Aastaaruanne 2021 ja maksud 2022 koolituse salvestus loe lähemalt / osta koolitus

Toidukullerite maksustamisest

Toidukullerite maksustamisest

Rubriik: EML

Seoses ajakirjanduses taas tõstatatud teemaga Boldi kullerite sissetulekute maksustamisest, avaldame ajakirjas MaksuMaksja 2020. aasta detsembris ilmunud Martin Hubergi artikli “Kullerteenuste müstiline maailm” ning Jüri Allikalti tõlgitud Soome töönõukogu arvamuse kullerteenuse õigusliku olemuse kohta.

Kullerteenuste müstiline maailm

Martin Huberg

Kas olete kunagi vaadanud, millise teenuse osutajana näitab end Bolti autojuht? Vaatasin arvelt järelegi, see on reisijateveo puhul transfeerteenus ning toidu ehk kaubaveo puhul kohaletoomise tasu. Õigekeelsussõnaraamat defineerib transfeeri kui paremat päralevedu. Parem ilmselt tavalisest reisijateveost, kuid mille poolest parem? Järsku saite võõras keeles lobiseda või enda teadmata teada, kuidas nimetatakse hausa keeles mõnda kehaosa? See on muidugi nali, kuid teenusel ja teenusel on vahe sees.

Digiihalus

Me peame aru saama, et innovatsiooni, nagu ka evolutsiooni, ei saa peatada ega tohi pidurdada. Kui midagi saab juba äpi kaudu teha, siis „on targem olla vait ja häpi“, mitte üritada öelda, et tegemist on millegi olemuslikult samaga nagu varem, kuid elektroonika on lihtsalt appi võetud. 

Mõistagi ei käi järgnev jutt kogu sektorist, vaid ainult osast, mis püüab vahelüli kaudu inimeste tavapärast tööd, teenust vms mingil viisil muuta. Ja mõistagi, kuna see miski on olemuslikult nii eriline ja taotleb eristaatust, siis tihti nimetatakse ka asju teiste nimedega. 

Aga teisest küljest jälle võib ju küsida, — miks üritatakse midagi olemuselt uuenduslikku ja seni nägematut-olematut olemasolevatesse raamidesse suruda? Miks peab wolti-bolti-mees olema tööline? Tal ei ole ju palkajat? Või mis palkaja see äpp on? Sest kui arvuti kokku jookseb või kõvaketas läbi kärssab, kas siis on tegemist erakorralise töölepingu ülesütlemisega, ja kui on, siis kas äpist või töötajast tuleneval põhjusel?

Tihti müstifitseeritakse äppi, mis võib olla vaid suhtlusvahendiks, mis ei erine kuigivõrd telefonisuhtlusest või kirjavahetusest, sedavõrd, et ühiskonnas kujundatakse arvamus, nagu seniseid regulatsioone ei saaks sellele kohaldada, või kui saab, siis mingi erilise kiiksuga. Aga teisest küljest ei passi ka uue asja vanadesse raamidesse pressimine kõige paremini.

Kindlasti annab sel teemal tõstatada palju erinevaid probleeme, kuid katsume sel korral põgusalt peatuda vaid kahel: maksude ja töö- või teenussuhtega seonduval.

Mis maksab memme vaev?

Eesti maksusüsteemi voorusena on aastaid esitletud lihtsust ja erandite vähesust. Ajad on edasi läinud ja mõlema vooruse tähtsus on üha kahanenud. Kohati on seadused mitte lihtsad, vaid pigem sedavõrd keerukad, et ka spetsialistid jõuavad enne selge mõistmiseni jõudmist pea laua vastu muhklikuks taguada. Ja erandite vähesus on voorus vaid siis, kui eesmärgiks on kõigile võrdselt vastu hambaid kütta, hoolimata vanusest, soost ja varanduslikust seisundist. 

Mõistan, et viimase lause võinuks edukalt ka pea vastupidiselt sõnastada ja mõte olnuks samavõrd nauditav, kuid elu on eelkõige kirev nii sündmuste kui osapoolte osas, ja mõistlik on seda ju arvestada. Õigluse tagamiseks ei ole joonlaud just parim mõõdupuu.

Juhusuhted

Ja jõudsimegi otsapidi lahutuste põhjustaja, kuid teisest küljest Tinderi eduloo juurde, kui nii võib maksualase ajakirja kontekstis öelda.

Tunnen sel korral end üpris tagurlikuna, kuid ütlen ausalt, et minu viimaste aastate suurim üllatus on olnud maksuameti peadirektori (nimesid nimetamata) äpilembus, mille tulemuseks on seisukoht (moderniseeritud kujul):

Eraisikust autojuhid, kes teevad väga üksikuid juhuslikke sõite, mida ei saa ettevõtluseks lugeda, peavad teenitud tulu deklareerima tuludeklaratsiooni alajaotuses „Muu tulu, millelt ei ole tulumaksu kinni peetud“ ning maksma ise tulumaksu. Eraisikust autojuhtidel, kellele on see juhuslik tulu, muid makse sellega ei kaasne. Deklareerida tuleb sõitude või autojuhi teenuse eest saadud summa, millest kulusid (nt Uberi, Bolti või mõne muu sõidujagamisteenuse platvormi teenustasu, kütus, autoremont, rehvid jne) maha arvata ei saa.

Miks vihjan moderniseeritud kujule? Nagu ikka, alguses loodi taevad ja maad ning see on 14.10.2020 seisuga välja riputatud juhend. Kunagi oli palju põnevamat lugemist, kuid kes vanu asju meelde tuletab… sel on jupp aega vaja mõttetut otsimist teostada, enne kui õige asja üles leiab. MTA kodulehe puhul on see kas välistatud või nõuab Master Yoda abi. 

Aga sisu juurde tagasi tulles — ei sotsiaalmaksuseadus ega töötuskindlustuse seadus või ka kogumispensionide seaduse sätesta maksuvabastust juhuslikku laadi tööotsale. Seda pole, uskuge mind, me oleme sel teemal asja uurinud ja isegi õiguskantsleri enda asjasse seganud. Ükskõik kui mõistlik MTA tõlgendus ka ei oleks, januneb see õigusselguse huvides konkreetse sätte järele.

Samas, uskuge, ma olen selle tõlgendusega nõus, sest iga terve mõistusega olend peaks aru saama, et kui külamehele traktoriga paari vao tõmbamise eest pudel tehakse, siis ei hakka keegi traktoristi ei töötamise registris registreerima, keerulisi deklaratsioonivorme esitama ega makse tasuma sõltumata sellest, mida seadus expressis verbis meile ütleb. Nii lihtsalt ei tehta. Ja ei tehta mitte sellepärast, et me ei taha seadust täita, vaid sellepärast, et me mõistame, et see ei ole „piisav töö“, et seda tavapärase tööalase sooritusega võrdväärselt maksustada. See lihtsalt ei tohi nii minna. Ja õnneks on ühe valdkonna raames sellel käitumisel maksuameti indulgents taga.

Aga et mitte jääda hüüdsõnaliseks, toon teile kohe näite, kus hoolimata sellest, et tulumaksuseadus igasugust tulu maksustada soovib, ütleb Riigikohus, et tegelikult see nii ei ole, vaatamata sellele, et seadus sedasorti erandeid sõnaselgelt ei nimeta. Need tuletatakse seaduse teleoloogilise tõlgendamise teel: Füüsilise isiku maksustava tuluna TuMS § 12 lg 1 tähenduses saab käsitada üksnes sellist rahalist hinnatavat, tagastamatut ja realiseeritavat sissetulekut, mis tekib tulu saamise eesmärgil toimuva majandustegevuse tulemusena.

