Evi Arujärv kirjutab Päevalehe arvamusküljel, et viimasel ajal on tulipunktis olnud kultuuriürituste käibemaksu teema. Kavatsuse tagamaad seletas tavapäraselt selge loogika ja hea taustatundmisega ära Jaak Allik (PM 7.01).

Mitu kirjutajat on viidanud kaalukale tõsiasjale, et meil puuduvad seadustesse kirjutatud garantiid, mille toel sissenõutud maksuraha hiljem tõepoolest kultuuri juurde “tagasi” jõuaks. Et käibemaksu tõstmise pooldajad ei ole diskussiooni käigus nendest regulatsioonidest kõnelema kippunud, jätab tõepoolest mulje, et tegemist on blufiga. Kõik argumendid, alates ümberjagamise garantiide puudumisest ja viidetest parempoliitika senisele tavale ning lõpetades viidetega Euroopa Liidu riikides toimivatele maksueranditele, on varemgi meedias kõlanud.

Edasi saab küsimus olla vaid poliitilises kehtestamises või argumentide kuulda võtmises. Sõltumata valdkonnast on kaua valitsenud parempoliitika põhiprintsiibid jagamise ja ümberjagamise küsimustes üldteada: “toetame tugevamat” ning “lihtsus ja odavus”. Sisuliselt järgib neid põhimõtteid tulumaksuseadus, otseselt emapalga seadus. Samal põhimõttel toimib seadustik veel paljudes nüanssides, rääkimata äripraktikast, mis soosib eelkõige suure sissetulekuga võtmekliente.

Siiski ei ole lihtsuse ja odavuse põhimõtte rikkumine poliitikas probleemiks, kui tegemist on (kuluka) eristamisega, mida on vaja potentsiaalsete valijagruppide meelitamiseks. Üldplaanis on tugevama toetamine taganud ka lühiajalise (mida viisteist aastat kahtlemata on) majandusedu. Selle edu aluseks on olnud sisemiste ressursside ümberjaotamine ja väljast laenamine ning hinnaks ülemäärane sotsiaalne kihistumine ja rasked sotsiaalse tervise probleemid. Võib arvata, et vaid hirm tulusa süsteemi kokkuvarisemise pärast, mis võib kaasa tuua ebameeldivaid poliitilise keskkonna muutusi, sunnib suure plaani otsustajaid tõsiselt võtma arvamusi, et ehk ei ole laenurahal ja odaval tööjõul põhinev edu see päris edu.

Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/arvamus/415128