Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutab tänases Päevelehes sellest, et mak­su­dest rää­ki­mi­ne ei ole enam ta­bu. To­re. Kuid kah­juks ei kõla mak­su­vest­lu­ses su­gu­gi ai­nult rat­sio­naal­sed, vaid ka süga­valt usu­li­sed (mi­da mil­le­gipä­rast po­lii­ti­lis­teks ni­me­ta­tak­se) ar­gu­men­did.

Mi­da näi­teks ha­ka­ta pea­le väi­te­ga „mak­se ei to­hi min­gil ju­hul tõsta, sest see hä­vi­taks ma­jan­du­se”? Me tea­me, et Ees­ti ma­jan­dus on ühe­ta­sa­selt väik­se üldi­se mak­su­koor­mu­se­ga ela­nud lä­bi nii kii­re tõusu kui ka kii­re lan­gu­se.

Mu­jalt il­mast leia­me fak­te, et ma­jan­dus­li­kult edu­kad ja tõhu­sad võivad ol­la nii suu­re kui ka väik­se mak­su­koor­mu­se­ga rii­gid. Nen­de ka­he tead­mi­se na­jal ei saa kui­da­gi väi­ta, et „Ees­ti ma­jan­dus saab edu­kalt funkt­sio­nee­ri­da ai­nult väik­se mak­su­koor­mu­se­ga, sest see on uni­ver­saal­ne ree­ge­l”. Tei­seks te­kib küsi­mus, miks on siis mak­su­de üle ot­sus­ta­mi­ne üld­se an­tud rii­gi va­lit­su­se ja lõppast­mes par­la­men­di kät­te, kui nad ei või sel­les üht­ki muu­tust et­te võtta, sest iga muu­tus „võiks hä­vi­ta­da nii­gi hap­ra ta­sa­kaa­lu”.Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/artikkel/466722