Seda seisukohta on halduskolleegium hiljem edasi arendanud seonduvalt mittevaralise kahjuga: Saamata jäänud tulu eest makstav hüvitis on oma olemuselt tulu TuMS § 12 lg 1 tähenduses ja kuulub tulumaksuga maksustamisele. Kui isikult ei oleks alusetult vabadust võetud, oleks ta vabaduses viibides saanud teenida tulu, mis oleks maksustatud tulumaksuga. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt tuleb sel juhul tulumaksuga maksustada ka saamata jäänud tulu hüvitis. Seevastu mittevaralise kahju hüvitis on üldjuhul oma olemuselt juhuslikku laadi sissetulek, sest sellisele sissetulekule sarnast tulu ei ole võimalik teenida tavaolukorras, kus isikule ei ole kahju tekitatud. Kuna mittevaralise kahju suurust ei ole võimalik rahas mõõta ja kahjuhüvitis on hinnanguline, siis ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui palju isiku varaline seisund muutus võrreldes olukorraga, mil mittevaralist kahju ei oleks tekitatud.

Ning seda seisukohta on omakorda tervisekahju hüvitise osas edasi arendatud järgmiselt: Kolleegium jääb seisukoha juurde, et mittevaralise kahju hüvitise puhul ei ole vähemalt üldjuhul tegemist füüsilise isiku maksustatava tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes. Praegusel juhul on mittevaralise kahju hüvitist makstud kaebaja tervisekahjustuste eest. Sellist hüvitist ei ole õige käsitada isiku tuluna, vaid tasakaalustava kompensatsioonina teise õigushüve kahjustamise eest. Ka ei ole võimalik tuvastada, kas ja kui palju kaebaja varaline seisund hüvitise maksmise tõttu muutus võrreldes olukorraga, mil mittevaralist kahju ei oleks tekitatud.

Need seisukohad on tuletatud tulumaksuseadusest hoolimata sellest, et tulumaksuseaduse § 1 lõikes 1 on öeldud: Tulumaksuga maksustatakse maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised. Ning § 12 lõige 1 täpsustab: Tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu.

Järeldus on see, et seadusele peab alati jääma mingi „aga“ varuks, lihtsalt sellepärast, et maailm oleks ilusam, õnnelikum ja õiglasem. Hea, et praegu on kohtute asemel selle „aga“ seadusesätete vahelt tuletanud maksuamet, kuid kuna see tõlgendus sisaldab väga palju ebamäärasust osas, mis see juhuslik tulu õigupoolest on, siis oleks seda mõistlik seadustes siiski täpsustada.

Muidugi, me võime nokkida, et mahaarvamisõiguse puudumine on tegelikult vastuolus maksevõimelisuse põhimõttega, sest tulu teenimiseks kantud kulusid ei võimaldata tulust enne maksukohustuse määramist maha arvata ning selliselt maksustatakse ka kulud, kuid see selleks. See on tulevikumuusika.

Riigikohus ei ole seda põhimõtet küll ülemäära avanud, kuid näiteks käibemaksu kontekstis selgitab siiski: Maksustamine peab toimuma maksumaksja maksevõimelisusest lähtuvalt ega tohi sõltuda tegudest, mis jäävad väljapoole maksuõigussuhte aluseks olevat teokoosseisu.

Miks?

Järgmisenga võiks küsida — miks peaks mingi äpinduse tulu või üldistagem — juhusliku tegevuse tulu — olema sotsiaalkindlustusmaksetega maksustatav?

Tegelikult põrkame me siinkohal esmalt muidugi kokku eelpool tsiteeritud Riigikohtu seisukohtadega tulu mõiste osas. Ehk siis, kui tegemist ei ole majanduslikust sisust kantud sooritusega, siis ei ole see ju tulumaksu objekt. Küsimus on muidugi, kas tulu, mida ei saada tulu saamise eesmärgil toimuva majandustegevuse käigus, saab ühtlasi liigitada juhuslikuks tuluks. 

Näiteks, kui keegi tellib minult juhuslikult mingi erialase töö, siis kas see on ikka päris see, mida Riigikohus silmas pidas? Mööngem, et Riigikohtu seisukoht hõlmaks pigem näiteks olukorda, kus keegi on enda tarbeks midagi kasvatanud ja siis soovitakse seda talt osta vms. Ehk, see on küll juhuslik, kuid võõrandamise eseme omandamisel puudus majanduslik eesmärk.

Kui wolti-bolti-mees läheb autoga kärutama, laeb äpi alla ja teenindab klienti, siis on tal kindlasti majanduslik eesmärk. Tulumaksuobjekt on seega kindlasti olemas. Kui ta sõidaks lihtsalt autoga linnas, ajaks omi asju ning võtaks hääletaja peale, kes talle omal soovil midagi pakuks, siis see oleks kindlasti sissetulek, mis ei ole kantud majandustegevuse eesmärgil toimuvast tegevusest ning mida seetõttu ei maksustata.

On see juhuslik? Kahtlemata. Kuid wolti-bolti puhul on see juhuslikkus pigem ebaregulaarsus, mitte eesmärgiga seotus. Ja see on natukene teine rakurss.

Järelikult on maksuameti kasutatav mõisteaparaat natukene ebatäpne, ehk oleks parem kasutada näiteks mõistet süsteemne või järjepidev? Mine tea.

Miks just sõitmine?

Aga miks mitte? Kas siis Wolt ei olegi sõitmisega seotud või siis Bolti toiduvedu? Nagu öeldud, ise defineerivad nad seda kohaletoomise tasuna. Maksuameti tsiteeritud juhend viitab küll vaid sõidujagamisteenusele, kuid usun, et selle all peetakse ka silmas, kui selle tulemusena veetakse elutut objekti, hoolimata sellest, et ohvrilooma selgesõnaliselt ei nimetata. See võib olla ebausust kantud, sest kogu kontseptsioon oli siiski maksuameti peadirektori soolo, mitte niivõrd ilmselt juristide siseveendumus.

Aga kõige sellega seoses on tegelikult tõstatatud mõnevõrra õigustatud küsimus — miks ainult nemad (nt Uber, Wolt, Bolt)? Järsku võiks ehitusettevõtjad teha nt Buildingfy ja lasta sama skeemi, nii et tapab?

Siinkohal tuleks jällegi terad sõkaldest eraldada selle sama juhuslikkuse põhimõtte täpse defineerimisega. Vaevalt, et Merko juhuslikult linnas ehitab, eksole. Iseasi, kui mõni kärss juhuslikult objektile satub ja midagi teeb.

Aga see on hea näidea, mida põhjustab selline määratlematus.

Aga kes või õigemini kellel siis?

Kes täidab maksukohustused? Kellel tekivad maksukohustused? Kas pelgalt see, et inimesed suhtlevad omavahel platvormi kaudu, muudab maksukohustuste täitjat? Maksu kinnipidajat, maksumaksjat, maksukohustuslast? Need mõisted on muidugi maksukorralduse seaduses küll sätestatud, kuid iga seadus kipub siiski täpsustama, kes on selle seaduse kontekstis üks või teine. 

Mis on aga äpinduse puhul puhul jällegi põnev – MTA ütleb: Taksoveoteenuse osutamine on oma olemuselt ettevõtlus. Kas ikka on? Või ehk ongi?

