Kirjanik Olev Remsu kirjutab SL Õhtulehes, et viimasel ajal on ajakirjanduses tulnud ette manitsusi meie riigikorra ja demokraatia aadressil, on vihjatud isegi sõnavabaduse piiramisele ja autokraatia arenemisele.

Ahnuse mentaliteeti näeme riigikogu kuluhüvitiste seaduseelnõu tõukejõuna. See oli ju klassikaline väljapressimine, endale hõlptulu tekitamine kas riuka või jõu abil. Õigupoolest taheti lüüa koguni kaks kärbest korraga. Esiteks lisada oma palgale 12 000 krooni maksuvaba raha, teiseks alustada oma tegevusega põranda alla minemist.

Kui pole tšekke, ei ole riigikogulase käitumist enam kuidagi võimalik kontrollida, riigikogulase ettevõtmised muutuvad varjatuks, nagu seda oli kunagi keskkomitee aparatšikute tegevus. Milline üksmeel valitses selles küsimuses muidu leppimatute koalitsiooni ja opositsiooni vahel! Kõik soovisid endale eriõigusi, mis on iseloomulik seisuslikule riigile. Sedapuhku sai demokraatia väljapressimise üle võidu, tänu avalikkuse protestidele suruti jultunud katse maha.

Kui kauaks? Ent ärimentaliteedist pole demokraatia võitu saanud. Õnn vähemalt, et on olemas ajakirjandus, kes pinnale ujunud parseldamisi paljastab. Mis siis soodustab äri ja väljapressimist demokraatia sildi taga?

Näen peapõhjust selles, et saadikud ei vastuta oma valijate ees, küll aga parteijuhtide ja partei rahastajate ees. Kavaldajad, kes kirjutasid kunagi meie valimisseaduse selliseks, et riigikokku pääseja otsustab pigem parteijuhtide kui rahva valik, ongi aluse pannud ärile demokraatia maski taga. Loe täpsemalt: http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=234142 Loe ka SL Õhtulehe juhtkirja: „Saadiku vürstiriik“: http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=234144