Ants Juske kirjutab Eesti Päevalehes, et kui ma 1980. aastate lõpul Nõukogude Liidust välja pääsesin, peatusin Inglismaal ühes väliseestlaste perekonnas. Peaaegu igaõhtune toiming oli, et pereisa sulgus oma kabinetti ja soris mingites postkasti laekunud paberites.

Tundsin huvi, mis praht see on. Sain õpetliku loengu, et on need ja need arved, ühtedest saan teada, kus on allahindlus, teistest vaatan, millised on aktsiate kursid jne.

Niigi tundus sealne elu olevat nagu Marsil, ja siis veel selline rehkendamine. Tol ajal naersin selle üle ja mõtlesin, kui kerge on meie elu: mingid maksud läksid küll palgast maha, kuid seda ei pannud nagu tähelegi. Poest rabasid kõike, mis seal parasjagu oli, ja mingitest aktsiatest olin kuulnud vaid poliitilise ökonoomia loengutes. Võlgu võtsin mõnikord enne palgapäeva sõbra käest, kuid mingitest intressidest ei teadnud me kumbki midagi.Nüüd on kõik see meil juba ammu argipäev.

Sotsiaalministeerium leiab, et inimene, kes saab kuus 2000 krooni, ei saa end vaeseks pidada. Jah, kui saad kõik selle toidu peale raisata. Hakkasin aga üles lugema, milliseid makse üks keskmine eestlane maksab. Kõik algab tulu- ja sotsiaalmaksust, edasi pangalaen ja intressid.

Kindlasti on nimekiri pikemgi.Keskerakonna kinnisidee on astmeline tulumaks, mis võtaks rikastelt ära ja vaesed saaksid lahedamalt elada. Iseenesest õilis eesmärk, silme ees näiteks Rootsi mudel. Seal olevat Astrid Lindgren, kelle lasteraamatuid tõlgiti sadadesse keeltesse, pidanud lõpuks maksuametile veel peale maksma. Miks kuulsad Rootsi tennisistid kolisid välismaale?

Ikka kõrgete maksude eest. Teine asi on see, kas meie ühiskond on juba sellisel tasemel, et olla kindel, et rikastelt kooritud maksud jõuavad sotsiaalsfääri, sporti ja kultuuri, haridusse, tee-ehitusse jne? Esiteks algavad tohutud maksupettused, mida maksuamet ei jõua jälgida. Ja kuhu need maksud lõpuks maanduvad, kas mitte riigi bürokraatliku aparaadi ülalpidamisse?

Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/artikkel/353382