Siin tuleb abiks järgnevaltallpool avaldatud Soome töönõukogutöövaidlusorgani otsus, kuid mitte ainult. Õigupoolest võime me siinkohal küsida, kas maksuamet on valmis iga teenust lugema ettevõtluseks, kui teenuse osutaja nii soovib, või on oluline elektroonilise abivahendi kasutamine, ning miks me sellisel juhul üritame nui neljaks piinata neid ettevõtlikke inimesi, kes selle asemel et töölepinguga töötada, teevad oma osaühingu ja hakkavad endisele tööandjale teenust hoopis selle kaudu osutama? Kas tõesti äpp ongi võlusõna, mis kõigest üle sõidab?

Võiks jällegi küsida, —et miks mitte? Näiteks kui meie sotsiaalkindlustussüsteem ei oleks üles ehitatud selliselt, nagu see on, ja igaüks vastutaks ise oma vanaduspõlve kindlustamise ja haigusega seotud riskide eest (ma täpselt ei tea, kuid USA on mingis mõttes ilmselt oma sotsiaalkindlustusega midagi sinnakanti), siis me ju ei süüdistaks kedagi selles kontekstis OÜ-tamises?

Ehk siis kontekst toob kaasa nii hinnangud kui ka tõlgendused. Praegu tõlgendatakse küllaltki palju päris ausaid suhteid OÜ-tamiseks lihtsalt seetõttu, et iga vähegi väiksema ettevõtlikkusega isik on hoopis töösuhtes, ja see omakorda tähendab, et ta nuumab tööandjat, kes maksab talle ilmselt tunduvalt vähem kui saaks. Eks olukorrad ole erinevad, kuid tundub, et sotsiaalkindlustus vajaks siinkohal mingit reeglit, mis ei oleks tingimata seotud Eesti keskmise palgaga, nagu keskmise maksuametniku märg unenägu ette kirjutab, vaid mingi pisut normaalsema näitajaga, sest esiteks on sotsiaalkindlustus siiski suures osas inimese riisiko, ning teiseks, kui ta endale minimaalse garanteerib, siis ta ka tarbib vanaduses selle standardi järgi. Aga maksuametil on muidugi jällegi joonlaud, mis muu.  

Töine suhe?

Ja jõuamegi selleni, et esitada küsimus — millega siis õigupoolest on tegemist, kui ma tellin endale veoteenust?

Nagu tähelepanelik lugeja märkas, nihverdasin ma tegelikult maksu kinnipidamise ja maksukohustuse täitmise küsimusest kõrvale ja viskan kondi alles nüüd lugeja hambusse.

Kes viitsis eelmisel aastal töömees Urmase saagat jälgida, teab, et tulumaksu kinnipidamise kohustus kehtib küll töölepingulise suhte puhul, kuid ei kehti muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu puhul (TuMS § 40 lg 3), mida wolti-bolti- mees võiks harrastada. Samas, sotsiaalkindlustusmaksete osas sellist täpsustavat sätet ei ole olemas.

Aga kas inimene tellib teenust siiski päriselt autojuhilt või hoopis kelleltki teiselt, kellel endal võivad juhile makstava tasu osas tekkida nii maksumaksmise kui ka maksu kinnipidamise kohustused?

Tagurlik Euroopa, vaenulik kapitalism ja neli kahjulikku aastaaega

Mõistagi oleme meie, eestlased, tiigrid, mis sest, et lähim vastavale isendile sarnanev elukas on meil ilves ja mingis mõttes ka kodukass. Mujal Euroopas on enamasti lollid töllid, kes ei tea äpindusest midagi. Ja sellised tüübid on mitmel maal astunud eesrindlike äpimeeste vastu välja.

Võtkem näiteks Prantsusmaa, kus Uber tekitas palju paksu verd, sest sisuliselt tekkis taksoettevõtjatele konkurent, kes selle sama äpinduse kaudu saavutas ebaterve konkurentsi. Mõistagi korraldati pikette, söödi baguette’e ja joodi veini, kuid asi lõppes sellega, et Uberi juhid said kriminaalsüüdistuse ebaseadusliku taksoveoteenuse osutamise eest. Ja et keegi prantslasi ei süüdistaks, siis täpsustagem, et kontseptsiooni vaagis Euroopa Kohus ning enne kui prantslased jõudsid küsimuse tõstatada, olid tulised hispaanlased juba otsapidi Euroopa kohtus.

Euroopa kohus selgitas hispaanlastele nende Uberi asjas: 

38. Nimelt sellises olukorras, nagu kirjeldas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kus sõitjateveo eest vastutavad oma autot kasutavad mittekutselised juhid, loob vahendusteenuse osutaja ühtlasi linnatransporditeenuse pakkumise, mille ta teeb kättesaadavaks eeskätt infotehnoloogia vahendite abil, nagu põhikohtuasjas kõnealune rakendus, ja mille üldist toimimist ta korraldab isikute huvides, kes soovivad seda pakkumist kasutada linnas ühest kohast teise sõitmiseks.

39. Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest nähtub, et Uberi vahendusteenus põhineb oma autot kasutavate mittekutseliste juhtide valikul, kelle käsutusse annab see äriühing rakenduse, ilma milleta esiteks ei osutaks need juhid transporditeenust ja teiseks ei kasutaks linnas ühest kohast teise sõita soovivad isikud nende juhtide teenuseid. Lisaks on Uberil otsustav mõju sellele, millistel tingimustel need juhid teenust osutavad. Viimati mainitud seigaga seoses ilmneb nimelt, et Uber kehtestab samanimelise rakenduse kaudu vähemalt maksimaalse sõiduhinna, et ta võtab kliendilt sõiduhinna tasu ja kannab seejärel osa sellest tasust üle mittekutselisele autojuhile ning et tal on teatav kontroll autode ja juhtide kvaliteedi ja juhtide käitumise üle, mis võib vajaduse korral tuua kaasa juhtide väljaarvamise.

40. Niisiis tuleb seda vahendusteenust pidada lahutamatuks osaks üldisest teenusest, mille põhikomponent on transporditeenus, ning järelikult ei ole see kvalifitseeritav mitte „infoühiskonna teenuseks“ direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 2 – millele viitab direktiivi 2000/31 artikli 2 punkt a – tähenduses, vaid „transpordi valdkonna teenuseks“ direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punkti d tähenduses.

Ja ega prantslastel paremini läinud, neile korrati tsiteeritud lahendi põhjal: 

24. See järeldus kehtib samadel põhjustel ka põhikohtuasjas käsitletava vahendusteenuse kohta, kuna Euroopa Kohtu käsutuses olevatest andmetest nähtub, et see teenus ei erine olemuslikult teenusest, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 21, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda siiski kontrollima.

Niisiis, kui meie maksuamet ütleb, et tegemist on ettevõtlusega, siis on see küll arg püüdlus, kuid huvitavas suunas, sest Euroopa „tagurlikud jõud“ nimetavad äpi osa lihtsalt transporditeenuse lahutamatuks osaks.

Küsimus on selles, nagu me sisuliselt ka juba maksukohustuste tuvastamise osas viitasime, et see ei pruugi tingimata olla töölepinguline suhe. See võib olla mis iganes suhe sõltuvalt sellest, kas ja kuidas teenuse osutaja seda täidab tegelikult, mitte jutu järgi. Kohtupraktikas on aktsepteeritud ettevõtja vabadust valida, kuidas ta oma tööd korraldab: kas töötajaid palgates või füüsilisest isikust ettevõtjatega lepinguid sõlmides. Oluline on see, et tehingul oleks majanduslik sisu, et lepingu vormi ei kuritarvitataks.

