Seadusel, millel pole mõju, pole ka mõtet. Praegu, mil otsitakse pingsalt viisi, kuidas vähendada lõhet riigi kulude ja tulude vahel, on selge ja täpne teadmine sellest, millise asutuse eelarvest, milleks ja kui palju raha kasutatakse, eriti oluline, kirjutavad Ülle Madise ja Janar Holm.

Kes võrdleb Eesti 2009. aasta ja 2021. aasta riigieelarve haridus- ja teadusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi või põllumajandusministeeriumi osa, saab kiiresti aru, milles on nn tegevuspõhise riigieelarve viga. Seda vaatamata sellele, et ka 2009. aasta riigieelarvel olid omad probleemid ja nõrkused.

Seadusena kehtestatud aastaeelarve peab panema maksumaksja raha kasutamisele kontrollitavad piirid. Kui 2009. aasta riigieelarves on valdkondade ja asutuste kaupa kirjas, kes ja kui palju ning milleks tohib raha kulutada, siis 2021. aasta riigieelarvest vaatab vastu senise eelarvestamise madaltase. Muidugi ei ole selliselt koostatud aastaeelarvet võimalik riigikogus muuta ega ministritel tõhusalt ja õigest kohast kärpida.

Asi on selles, et nn riigieelarve baasseadus – seadus, mis ütleb, kuidas tuleb aasta riigieelarve kokku panna – ei kohusta enam esitama aastaeelarvet, milles on kõik riigi tulud ja kulud nende majandusliku sisu järgi ja asutuste kaupa. See aga tähendab, et pole võimalik kulude otstarbekust hinnata ega valikuid teha nii, nagu põhiseadus ette näeb ning riigikogu roll nõuab.