Krister Paris kirjutab Eesti Päevalehes, et ühiskonna avatuse üle uhkust tundev Rootsi on avastanud, et ka sellega võib liiale minna. Juba 1766. aastast kehtib Rootsis infovabaduse seadus, mille järgi kuulub avalikustamisele peaaegu kõik – kaasa arvatud inimeste palgad, võlad ja maksud. Seni polnud vaja muud, kui minna kohalikku maksuametisse, anda sisse taotlus ning võtta ametniku käest soovitud andmed vastu.

Lumepall hakkas veerema mullu novembris, mil interneti otsingumootor Ratsit.se tuli välja teenusega, mis võimaldas saada kõike seda veel märksa lihtsamalt, anonüümsemalt ning kiiremini.

Selleks polnud vaja muud, kui toksida üksnes sisse otsitava nimi. Hiireklõps – ning kohe oligi teada, kui palju keegi teenib, palju ta on säästnud ning kus elab. Kõike seda täiesti tasuta. Teenus osutus ülimalt populaarseks.

Nüüdseks on üheksast miljonist rootslasest registreerinud end kasutajaks enam kui 600 000. Iga päev tehti inimeste kohta umbes 50 000 päringut. Andmekaitsenõukogu tabas tõeline kaebuste laviin. Lisaks murele privaatsuse pärast tekkis tõsine kartus, et niivõrd palju avalikku infot annab rohelise tee identiteedivargustele.

Nii asus nõukogu Ratsiti tegevust piirama. Maksuamet ähvardas, et kui kokkuleppele ei jõuta, hakkab ta väljastama andmeid paberil, mitte elektroonilisel kujul, muutes veebikülje töö sisuliselt mõttetuks. Aga mis veel tähtsam: kui enne oli päringute tegemine täiesti anonüümne, siis nüüd saadetakse uurimisobjektile e-post selle inimese andmetega, kes tema vastu huvi tunneb. Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/uudised/390388