevõtja lepingupartner esitab tunduvalt hiljem kreeditarve. Ettevõtja ise ei saa sinna midagi parata. Tema peab maksudeklaratsiooni parandama. Ka seadus soosib maksudeklaratsioonide vabatahtlikku parandamist.

Selle tõttu on ettevõte aga kohe maksuvõlglane. Maksuvõla arvestust loetakse tagasiulatuvalt – sellest hetkest, millal oli selle maksu tasumise tähtaeg. Lisaks maksuvõlglase tiitlile on ettevõtjal kaelas ka maksuvõlalt intresside tasumise kohustus. Veel üks kategooria nn häid maksuvõlglasi võib tekkida enamtasutud maksusummade tasaarvestamise ajal.

Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/majandus/397824