Mikk Salu kirjutab Eesti Päevalehe Ärilehes, et Euroopa biokütuseäris on mull lõhkenud, Eesti väiketehased aga tootmise seisma pannud.

Mõni aasta tagasi Eestis suure hurraaga alanud biokütusevaimustus on jahtumas. Äri on keerulisem ja kallim kui teoorias välja paistis. Valmis tehased seisavad, enamik kavandatud tehaseplaane on külmutatud. Kontrastiks turutrendile pannakse aga just täna nurgakivi Eesti suurima, 350 miljonit krooni maksma mineva Paldiski biokütusetehase ehitusele.

Sven Mark aktsiaseltsist Paldiski Biodiesel kommenteerib turul toimuvat kui sektori korrastumist. Kunagi räägiti veel Weroli kavandatavast biokütusetehasest. Vahepeal on omanikud vahetunud ja nüüd ütleb Rein Kilk, et mingeid aktiivseid plaane biokütuse tootmiseks Weroli puhul ei tehta: “Jälgime küll turgu, kuid see on ka kõik.” Miks on siis niimoodi läinud? Poliitiline toetus on just nagu olemas, roheline maailmavaade on trendikas.

Põllumeestele on kümme aastat räägitud rapsikasvatuse võludest ja kolletavaid põlde võib leida igast maanurgast. Biokütused naudivad Eestis ka aktsiisivabastust. Rahandusministeerium raporteeris alles eelmisel nädalal, et aktsiisivabastus läks riigile maksma 4,99 miljonit krooni. Samas aruandes on mõnevõrra allpool kirjas ka reaalsus: biokütuste osakaal võrreldes bensiini ja diislikütuse tarbimisega moodustas eelmisel aastal ainult 0,15%.

Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/majandus/391184