Mis tähtsust sel on?

Selle küsimuse puhul peame muidugi mõtlema sellele, et sõltuvalt kohaldatava õiguse valdkonnast püütakse saavutada erinevaid eesmärke. Tööõiguse ja sotsiaalkaitse puhul on eesmärgiks seatud inimeste — töötajate ja füüsilisest isikust subjektide — kaitse erinevate riskide puhuks. Tööõigus on Eestis töötaja huvides küllaltki kallutatud. Mingis mõttes vaenatakse tööandjaid nagu nelja aastaaega — tõlgendused on enamasti töötaja kasuks kallutatud. 

Kui me siin ajakirjas avaldatava Soome töönõukogu töövaidlusorgani otsust vaatame, siis seal kaitstakse samuti töötajate huve. On ju selge, et keegi neist töötajatest ei ole ei meie mõistes FIE, OÜ või muu staatuse kandjad.

Meie maksuamet vaatab asja palju loovamalt ja pakub isegi ettevõtluskontot välja, kuigi ei täpsusta, mis siis saab, kui Bolt sõlmib ettevõtjaga nt püsilepingu, mis on küllalt tavaline, kuid teenuse osutaja kasutab ettevõtluskontot. Vihjeks nii palju, et see peaks olema ettevõtlusega mitteseotud kulu.

Aga Soomes loetakse kogu see gemüse töölepinguliseks suhteks. See puudutab küll toiduvedu ja teisi subjekte, kuid siiski. Mõtlema panev. Ja ärge alahinnake Soome juriste, küllap nad on ikka asjakohaselt haritud. 

Aga mis siis saaks, kui nad peakski tööle võtma? Kas sellega „lendaks kogu tiigrihüpe täiega pekki“? Ilmselt küll. Nii nagu tiguposti asendas e-post, ei erine tegelikult ju äpp teenuse osutamise suhtest traditsioonilises vormis. Lihtsalt et mõne subjekti puhul on tõesti suhe harv ja peaks otsustama, kas see väärib küünlaid, et sellest sotsiaalkindlustusmakseid nõuda. Aga see küsimus ei sõltu äpist, see oli ka töömees Urmase puhul.

Igal juhul soovitan Soome praktikasse süüvida, see avardab mitte ainult maailmavaadet, vaid paneb teid pedaalimisse teisiti suhtuma. Uskuge või mitte.


Soome töönõukogu arvamus kullerteenuse õigusliku olemuse kohta

Jüri Allikalt
EML juhatuse esimees

Koroona kriisi alguses, kui toidukullerid jms, kes kontaktivabalt kaupa kohale toimetasid, eriti suure tähelepanu all olid, tõstatati Soomes teema, mis on tegelikult juba ammu ja paljudes riikides päevakorral olnud. Küsimus on — kas äppide vahendusel kullerteenust osutavad inimesed on tegelikult nn operaatoriga, kes tellimusi vahendab, töösuhtes?

Juba märtsis tõstatati vastav teema ajakirjanduses ning anti asi Soome töönõukogule arvamuse kujundamiseks. Kuna küsimus oli keeruline, siis tuli arvamust kaua oodata, ning oktoobris hõisatigi välja uudis: tegemist on olemuslikult töösuhtes olevate teenuseosutajatega, mitte füüsilisest isikust ettevõtjatega. 

Asi ise sai alguse sellest, et Soome tööinspektsiooni kohalik rakuke asus tööaja seaduse nõuete täitmist silmas pidades toidukullereid kasutava ettevõtja tegevust kontrollima. St neid ei huvitanud mitte see, kas kullerite tasudelt on maksud korralikult kinni peetud ja makstud, vaid asjale läheneti hoopis teise nurga alt. Seetõttu räägitakse ka tööaja seaduse nõuetest jms, mitte ainult töölepingust.

Kuna teema on intrigeeriv ja aktuaalne ka Eestis, siis otsustasin tõlkida Soome töönõukogu arvamuse olulisemas osas eesti keelde. Arvamus puudutab toidukullerite tegevusele õigusliku hinnangu andmist. Tegemist ei ole sõnasõnalise tõlkega, vaid pigem olen n püüdnutud olulisemat edasi anda ning osaliselt ka päris vabas vormis ja oma sõnadega. Kuna Soomes kehtivad teiste nimedega õigusaktid, siis peab lugeja ise paralleele tõmmata mõistma, kuid usun, et see ei ole ülemäära keeruline. 

Soome töönõukogu arvamus ei ole järgimiseks kohustuslik, kuid annab aimu, kuidas asi võiks laheneda, kui keegi kulleritest pöörduks kohtusse ja paluks oma suhte kvalifitseerida töösuhteks. Kohe sissejuhatavas osas selgitatakse, et õiguslikult siduvat otsust see organ teha ei saa. Küll aga saab nõukogu selles küsimuses avaldada oma arvamust. Silmas tuleb pidada ka, et selle arvamuse puhul on üheksast9 nõukogu liikmest kolm3 asunud eriarvamusele. Kuna ka eriarvamus oli hästi põhjendatud, tõlkisgin sellestki olulisema ära.

Head lugemist!

Üldinfo 

Ettevõtted, kes kasutavad toidukullerite teenuseid, on tegelikult nn operaatorettevõtted (edaspidi — operaator), kes on loonud digitaalse platvormi, mille kaudu hallatakse toitude tellimuste toimetamist tellijatele. Operaator on senini pidanud toidukullereid füüsilisest isikust ettevõtjateks, kelle töö suhtes ei kehti tööõigus ega tööajaseadus ning on sõlminud nendega töö tegemiseks töövõtulepingud. Operaatorid palusid töönõukogul hinnata, kuidas operaator peaks oma äritegevust korraldama, et kullerite kui füüsilisest isikust ettevõtjate tegutsemine saaks toimuda seaduslikult. Töönõukogu leidis, et viimati nimetatud hinnangu andmiseks ei ole tal pädevust. Töönõukogu pädevusse kuulub üldiste arvamuste andmine Soome tööõiguse kohaldamise kohta. Seetõttu ei avaldanud töönõukogu arvamust, kas konkreetse kaasuse puhul peab suhet kulleriga käsitama töösuhtena või füüsilisest isikust ettevõtja poolt osutatava teenusena. 

Arvamuses välja toodud toidukullerite teenuse sisu ja korralduse ülevaade

Toidukullerite töö on nn platvormipõhine töö, mis tähendab, et töö tegemiseks kasutatakse oOperaatori hallatavat digitaalset platvormi, mille kaudu saavad kullerid teavet transpordi (tellimuste) vajaduse kohta ja kuhu toiduvalmistajad annavad teavet toidu toimetamise tellimuste kohta. Operaator värbab toiduvalmistajaid oma platvormi kasutajateks ja toidukullereid toidu toimetajateks tellijatele. 

Toidu tellija tellib toiduvalmistajalt (edaspidi — käitleja) toidu ja soovib selle toimetamist tellija aadressile. Käitleja valmistab toidu ja teavitab digiplatvormi kaudu teenuse vajadusest toimetada toit tellijani. Kuller saab digiplatvormi kaudu teavet teenuse vajaduse kohta ja valib sealt endale konkreetse teenuse. Kulleril puudub lepinguline suhe toidukäitlejaga ja tellijaga.

