Johannes Saar kirjutab Eesti Päevalehes etendusasutuste ja kontsertide piletite käibemaksuteemadel. Mullu läks hapuks seaduseparagrahv, mis lõi erapooliku maksukirvega kaheks väärtkultuuri ja meelelahutuse. Õilishinged maksku käibelt ainult viis, lihtsam rahvas aga täie rauaga – kaheksateist protsenti.

Arvud on klaarid ning soov kõrgeid väärtusi talletada klaarim veel, õnnetuseks on seadus kidakeelne koha pealt, mis lausuks, kes on piisavalt väärikas kõrgkultuuri maksuprivileege nautima. Ette on antud õlekõrs otsustajate kohta: kui vald, linn, riik või “kulka” on “kulturniku” nisupõllukest kalendriaastal vähemalt kümneprotsendise toetusega kastnud, siis ongi tegemist väärt tegijaga, kellelt ei nülita maksude mihklipäeval kaheksateist nahka. Võta või jäta, igasuguse taidluse kuulutamisel ülevaks kunstiks on otsustamisvoli vaid avalikul sektoril. Minister, linnapea ja vallavanem ning muidugi “kulka” eksperdikomisjonid võivad käte peale asetamisega teha kaupmehest aadliku ja pillipiinajast muusiku. Erasektor otsustajate ree peale ei mahu, tema leiame hoopis administratiivse toitumisahela lõpust. Aina paremale kalduvas Eestis ei saanud selline ülekohus kaua kotis püsida. Liiati kui kannatajaks jäid valitsuskoalitsioonide valijad – ärimehed. Kaua sa slikerdad teatri sildi all ööklubi bisnist! Ja kas või Phil Collinsi kohaletoomine – on ju tõesti ülitülikas tutvustada teda Tallinna raekoja juubelikülalisena. Üldse, kas popkultuuri keel ja masside muusika ei või siis laulutuules taevani tõusta, et endale seal igavust nõutada? Kellele seda riiki tehakse? Tüli tõusis ministrini, siis riigikogu komisjonidesse ja lõpuks Riigikohtusse. Siin panigi advokaatide armaada väärtkultuuri “maksuparadiisi” paika. Palgatud sõjasulased ei raisanud aega globaalpopi ja kohaliku algupärandi eristamisele. Kaitsest murti läbi põhiseadusliku “võrdse kohtlemise” õigusega ja “teenuste vaba liikumise” nõudega. Selle teerulli taga saabusid kõrgkultuuri odavasse gurmeelauda staadionikontsertide ja üldrahvalike “õlleläbude” korraldajad. Nende järel ilmusid Hollywoodi kommertsi sissevedajate mustad purjed ja muusikalidirektorite ahned lõustad, kelle selja tagant küünitasid seebiooperite diivade nutused näod. Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/arvamus/413782