Ranno Tingas, Ernst & Young Balticu partner, kirjutab Päevalehe Ärilehes, et pole saladus, et Eesti tööjõumaksud on kõrged. Seda tajuvad ettevõtjad, kuid sama on korduvalt väljendanud ka riigiametnikud. Aga mida me selle teadmisega teeme? Kui midagi ei muutu, valivad suure tööjõukuluga ettevõtmised uueks asukohaks mõne teise riigi, kus on maksukeskkonna näol eeliseid.

Hiljuti korraldas Ernst & Young Eesti uuringu, kus võrreldi eri riikide tööjõukulude maksukoormust lähtuvalt 3000-eurosest brutopalgast (u 47 000 kr).

Selleks et töötaja taskusse jõuaks 100 krooni, peavad Eesti tööandja ja töötaja maksma kokku lisaks 73 krooni makse. Seejuures pole arvestatud maksuvaba tulu ja järgmisel aastal suurenevat töötuskindlustusmakset. Mida kõrgem on palk, seda väiksemat mõju avaldab maksuvaba tulu ja seda suuremat mõju avaldab töötuskindlustusmakse. Kui võrrelda Eesti lähiriikide ja teiste sarnase tausta ja arenguga endiste sotsialismimaade tööjõumaksudega, siis 3000-eurose brutopalga puhul on Eesti tööandja tööjõukulu üks suuremaid (vaid Valgevene, Tšehhi ja Ungari edestavad Eestit).

On siiski positiivne, et sellise brutopalga juures on Eesti keskmisest eespool, kui võrrelda töötajale laekuvat netopalka. Selle põhjuseks on asjaolu, et erinevalt paljudest teistest riikidest on Eestis sotsiaalmaksukoormus valdavas osas tööandja kanda. Kuid kui arvestada teiste riikide üksikuid maksusoodustusi ja -vabastusi, halveneb Eesti positsioon oluliselt. Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/artikkel/451650