Kaarel Tarand kirjutab Eesti Päevalehes, et eelarve kolm olekut on puudujäägiga, tasakaalus ja ülejäägiga eelarve. Viimastel aastatel on Eestist tehtud kaht viimast sorti eelarveid ja ka järgmiseks aastaks saadi kaheteistkümnendal tunnil kokku tasakaalus eelarve eelnõu.
Mis hinnaga ja milliste kadudega kellegi jaoks, selgub lähemate nädalate jooksul. Aga erakordselt sümpaatsena mõjus varasema tabu murdmine riigi tulu planeerimisel. Tulude kasvatamine on olnud kiire majanduskasvu tingimustes imelihtne.
Nüüd enam mitte. Tulu suurendamiseks on tulnud minna teisi, varem retoorikas maasse tambitud teid pidi. Neid on kaks. Esiteks maksukoorma jätkuva vähendamise lubaduse peatamine ja teiseks mõne maksumäära tõstmine.
Mõlemad on olnud päevakorral ja kui mõnigi kasulik maks (gaasi- või alkoholiaktsiis näiteks) jäi sel korral veel tõstmata, siis küll ta läheb järgmisel aastal seda kindlamini tõusuteed. Arvestatav osa Eesti ettevõtjaist ei ole päris selgelt aru saanud, kes nad suhetes riigiga on. Suurettevõtjate nutulaul näitab selgelt, et natukenegi kehvemal ajal ei taheta avaliku võimuga vastutust jagada. “Meie loome töökohti ja peame selle eest saama aina madalamaid makse,” kostab ettevõtjailt.
“Kui meie kasumid vähenevad, on riik süüdi!” Valitsuse adekvaatne vastus oleks praegu: “Need töökohad, mille olete loonud, on arengumaa töökohad, millega uues majanduses pole midagi peale hakata, ja paraku peegeldub see ka teie kahjumis. Õiged ja tulevikukindlad töökohad on sellised, mis kannatavad välja ka praegusest kõrgema maksukoormuse.” Valitsuse tervisele teeb ainult head, kui ta suudab loobuda nägemast madalates maksumäärades ainsat õnneteed. Parem ju, kui otsustamishetkel on nii tulu- kui ka kulupoolel rohkem kui üks valikuvõimalus. Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/artikkel/443119