Priit Leito kirjutab Eesti Ekspressis, et trükiajakirjandusele on aasta 2008 ning saabuv aasta kõige mustem periood pärast "vaikivat ajastut" 1934. aastal. Toona ­keelati vaba ajakirjandus ning lehed pidid levitama riigijuhtidele meelepäraseid sõnumeid. Samasugust ideoloogiast läbi imbunud teksti, mis hilisematele punastele palju alla ei jäänud.

Selles mõttes on mõni moodne kodumaine teleseep oma dialoogiga märki tabanud.

Ühiskonna valvekoera pitsitab lisaks suukorvile ka tema toidukausi suuruse ning sisuga mängimine. Mis hakkab juhtuma? Uuest aastast tabab ajakirjandust käibemaksu tõus seniselt viielt protsendilt üheksale. Palju õnne, head lehelugejad!

Riik ei pruugi aga loodetud rahamägesid näha - mõistust saab alati raha vastu vahetada, kuid raha mõistuse vastu alati ei saa. Kui hind tõuseb, siis nõudlus langeb ehk teisisõnu - kui väljaanded müüvad kõrgema hinnaga palju vähem lehti, võib tulemus olla suisa vastupidine. Ajakirjanduse käibemaksu tõus puudutab suurt osa Eesti elanikest, eelkõige aga vanemaid ja haritumaid inimesi. Järgmine tõusja on sotsiaalmaks.

Uuest aastast tuleb see tasuda miinimumpalgalt ka siis, kui inimene töötab näiteks ainult kaks tundi päevas - viib hommikused lehed laiali. Ajakirjanduse kojukanne muutub seeläbi kallimaks ning lehetellija peab jälle kukrut kergitama. Postiljoni ei pidavat ju tapetama. Meil see nii kindel ei ole.

Loe täpsemalt: http://www.ekspress.ee/2009/01/08/arvamus/6163