Agne Narusk kirjutab Eesti Päevalehes uuest töölepingu seadusest.

Li­saks töö­suh­teid lõpe­ta­va­te­le te­le­fo­nisõnu­mi­te­le, mei­li­de­le ja lühe­ma­le koon­da­mi­sest et­te­tea­ta­mi­se aja­le on uues töö­le­pin­gu­sea­du­ses (TLS) muud­ki hu­vi­ta­vat, mi­da töövõtja peaks tead­ma. Võlaõigu­se­le tu­gi­nev sea­dus ni­melt eel­dab, et mõle­mad töö­tu­ru­poo­led osa­le­vad töö­suh­tes võrd­se­te part­ne­ri­te­na. Ja et kõik on lä­birää­ki­mis­te ning kok­ku­le­pe­te küsi­mus. Ker­ge öel­da, ras­ke te­ha.

Lä­birää­ki­mi­sos­ku­se ja baas­tead­mis­te­ta jääb töövõtja nüüd kõvas­ti jän­ni. Kõiges sel­les, mi­da ei ole töö­le­pin­gut sõlmi­des eral­di kok­ku le­pi­tud, võib tö­öand­ja toi­me­ta­da oma äranä­ge­mi­se jär­gi (kuid mit­te sea­dust rik­ku­des). Muu­seas, jän­nijää­mi­sest rää­ki­des: värs­ke TLS an­nab võima­lu­se saa­ta en­da ase­mel töö­le­pin­gut sõlmi­ma as­ja­tund­ja ehk oma esin­da­ja – ju­ris­ti, töö­ta­ja­te usal­du­si­si­ku, ame­tiühin­gu­te­ge­la­se, tead­ja sõbra või kol­lee­gi, kes os­kab sood­salt kau­bel­da. Nii kau­ge­le, et eel­da­taks igalt töövõtjalt sa­jap­rot­sen­di­list aru­saa­mist pa­rag­rah­vi­dest, mi­da ise­gi ju­ris­tid siia­ni eri­ne­valt tõlgen­da­vad, ei läi­nud ise­gi sea­du­se­kir­ju­ta­jad, -tel­li­jad, -vas­tuvõtjad.

Ning po­le kaht­lust, et Ees­ti töö­ta­jal on tööõigu­sest ja töö­tu­ru­po­lii­ti­kast äär­mi­selt vä­he tead­mi­si, kui neid üld­se on.Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/artikkel/472409