Viktor Trasberg, Tartu ülikooli majandusteaduskonna dotsent, kirjutab Eesti Päevalehes, et maamaks on hea maks. Tema “headus” seisneb selles, et tema tekitatud maksumoonutused on väikseimad, teda on lihtne koguda ning laekumised on täpselt prognoositavad.

Nüüdisaegses käsitluses toimub maa maksustamine enamasti üldisema kinnisvaramaksustamise kaudu. Samamoodi kui Eestis kehtib eraldi maamaks vaid mõnes üksikus Euroopa Liidu riigis. Eelmisel aastal said Eesti omavalitsused maamaksust keskmiselt 4,8% tuludest ning maksulaekum moodustas keskeltläbi 1,7 miljonit krooni (ilma Tallinna laekumisteta).

Maksutuludest moodustab maamaks ligikaudu 12%. Praeguses olukorras tulevad aga üha rohkem esile ka meie maamaksu puudused. Esiteks, maamaksu puuduseks on tema piiratud võime tuua omavalitsusele maksutulusid. Teiseks, probleeme tekitab maamaksu aluseks oleva maa väärtuse määramine.

Maa maksustamishind kujuneb kaudselt, võrreldavate turuhindade alusel. Maksustamishind võib aga väga palju erineda tema tegelikust turuhinnast, mis loob tunde maamaksu ebaõiglasest olemusest. Mõneruutmeetrise hamburgerikioski aluse maa müük kalli hinnaga võib olla maamaksu määramise aluseks ka piirnevale arendamata maale. Maamaks ei ole seega võimeline piisava detailsusega arvesse võtma maa tegelikku turuväärtust ja seda kujundavaid tegureid.

Seda võimaldaks kinnisvaramaks, mis kaasaks maksubaasi ka sellel asuvate ehitiste-rajatiste väärtuse. Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/artikkel/411854