Arvamuses tuuakse välja, et kullerid ei ole oma töös siiski päris iseseisvad, vaid juhinduvad operaatori poolt neile antud kirjalikust juhisest, kuidas seda tööd teha tuleb. Kullerid teevad tööd vahetustega ja operaator teostab töö tegemise üle siiski teatud järelevalvet. Operaatori veebilehel olevas värbamisvideos juhendatakse kullereid detailselt, kuidas seda tööd teha tuleb. Kullerid broneerivad telefoniäpi kaudu oma töövahetused kokkulepitud piirkonnast operaatori hallatavas veebirakenduses. Töövahetusi ei saa kuller valida täiesti vabalt, vaid kasutatakse paremusjärjestust, mille on koostanud operaator ja mille alusel on kullerid jagatud rühmadesse. Järjestuses eespoolsel kohal olev rühm valib kõigepealt, ja temast ülejäänud (mittevalitud) vahetused kanduvad valiku tegemiseks paremusjärjestuses järgmisele rühmale jne. Kuller võib oma valitud vahetuse tühistada 24 tundi enne selle algust, ilma et see tooks talle kaasa mingeid rahalisi sanktsioone. Tühistamisel antakse see vahetus vabaks ja selle saab digiplatvormi kaudu valida endale kulleritest keegi teine. Samuti saab kuller loovutada oma vahetuse valiku operaatoriga eelnevalt kokku lepitud asendajale. Kullerite tasu on kõigile ühetaoline ja selle määrab operaator. 

Reeglina teeb kuller tööd oma töövahenditega (mobiiltelefon, jalgratas, mopeed, auto jm), kuid operaator pakub kulleritele ka omalt poolt näiteks riideid, rattakiivrit ja toidukotti. Transpordivahendi, telefoni, parkimise jms teenuse osutamiseks vajalikud kulud katab kuller ise. Kuller võib teenust osutada ka teistele sama teenuse pakkujatele, sh ettevõtte konkurentidele (puudub konkurentsikeeld). Kuller osutab teenust operaatori, mitte enda nimel. Operaatori ja kulleri vahelises lepingus ei ole kokku lepitud teenuse minimaalset ega muud mahtu ning kuller ei ole kohustatud operaatori pakutavat tööd vastu võtma. Kullerile ei maksta töötasu, vaid makstakse tasu teenuse eest. 

Töövõtulepingus ei kohustata kullereid kokkulepitud teenust isiklikult osutama. Operaator ei suuda kontrollida ega ka kontrolli, kes tegelikult tellimuse täidab (teenust osutab). Kuller võib kasutada iseseisvalt abilist (assistenti) või allhanget valitud teenuse osutamiseks ega pea seda operaatoriga kooskõlastama, ning abilisel või alltöövõtjal ei teki ettevõttega lepingulist suhet. Praktikas toimub asendaja kasutamine selliselt, et esialgne kuller edastab oma valitud teenuse andmed abilisele või asendajale, kes logib kulleri nimel oma mobiiliga süsteemi sisse. Operaator maksab teenuse eest tasu esialgsele kullerile, kellega on töövõtuleping, ega kontrolli, kuidas teenuse tasu jaotatakse kulleri ja tema abilise või asendaja vahel. Digiplatvorm ei anna operaatorile eraldi teavet kulleri abilise või asendaja kohta. 

Operaator ei jälgi kulleri tegevust teenuse osutamisel, vaid jälgib üksnes toidu kohaletoimetamise fakti (toidu transporti), ja toidu käitleja saab jälgida, kas toidutellimus jõudis tellijani. Toidu tellija saab teavet oma tellimuse käitleja poolt aktsepteerimise ja toidu valmistamise alustamise kohta ning tellimuse tellijale transportimiseks vastuvõtmise kohta. 

Kullerteenuse puhul peetakse oluliseks, et toit jõuaks tellijani võimalikult kiiresti ja soojana, mistõttu täidab kuller reeglina ühe tellimuse korraga. Sõltuvalt toidust ja tellija asukohast on võimalik ka, et kuller võtab kaasa mitme tellija toidud ja toimetab need kõigile sama sõidu raames.

Kullerteenust osutatakse reeglina päeval ajavahemikus kella 8-st hommikul kuni 23-ni õhtul. Kuller saab teenust broneerida järgnevas 7-päevases vahemikus. Keskmiseks teenuse osutamise pikkuseks ühele tellijale on arvestatud 35 minutit, kuid see võib sõltuvalt linnast, nädalapäevast ja kellaajast suuresti erineda. Operaator ei kogu tagasisidet kullerite tegevuse kohta.

Toidu pakendab käitleja. Operaator pakub käitlejale ka omi paberkotte, kuid käitleja ei ole kohustatud nendesse toitu pakkima. Kuller võib toidu toimetamiseks kasutada ka oma termokotti.

Töönõukogu seisukoht

Soome tööõiguse järgi iseloomustavad töösuhte tekkimist järgmised asjaolud ja tingimused: tööd tehakse lepingu alusel, tasu eest, isiklikult ning tööandja juhtimisel ja järelevalve all ning tööandja vahenditega. Töötajale asendaja leidmine on reeglina tööandja pädevuses. Tööandja nõusolekul võib töötaja töö tegemiseks endale abilise tööle võtta.

Töönõukogu leidis, et toidukullerid teevad tööd töösuhte raames, kuna nende töös on täidetud kõik töösuhtele iseloomulikud tingimused (tunnused), mistõttu nende tegevus kuulub Soome tööajaseaduse ja töölepinguseaduse reguleerimisvaldkonda. Seisukohta põhjendatakse järgmiselt:

Tööajaseaduse kohustuslikkus töölepingu seaduse 1. peatüki suhtes

Soome tööajaseadust (§ 1) kohaldatakse töölepinguseaduses (§ 1) nimetatud töölepingu alusel tehtavale tööle.Sellest tulenevalt ei saa lepingupooled kehtivalt kokku leppida, et lepingulistele suhetele, mis tegelikult vastavad reguleerimisala määratluses viidatud töölepingu tunnustele, ei kehti tööaja seadus või et poolte lepinguline suhe ei ole üldse töösuhe. Seetõttu ei ole õigussuhte olemuse hindamisel määrav töölepingu pealkiri, poolte kasutatud nimetused ega poolte enda arusaamad õigussuhte olemusest. Selle asemel hinnatakse objektiivselt tegelikku tööd ja selle asjaolusid. Hinnangut võivad mõjutada aga töölepingu poolte arusaamad ja lepingu eesmärk, mis väljenduvad konkreetselt töö tegelikus täitmises. 

Tööaja seaduse § 1 kohustuslikkus tähendab, et ülaltoodud asjaoludest ei saa järeldada operaatori ja toidukullerite vahelise õigussuhte olemust. Seetõttu tuleb kaaluda, kas töölepingu seaduse 1. peatüki 1. jao 1. alajaos sätestatud tunnused täidetakse tegelikult, kui toidukuller tegelikult töötab (teenust osutab).

Kulleri töö õigussuhte hindamine: leping ja teise isiku jaoks töö tegemine

Kuller ja operaator on sõlminud lepingu, mille sisuks (eesmärgiks) on tegelikult töö tegemine. Toidu ja muude toodete transportimine tellijale on töö, millel on majanduslik sisu (majanduslikult väärtustatud töö). Seetõttu on töönõukogu hinnangul tegemist töö tegemisega töölepingu seaduse § 1 mõttes. Asjaolu, et toidukullerite töö maht varieerub ja et see töö ei pruugi tingimata kaasa tuua kullerile täielikku majanduslikku toimetulekut, on nende omaduste täitmise hindamisel ebaoluline.

