Skype Eesti tegevjuht Sten Tamkivi kirjutab Eesti Päevalehe arvamusrubriigis, et <!-- /* Style Definitions */ p.MsoNormal, li.MsoNormal, div.MsoNormal {mso-style-parent:""; margin:0cm; margin-bottom:.0001pt; mso-pagination:widow-orphan; font-size:12.0pt; font-family:"Times New Roman"; mso-fareast-font-family:"Times New Roman";} @page Section1 {size:612.0pt 792.0pt; margin:70.85pt 70.85pt 70.85pt 70.85pt; mso-header-margin:35.4pt; mso-footer-margin:35.4pt; mso-paper-source:0;} div.Section1 {page:Section1;} -al­les aas­ta ta­ga­si, kui kin­nis­va­ra-aren­du­seks an­ti üli­liht­sas­ti lae­nu, tun­dus, et kee­ru­ka tea­beä­ri­ga po­le Ees­tis mõtet jän­na­ta.

Üks näi­de uut­moo­di dia­loo­gi ot­si­va­test et­tevõtja­test on Tar­ga Ees­ti mõtte­ko­da – mit­tea­met­lik ja omaal­ga­tus­lik selts­kond IT- ja fi­nants­te­ge­la­si, kin­nis­va­ra- ja mak­suas­ja­tund­jaid. Nad saa­vad aru, et ko­da­ni­ke­na tu­leb oma rii­ki ai­da­ta, ja nii­sa­ma vi­ri­se­mi­ne po­le neist ke­da­gi se­ni oma vald­kon­nas edu­kaks tei­nud. Nad usu­vad, et järg­mi­ses edu­kas Ees­tis on esi­ko­hal et­tevõtlik töö­ta­ja, ke­da mo­ti­vee­ri­tak­se oman­da­ma kva­li­teet­set ha­ri­dust ja ra­ken­da­ma se­da eel-kõige tea­be­ma­hu­ka­te tee­nus­te pak­ku­mi­sel, eks­por­diks ja jõu-ku­se kas­va­ta­mi­seks. Sel­list jut­tu on siin-seal mui­du­gi ju­ba aas­taid ae­tud, aga pii­sa­va konk­reet­su­se­ta.

Nen­de lä­he­ne­mi­ne meel­dib mul­le. Ees­tis on ju­ba pä­ris hea hoi­da ka­pi­ta­li (ja tee­ni­da sel­lelt pas­siiv­selt tu­lu), aga vä­ga kal­lis luua töö­koh­ti. Töö­le­pin­gu­te paind­lik­kus on väi­ke ja töö­ta­ja­ga seo­tud mak­sud kõrged. Aga sel­leks, et meil oleks roh­kem ra­hu­lo­le­vaid pas­siiv­seid ka­pi­ta­lis­te, oleks kõige­pealt va­ja ju kõvas­ti ak­tiiv­set tööd te­ha.

Mõtte­ko­ja pa­ku­tud konk­reet­se­te la­hen­dus­te seas on näi­teks sot­siaal­mak­su ülem­piir, mis tä­hen­daks, et mit­te kee­gi ei pea maks­ma Eu­roo­pa kõrgei­ma­te sek­ka kuu­lu­vat 33-prot­sen­dist sot­siaal­mak­su aas­ta­pal­ga sel­lelt osalt, mis üle­tab 250 000 kroo­ni. Ku­ni sel­le pii­ri­ni mak­sak­sid kõik võrd­selt mak­su na­gu prae­gu. Suu­rem palk tä­hen­dab, et töö­ta­ja loob roh­kem väär­tust, mui­du tööand­ja liht­salt ei saa tal­le roh­kem maks­ta. Sot­siaal­mak­su la­gi looks see­ga olu­kor­ra, kus Ees­tis­se ta­sub luua just kal­li­maid ja tar­ge­maid töö­koh­ti.

Ja veel üks võrrel­dav mõõdu­puu: 100 000–150 000 kroo­ni eest aas­tas on võima­lik kind­lus­ta­da prae­gu­ne Eu­roo­pa Lii­du ko­da­nik koos oma las­te­ga era­selt­si­des mõist­li­kult nii ter­vis­hoiu­tee­nus­te kui ka pen­sio­ni­ga. Sel­lest suu­re­mat mak­su­ra­ha ko­guv riik ei pa­ku enam pii­ri­de­ta tu­rul kon­ku­rent­sivõime­list kind­lus-tee­nust. Liht­ne ja aru­saa­dav et­te­pa­nek. Kel­le­le­gi ei teh­taks lii­ga ja riik saa­daks sel­ge sig­naa­li, et meie maa­le on oo­da­tud suurt väär­tust loov, mit­te odav all­han­ke­ma­jan­dus.

Aga kui­das see ko­he, nüüd ja prae­gu, ke­set krii­si el­lu viia? Üks va­lit­sus­par­tei on idee­le ju­ba toe­tust aval­da­nud. Aga nen­de tõlgen­dus rää­gib 700 000-kroo­ni­sest aas­ta­pal­gast, mil­lelt soo­dus­tus keh­ti­ma hak­kaks. Nii kõrge­le sea­tud piir nul­liks küm-ne­te tu­han­de­te tea­betöö­koh­ta­de soo­dus­ta­mi­se mõtte ja muu­daks laiapõhja­li­se meet­me pel­galt tipp­juh­ti­de (loo­gu nen­de fir­ma siis tões­ti uu­si tead­mi­si või va­hen­da­gu pel­galt im­port­kau­pu) ja vaid mõne üksi­ku oma vald­kon­na tipps­pet­sia­lis­ti eri­boo­nu­seks.

Hea näi­de sel­lest, kui­das po­lii­ti­kud just na­gu kuu­lak­sid, aga siis­ki ei mõis­ta et­tevõtjaid. Sa­ma idee ümber ujub ko­he pin­na­le ka lühinä­ge­lik par­tei­po­lii­ti­ka. Üks era­kond haa­gib en­nast idee­le ta­ha, mis sest, et moo­nu­ta­tud ku­jul. Tei­ne ütleb: mui­du­gi toe­ta­me, aga sot­siaal­mak­su la­ge keh­tes­ta­des peaks tõst­ma ko­he tu­lu­mak­su.

See mui­du­gi nul­liks ära idee alg­se mõtte alan­da­da tööjõumak­su­de üldist ta­set.Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/artikkel/449922