Maris Lauri, majandusanalüütik, kirjutab Eesti Päevalehes, et otsustajate ees on tavaliselt mitmeid valikuid – mõned paremad, mõned halvemad, mõned täiesti kõlbmatud ja mõned nii head, et nende kõrval teiste valikute tegemine tundub olevat võimatu.

Valitsus on lubanud alandada tulumaksu ning suurendada mitmeid toetusi ja pensione. Tuleva aasta algusesse planeeritud tulude suurenemine peaks valitsuse arvates leevendama tarbijatele osaks saavat hinnatõusušokki. Kuigi keskmiselt juurde tulevad summad jäävad valitsuse arvutuste kohaselt väiksemaks kui maksude tõusust tulenev kulude kasv, peaks palgakasv tagama selle, et inimeste eluolu tegelikult ei halvene ning juba 2009. aastast alates peaks valitsuse pakutud tulude kasv maksutõusu kompenseerima.

Kuid valitsuse praegune prognoos arvestab vaid maksusuurenemist, üldse pole aga arvestatud tugeva hinnatõusu negatiivset mõju eksportijatele ning majanduskasvule. Tõsiasi on, et järgmise kuue-üheksa kuu jooksul tõusevad inimeste hädavajalikku tarbimiskorvi kuuluvate kaupade ja teenuste hinnad väga oluliselt. Isegi üpris korralik palgatõus ei pruugi põhikulutuste kasvu kompenseerida. Tuleb ka arvestada, et kui just ei kordu eelmise aasta ebaharilikult soe talv, suureneb elanike soojusenergia tarbimine vähemalt 5%.

Hädavajalike kulutuste piiramine on väga keeruline – süüa on vaja, sooja on vaja ning ka tööl ja koolis tuleb käia. Eriti valusalt tabab hinnatõus vaesemaid elanikke, pensionäre ja lastega peresid, olenemata sellest, et nende sissetulekut suurendatakse: tulude kasv 10–15% ei kompenseeri seda, kui kulutused kasvavad 20–25%. Viimasel kahel päeval on räägitud elektri kokkuhoiust, kuid elektrienergiat ei tule kokku hoida majapidamistes, kus seda juba niigi ratsionaalselt tarbitakse, kui võrrelda näiteks Euroopa keskmisega. Tegelikult hakkavad inimesed piirama muid, mittehädapäraseid oste.

See tähendab, et muude, praegu jõudsalt hindu ja käivet kasvatanud kaupade ja teenuste müük jääb kehvemaks, loodetud käibemaksu- ja aktsiisitulud jäävad tagasihoidlikuks ning töötute hulk hakkab suurenema. Mis tähendab, et ka sotsiaal- ja tulumaksu laekumine tuleb kehvem. Kas praegune valitsus on mõelnud, mida teha olukorras, kus on planeeritud kulutused (pensione ja palku ju ei vähenda), kuid tulusid ei ole? Võib-olla oleks tark juba nüüd 2008.

aasta eelarve veel kord üle vaadata, hinnata kulutuste olulisust ning püüda leida võimalusi jõudsalt kasvava riigi palgal oleva töötajaskonna vähendamiseks? Olulisuse kriteeriumiks ei saa olla valimislubadus. Tingimused muutuvad ning valija suudab andestada valimislubaduse täitmata jätmise, kui sellega hoitakse ära suuremad rumalused. Lõppude lõpuks tuleb järgmiste üldvalimiste võitjal hakata tegelema hoopis keerulisemate küsimustega, kui ka praegune valitsus jätab tegemata need asjad, mille jätsid tegemata eelmised kaks-kolm.

Eesti majandusarengu pikaajaline probleem ei ole maksutase, selleks on tulevaste töötajate kvalifikatsioon ehk siis haridus ning energiaga varustatus. Esimest probleemi teatakse ja tundub, et püütakse ka sellega tegelda, kuid teise puhul püütakse end veenda lootustega. Kust me võtame kümne aasta pärast oma elektri? Selleks ajaks ei ole ilmselt valmis ei uus Leedu ega ka Soome tuumajaam, olenemata sellest, kas Eesti osaleb ehituses või mitte.

Selle asemel, et kvooditulude abil tulevikuks võimsusi luua, on riik raha välja võtnud, et siis viie või kümne aasta pärast (ehk?) hakata laenurahaga praegusest oluliselt kallimalt ehitama. Ja siis võib juhtuda, et elekter kallineb mitte 16% või 23%, vaid 50% või enamgi. Lihtsalt sellepärast, et varasemad valitsused täitsid oma valimislubadusi. Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/arvamus/399088