Operaatori väitel ei ole tegemist töölepingulise suhtega, kuivõrd pooled on lepingus kokku leppinud, et see ei ole töösuhe. Töönõukogu hinnangul võib mis tahes lepinguline pooltevaheline tööde teostamise alane dialoog tekitada töösuhte lepingulised tunnused ning lepingu nimetus ega lepingus olev vastava asjaolu kinnitus ei saa mõjutada töölepingu seaduse §-s 1 sätestatud kohustusliku reguleerimisala määratlemist.

Töösuhtele on iseloomulik töö tegemine kellelegi teisele ehk siis tööandja nimel. See tähendab, et töö vahetut kasu peab saama töötaja lepingupartner ehk tööandja. Töötaja saab tööd, mida ta teeb töötasu eest, kuid see ei ole eeltoodud mõistes töö vahetu kasu, mida saab tööandja. 

Eeltoodut silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et kohustus teha tööd teise isiku heaks on toidukullerite töös täidetud.

Hüvitis 

Töösuhtele on iseloomulik töö eest tasu saamine, st et töö eest tuleb töötajale maksta tasu palga või muu majandusliku väärtusega hüvitisena.

Praegusel juhul saavad toidukullerid operaatorilt tehtud töö eest transpordispetsiifilist rahalist tasu. Ettetellitud transpordiaegadel võidakse tasu määrata ka tunnipõhiselt. Mõlemal juhul on tegemist rahas makstava hüvitisega, mis on seega töölepingu seaduse §-s 1 osutatud tasu. Tasu nimetus, suurus ja määramise alus ei oma tasu kui töösuhte tunnuse hindamisel tähendust.

Individuaaltunnused 

Töösuhe eeldab, et füüsiline isik võtab töö tegemiseks isiklikult kohustuse. Kullerid on füüsilise isikuna sõlminud lepingu operaatoriga.

Üldreegli kohaselt teeb töötaja tööd ise ja tal ei ole õigust kedagi teist enda asemele ilma tööandja nõusolekuta seda tööd tegema panna. Töötajale asendaja määramine on tavaliselt tööandja otsustada. Tööandja nõusolekul võib töötaja aga võtta tööle enda abistamiseks abistaja. Töötajal on võimalik võtta tööandja nõusolekul ka ise asendaja, kes selle töö tema eest ära teeb.

Operaatori sõnul saavad toidukullerid ise võtta endale asendaja. Asendaja ei pea sõlmima operaatoriga lepingut kullerteenuse osutamiseks. Praktikas toimub asendamine operaatori sõnul nii, et kuller edastab oma kasutajaandmed teisele isikule (asendajale), kes logib süsteemi sisse kulleri nimel. Kui kuller kasutab asendajat või alltöövõtjat, ei mõjuta see tegelike lepingupoolte vahelisi lepingulisi suhteid ja tasu makstakse kullerile, kellega on oOperaator lepingu sõlminud. Operaator ei mõjuta ega otsusta, kuidas kuller ja alltöövõtja või asendaja omavahelisi lepingulisi suhteid korraldavad.

Operaator selgitas, et praktikas ei ole kullerid vajanud või taotlenud oOperaatorilt asendaja kasutamiseks nõusolekut. Operaatoriga sõlmitud lepingu kohaselt on asendaja kasutamine siiski lubatud ajutiselt ja ainult kirjaliku kokkuleppe korral. Nagu eelpool juba märgitud, võib töötaja kasutada ka assistenti või abilist, mis iseenesest ei mõjuta kulleri isikliku kohustuse täitmist. Seetõttu ei saa pidada asjaolu, et toidukullerid saavad vajadusel oOperaatoriga kokku leppida asendaja või alltöövõtja kasutamise, selliseks, mis võiks mõjutada lepingu täitmist.

Töönõukogu arvates on operaatori väide, et praktikas oleks olnud võimalik asetäitjaid kasutada ilma tema nõusolekuta, vastuolus töönõukogule esitatud kirjaliku lepingu tingimustega. Lisaks, assistendi kasutamine töösuhtes võib põhineda ka tööandja vaikival nõusolekul või ka hilisemal heakskiidul tööandja poolt. Seega võib asendaja kasutamise lubamine kirjaliku lepingu tingimusi rikkudes põhineda ettevõtte vaikival nõusolekul. Töönõukogu arvates on kullerite töö puhul täidetud ka töö tegemine individuaaltunnuste alusel (töö tegemine isiklikult).

Juhtimine ja kontroll, sealhulgas vastavus direktiivile

Töösuhtes tuleb tööd teha tööandja määratud tingimustel ning juhtimise ja järelevalve (kontrolli) all. Juhtimine tähendab tööandja õigust määrata kus, kuidas ja millal tööd tehakse. Järelevalve on omakorda tööandja õigus jälgida seda, et töötaja täidaks antud tööde teostamise nõudeid ja eeskirju.

Praktikas ei nõuta aga tööandjalt töötaja töö konkreetset ning üksikasjalikku juhtimist ja järelevalvet. Näiteks võib töö olla sellist laadi või korraldatud nii, et praktiliselt ei ole vaja tööandja konkreetseid tööjuhtimise ja kontrollimeetmeid tarvitusele võtta. Kriteeriumi täitmine nõuab ainult, et lepingupoolte seisukoht oleks selline, et tööandja saaks selle otsustamisel konkreetseid juhtimis- ja kontrollimeetmeid tarvitusele võtta. Vastavalt sellele peab töötaja töösuhtes täitma kõiki juhiseid ja korraldusi, mida tööandja võib talle anda. 

Praegusel juhul on operaator seisukohal, et tööaja seaduse kohaldamine toidukullerite tööle oleks ebaselge just EL direktiivi täitmise seisukohalt. Kuller võib vabalt otsustada, millal ta on transpordi korraldamiseks kättesaadav. Töö tegemiseks ei ole kokku lepitud töö(miinimum)mahtu. Lisaks on kulleritel lubatud eelnevalt valitud töö teated tühistada. See on kulleri enda otsustada, kas ta võtab mingi töö vastu. 

Töönõukogu arvates on tegemist tööle asumise ja tööaja määramise tingimusega, mis kuulub lepinguvabaduse reguleerimisalasse, mitte asjaoluga, mis iseloomustaks töö juhtimist ja järelevalvet (kontrolli). Töönõukogu on juba oma ühes varasemas arvamuses juhtinud tähelepanu sellele, et töölepingus on võimalik kokku leppida, et tööd tehakse ainult aeg-ajalt tööle kutsumise alusel või muul eraldi kokku lepitud viisil. Seetõttu ei ole direktiivi seisukohalt asjakohane, et toidukullerid võivad vabalt otsustada, millal nad on operaatorile kättesaadavad. Samuti ei mõjuta direktiivi täitmise kontrollimist asjaolu, et operaator ei saa näiteks kindlaks teha, mitu päeva või tundi kuller nädalas või kuus töötab või kas kuller üldse tööd aktsepteerib.

Selle asemel tuleb direktiivist lähtuvalt pöörata tähelepanu sellele, kas operaatoril on praktikas võimalus mõjutada kullerite tööviisi, tööaega ja kohta, kui kuller on töö vastu võtnud, ning tagada, et kullerid tegutseksid töö tegemisel operaatori antud juhiste kohaselt.

Analüüsitavas asjas antud seletuste kohaselt töötab operaatori digitaalne platvorm nii, et kui kuller on sinna sisse loginud, teeb platvorm kullerile ettepaneku valida saatmist vajav tellimus. Iga kuller otsustab iseseisvalt, kas ta võtab transpordiülesande vastu ja kui palju neid võtab. Transporditellimuste pakkumine määratakse automaatselt: teenuse algoritm annab kullerile ülesande, mis arvestab, kui lähedal talle on käitleja ning tema saadetis, mis ootab transportimist. Süsteemi algoritm suunab tellimused erinevatele toidusaadetistele võimalikult protsessisäästlikult.

