Eesti riigi juhtimise seisukohalt on vaja praktikat, et seatud plaanide täitmist analüüsitakse ja hinnatakse ning ebaõnnestumistest õpitakse. Praegune praktika on aga selline, et võetakse vastu arengukavad, tehakse plaanid ning tähtaja saabumisel ei analüüsita ega hinnata tulemusi piisavalt, kirjutab Urmas Varblane.

Eesti kui väikeriigi kõige olulisem omadus on võimekus toimida strateegiliselt ja olla kohanemisvõimeline. See tähendab, et me suudame teha samu asju paremini kui paljud teised riigid, tundes ja kasutades oskuslikult ära nende kogemusi. Kuid see eeldab ka strateegilist tõhusust ehk oskust luua unikaalset ja kestlikku konkurentsieelist.

Majanduspoliitika vaates ei ole aga paraku praeguseni kokku lepitud riigi üldises arengusuunas, mistõttu riik ei tea, millises suunas ta liigub või mida saavutada soovib. Meie praegune narratiiv on hästi paljuski seotud infotehnoloogiaga ning kipub olema aegunud, toetudes lihtsa teenusmajanduse loogikale, mille jaoks meie töökäte võimekus on piiratud.

Ühelt poolt pole usutav, et IT-sektor suudaks pakkuda lahenduse kogu Eesti tööhõive tagamisele. Teiselt poolt tekitab ühe valdkonna ebaproportsionaalne kasv probleeme majanduse tasakaalustatusega.