Mikk Salu kirjutab Eesti Päevalehes, et staatustoodete maksustamist ei pea argumenteerima pelgalt inimliku kadedusega, piisab vaid negatiivsete välismõjude arvestamisest.

Õpikud räägivad, et maksupoliitikal on neli suurt eesmärki. Esiteks – riigile tulude teenimine. Teiseks, ümberjaotamine. Kolmandaks – hindade kujundamine, näiteks negatiivse välismõjuga tegevuse (suitsetamine) muutmine kallimaks.

Ja neljandaks – läbipaistvus ja riigile aruandmise kohustus, et maksumaksjad saaksid aru, mida nad maksavad ning riik annaks aru, kuidas ta kulutab. Maksupoliitika teise eesmärgi ümberjagamise kontekstis võib käibemaksu pidada regressiivseks, vähem teenivad töötajad maksavad suhteliselt võttes rohkem. Võimalik lahendus oleks progressiivne ehk astmeline käibemaks. Just sellise maksu kasuks argumenteerib näiteks Cornelli ülikooli majandusprofessor Ro­bert Frank, aga ka psühholoog Geoffrey Miller oma uues raamatus „Spent”.

Franki ja Milleri loogika on järgmine. On olemas staatuskaubad, näiteks kallid autod. Oletame aga, et on kogukond inimesi, kes sõidab tööle Fordide ja Toyotadega. Ühel päeval ostab üks neist Mercedese.

See on staatuse signaal. Robert Franki järgi algab sellest hetkest võidurelvastumine. Keegi ostab Mercedese ja tema staatus tõuseb. Kes tahab oma staatust kergitada, ostab samuti kalli auto.

Lõpuks on kõigil Mercedesed, aga nagu Frank viitab, on tegu nullsumma mänguga. Staatus jääb samaks, raha on kulutatud ja kõik on õnnetumad. Nii ütlebki Frank, et sellist õnnetumaks tegevat käitumist tuleks kõrgemalt maksustada. Loe täpsemalt: http://www.arileht.ee/artikkel/470222