Arvestades, kuidas kulleri tegevus ja töö saamine praktikas toimib (vt eelpool toodud lühikirjeldust), on töönõukogu seisukohal, et selle kirjelduse põhjal tuleb kullereid lugeda saadud transporditellimuste täitjaks oludes, kus operaatori digitaalse platvormi kaudu on ilmne konkreetne töö juhtimine ja kontroll. Platvormi ja selle toiminguid kontrolliv algoritm ei ole operaatorist eraldiseisev asi iseeneses, vaid osa operaatori tegevusest. Igal juhul näivad kirjeldatud tegelikud töötingimused olevat sellised, et vajaduse korral on operaatori töötajal võimalus teostada kulleri töö juhtimist ja järelevalvet väga üksikasjalikult. Sellest tulenevalt tuleb operaatori juhtimis- ja kontrollitingimus lugeda kullerite töö puhul täidetuks.

Töönõukogu üldhinnang 

Ehkki töösuhte täpsed tunnused on seaduses sätestatud, on konkreetset kaasust vaagides vaja hinnata kõiki juhtumi asjaolusid kogumis. Seda seetõttu, et iga töösuhte definitsiooni üksik tunnus (leping, teise jaoks töö tegemine isiklikult, tasu eest, teise juhtimise ja kontrolli all) võib olla omane nii töösuhtele kui ka füüsilisest isikust ettevõtjana teenuse osutamisele. Seetõttu on vaja üldisemat hinnangut peamiselt nendeks puhkudeks, kus on vaja täpselt piiritleda, kuidas eristada töösuhet ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist, arvestades, et viimast ei kaitsta tööõiguse normidega. Siiski tuleb arvestada, et hinnangu andmise vajadus võib tekkida ainult olukordades, kus tegelikes töötingimustes on ilmnenud faktid, mis räägivad selgelt töösuhtele vastu ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise kasuks. 

Oma varasemas praktikas on töönõukogu rõhutanud, et kui lahendus antakse üldhinnanguna, siis arvestatakse lisaks õiguslikele küsimustele ka sotsiaalseid ja majanduslikke kaalutlusi. Seetõttu tuleb üldhinnangu vajaduse üle otsustamisel kaaluda, kas tegelikud töötingimused toovad esile muu hulgas töötajaga seotud sotsiaalseid ja majanduslikke tegureid, mis ohustavad õigussuhte töösuhtena käsitamise eeldust.

Töösuhte individuaalseid tunnuseid on uuritud eespool ja jõutud järeldusele, et operaatoriga lepingu sõlminud toidukullerite töösuhte puhul on need tingimused ilmselt täidetud. Siiski tuleb veel uurida, kas esitatud materjalist nähtub toidukäitleja tööga seotud asjaolusid, mis viitaksid, et tegemist oli siiski füüsilisest isikust ettevõtja tegevusega (teenusega).

Füüsilisest isikust ettevõtjana teenuse osutamisele omaseid tunnuseid ei ole seaduses sätestatud, vaid need on tuletatavad kaudselt kohtupraktikast, kus on hinnatud töölepingu seaduse reguleerimisala. Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise või kutsealal tegutsemise tunnused jagunevad sisulisteks (materiaalne) ja vormilisteks (formaalne). 

Materiaalsed tunnused on üliolulised ja hõlmavad tegevuse sagedust (st kas tegevus on ühekordne ja pigem juhuslik või järjepidev) ja avalikkusele nähtavust ning ettevõtlusriski (kapitali kaotamise ja tegevuse finantsriski) võtmist, samuti ettevõtlusriski võtmise vabadust. Tegevuse sagedus ja avalikkusele nähtavus tähendavad, et inimene pakub oma teenuseid ja teatab sellest avalikkusele. Materiaalsed tunnused hõlmavad muu hulgas järgmist:

– töövõtjal on õigus tööandjaga konsulteerimata kasutada assistente ja asetäitjaid;

– töövõtjal on vabadus ise oma tööaeg määrata;

– töö eest makstava hüvitise suuruses võetakse arvesse pensioni- ja õnnetusjuhtumi kindlustusmakseid, st nende sissemaksete tasumine kajastub muu hulgas ka töö hinnakujunduses;

– töövõtjal on mitmeid samaaegselt täidetavaid ülesandeid;

– tööandjal ei ole õigust töövõtja järelevalvele ja

– töövõtjal on õigus ise otsustada, kuidas tööd teostatakse ja korraldatakse.

Füüsilisest isikust ettevõtja tegevuse formaalsete tunnuste hulka kuuluvad äriregistrisse kande tegemine ja muu sarnane, registrikoodi saamine, Soomes ka ettemaksuregistris kande tegemine ja ettevõtja pensionikindlustuse sõlmimine. Formaalseks tunnuseks peetakse ka teenuse (töö) eest maksmise viisi, st kas teenuse (töö) eest arve esitab töövõtja ja kas summa sisaldab käibemaksu.

Töölepingulises suhtes on tavapärane, et tööandja soetab tööks vajaliku varustuse ja tööd tehakse tööandja töövahenditega. Kuid võimalik on ka, et töötaja on nõustunud töötama oma tööriistade ja seadmetega. Töölepingu seaduse § 1 näeb sõnaselgelt ette, et selline kokkulepe on töösuhtes võimalik. Arvamuse taotluses kirjeldatud juhul on operaator ja kuller kokku leppinud, et kullerid soetavad ise tööks vajaliku nutitelefoni ja transpordivahendi (auto, motorolleri või jalgratta). Nagu on märgitud valitsuse ettepanekus töölepingu seaduse kohta, ei välju töötaja poolt enda tööriistade ja seadmete kasutamine töös töölepingu alusel töötamise mõistest, välja arvatud juhul, kui asjaolude põhjal saab järeldada, et töövõtja kannab töö tegemisega seotud majanduslikku riski, mis on iseloomulik füüsilisest isikust ettevõtja tegevusele. Kullerite kohustus ise töövahendid muretseda ei saa iseenesest tähendada, et tegemist ei ole töölepingu alusel tehtava tööga.

Samuti on selgunud, et operaator ei hüvita kulleritele töövahendite ostmise või kasutamise kulusid. Siiski ei ole antud selgitusi selle kohta, et need kulud oleksid nii suured või märkimisväärsed, nagu on toodud eespool viidatud valitsuse ettepanekus, et need tooksid kaasa kulleritele teenuse osutamisel majandusliku riski. Ehkki selline kokkulepe ei pruugi töösuhtes olla tavapärane, ei saa sellest iseenesest järeldada, et kullereid võiks seetõttu pidada füüsilisest isikust ettevõtjateks.

Operaator on selgitanud, et kullerid võivad vabalt töötada ka konkurentide juures. Töölepingu seadus keelab töösuhtes konkureeriva tegevuse. Keelatud on ainult selline tegevus, mis ilmselgelt on tööandjale kahjulik ja vastuolus tööhõive hea tavaga. See tähendab, et töötaja võib töötada oma kutsealal mõne teise tööandja juures või teha seda ettevõtluse korras tingimusel, et see tegevus ei kahjusta tema tööandjat töölepingu seaduse mõistes. Seega võib töötaja töötada ka oma tööandja konkurendi juures, rikkumata konkurentsikeeldu. Asjaolu, et kullerid saavad teha toidu toimetamist ka teiste tööandjate juures, ei ole töönõukogu arvates piisav argument töösuhte eitamiseks. Nagu eespool öeldud, võib töötaja sama tööd teha ka mitme erineva tööandja juures.

