Maksuküsimus: 453

Vastus - 21.01.2007

Distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub (töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, TDVS § 6 lg 1). Nimetatud ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg.
Kuna haiguse puhul peatub tööleping töölepingu seaduse § 55 p 4 alusel, siis töölepingu ajutise peatumise aja võrra pikeneb vastav tähtaeg. Vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-110-03, kus asutakse seisukohale, et „Töölepingu peatumise ajal ei ole tööandjal võimalik töötaja süüteo asjaolusid välja selgitada ega talle distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu ei saa ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg edasi kulgeda töölepingu peatumise aja hulka jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel.“
Distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse (§ 12 lg 1). Seega on vastava dokumendi töötajale üleandmine karistuse jõustumise eelduseks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-74-05). Vt ka tsiviilkolleegiumi lahendit nr 3-2-1-21-01 töötaja nn ärakuulamiskohustuse osas.
Kuna distsiplinaarkaristusena saab töölepingu lõpetada vaid TLS § 86 p-des 6-8 sätestatud alustel (TDVS § 3 p 4), siis nendel alustel töölepingu lõpetamisel ei ole etteteatamistähtaegu (vt tähtaegu TLS § 87). Kuid oluline on, et seda ei tehtaks ajal, mil tööleping on ajutiselt peatunud (TLS § 91 lg 1 p 1). Kui töötaja tööle ilmub (töölepingu ajutise peatumise alus langeb ära), siis tuleb karistus allkirja vastu teatavaks teha ning karistus jõustub sel hetkel.