Erik Müürsepa EPL Ärilehe seekordne kolumn „Ökonoomikum“ on pühendatud kõigile seotud ettevõtjatele: nii neile, kes tunnevad ennast seotuna, kui ka neile, kes oma seotust ei tunne, ent on teinud siiski kasulikku kaupa poehinnast soodsamalt.

Siirdehindade loogika nõuab tõendust, et kaupa poleks tehtud n-ö oma hinnaga. Et see liiga kerge poleks, peab ettevõtja analüüsima eelmise aasta algusest alates kõiki tehingu, osapoolte ja keskkonna omadusi. Tunduvalt lihtsam on leida keegi, kes on sõlminud teist sõltumatult samasuguse tehingu veelgi soodsamatel alustel (ja osalenud sellega tõenäoliselt varjatud kasumi jaotamises). Vastasel juhul peate pakutud hinda valitseva kõrgema turuhinna kasuks korrigeerima või...

Kas ei lubanud mitte Sampo panga juht Aivar Rehe läinud aastal, et suundub lage värvima, kui panga laenupakkumine pole konkurentidega võrreldes parim? Lahke lubadus oli mõeldud küll eraisikutele. Kui objektiks on aga teised ettevõtted, tasub olla “konkurentsitult parimate pakkumistega” ettevaatlik: säärane reklaam lihtsustab oluliselt maksuameti tööd. Küsimus pole mõistagi eesmärgis maksta tehingupartneriks olnud seotud ettevõttele “õiglast hinda”, vaid selle võrra riigile vähem laekuvas tulumaksus.

Nurka surutud ettevõtja võib väita, et tema seotus ei põhine sugugi vabatahtlikkusel, vaid olude sunnil. Suurem hoiab väikest vee peal, väike on aga justkui reklaamtahvel suure eelpostil. Loe täpsemalt: http://www.arileht.ee/majandus/416616 Tutvu ka MTA juhendmaterjaliga „Siirdehinna määramise juhend“: http://www.emta.ee/?id=16907