Eespool toodi välja, et füüsilisest isikust ettevõtja tegevuse materiaalsete tunnuste hulka kuulub tegevuse sagedus ja avalikkusele nähtavus. Kulleri poolt samaaegne töö tegemine muudele ettevõtjatele kui operaatorile võib olla tingitud ka asjaolust, et ta on oma tegevust üldiselt ja avalikult turundanud (reklaaminud). Asjas ei ole siiski ilmnenud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et kullerid oleksid pakkunud oma teenuseid üheaegselt mitmele osapoolele. Samuti Ppuudub ka selgitus selle kohta, kas kullerid võisid ka tegelikult teostada teistele isikutele analoogset teenust samal ajal kui operaatorile.

Edasi tuleb analüüsida kullerite võimalust kasutada asendajaid/alltöövõtjaid. Operaatori selgituste kohaselt võib kuller vabalt endale asendaja võtta ja sellest ettevõtet mitte teavitada ning et asendajaks võib olla „igaüks”. Lepingu sätete kohaselt ei ole see aga võimalik ilma operaatori ja kulleri vahelise kirjaliku kokkuleppeta. Nagu eespool öeldud, võib ka töösuhtes kokku leppida abilise ja asendaja kasutamise korras. Seetõttu ei tähenda kullerite võimalus kasutada abilist või asendajat iseenesest seda, et tegemist on füüsilisest isikust ettevõtjaga.

Kullerid võivad loobuda juba saadud transpordiülesandest (tellimusest), taotledes ülesande tühistamist/üleandmist teisele kullerile. Sel juhul peaks kuller pöörduma operaatori ettevõtte kontorisse, mis vabastab kulleri ülesandest ja jaotab ülesande ümber teisele kullerile. Seega, kuller ei saa seda iseseisvalt korraldada.

Töönõukogu arvates ei ole ülaltoodud asjaolud samuti sellised, mis välistaksid töösuhte olemasolu. Selles kontekstis tuleb märkida samuti, et kullerid ei määra ise ka osutatava teenuse hinda. Kullerile töö eest tasu maksmisel ei ole arvestatud muu hulgas pensioni- ja õnnetusjuhtumi kindlustusmakseid, nagu seda oleks tehtud tavapärase ettevõtlusega tegelemise puhul. 

Tööaja seaduse rakendamine enne tööle asumist 

Operaator on selgitanud, et ta on sõlminud teenuste lepingud mitmete kulleritega. Puudub teave selle kohta, kui paljud lepingu sõlminud kullerid on tegelikult alustanud lepingu täitmist (teenuse osutamist). Töönõukogu juhib tähelepanu, et tööaja seaduse kohaldamine eeldab, et tööd on alustatud pärast lepingu sõlmimist. Sellest tulenevalt ei täideta tööaja seadust etapis, kui kuller ja operaator on sõlminud lepingu, kuid tööde teostamine ei ole veel alanud. 

Lisaks juhib töönõukogu tähelepanu asjaolule, et töölepingu seaduse kohaselt tekib töölepingu sõlminud töötajal kohustus töötada. Kui füüsiline isik ei ole võtnud kohustust tööd teha, siis ei ole tegemist töölepinguga töölepingu seaduse mõistes. Sellest tulenevalt ei saa tööaja seadus hakata kehtima enne, kui kuller on pärast lepingu sõlmimist ka tegelikult tööd tegema asunud.

Tööaja seaduse § 2 lõike 1 sissejuhatavas lauses osundatud tööaja autonoomia ja § 4 tingimused

Tööaja seaduse § 2 lõike 1 sissejuhatava lause kohaselt ei kohaldata tööaja seadust töötajale, kelle tööaeg ei ole eelnevalt kindlaks määratud ja kelle tööajast kinnipidamist ei kontrollita ning kes saab seetõttu ise otsustada oma tööaja üle. Tööaja seaduse kohaselt on selliseks tööks töö, mida tehakse seotud tegevuste eripära tõttu tingimustes, mis ei võimalda tööandjal kontrollida sellele kulutatud aja korraldust.Kullerite tegevuse (töö) välistamiseks tööaja seaduse kohaldamisalast peab kullerite töö vastama kõigepealt nn tööaja autonoomia üldistele kriteeriumidele, mis on sätestatud tööaja seaduse § 2 lõike 1 sissejuhatavas lauses. Nimetatud tingimuste olemasolul tuleb analüüsida, kas kullerite tegevus on töö eelviidatud lõike 4 tähenduses.

Tööaja seaduse paragrahvi 2 lõike 1 seletuskirja kohaselt tähendab tööaja autonoomia, et töötaja saab ise otsustada oma tööaja üle, st töötaja tööaega ei ole eelnevalt kindlaks määratud ja tema tööaja kasutamist ei kontrollita. Erandi hindamine peab alati toimuma igal üksikjuhul eraldi. Praktikas eeldab tööaja seaduse kohaldamise välistamine, et tegelikult ei ole töötajal määratletud regulaarset tööaega, mida ta on kohustatud järgima. Hinnangu andmisel tuleb erilist tähelepanu pöörata töötaja tegelikule võimalusele mõjutada oma tööaja pikkust ja jaotust. Ei ole määrav, kui töölepingus ei ole tööaega näidatud või kui tööandja lihtsalt kinnitab, et tööaja kasutamist aktiivselt ei jälgita. Töötajal puudub eeltoodud sättes viidatud tööaja autonoomia ehk tegelik vabadus otsustada oma tööaja üle, kui tööandja määrab töötaja töögraafiku ja seega ka tööaja kasutamise. Teiselt poolt olukorras, kus töötaja saab tööandja kehtestatud üldise ajagraafiku piires iseseisvalt otsustada oma tööaja konkreetse planeerimise ja ajastamise, võib tal ka olla tööaja autonoomia.

Nagu eespool näidatud, peab kuller saadud transpordiülesande teatud aja jooksul täitma ja ta ei saa selle täitmist näiteks mugavamale ajale edasi lükata. Samuti ei saa kuller klientide tellimuste põhjal otsustada, millal transpordiülesandeid üldse täidetakse. Saadud transpordiülesanded on ajaliselt seotud ja töönõukogu hinnangul ei vasta kulleri töö tööaja autonoomsusele, millele viidatakse tööaja seaduse § 2 lõike 1 sissejuhatavas lauses. Seetõttu ei ole vaja arvestada tööaja seaduse § 2 lg 1 punktiga 4.

Muud kaalutlused

Operaatoril oli töölepingu alusel võetud tööle ka üks kuller, kuid operaatori selgituste kohaselt tegi transportis kuller üksnes operaatori enda tellimusi. Seetõttu ei olnud töönõukogul teavet, mille põhjal ta oleks saanud võrrelda selle kulleri tegevust ja seisundit teiste kulleritega, kelle tegevust ja seisukorda töönõukogu oma arvamuses analüüsis. Teisalt leiab töönõukogu, et see võrdlus ei oleks isegi asjakohane.

Lõppjäreldus

Eeltoodud argumentide põhjal leiab töönõukogu, et operaatori ja toidukullerite vaheline töö on tööaja seaduse § 1 lõikes 1 nimetatud töösuhe. Kullerite töös ei avaldu ühtegi sellist fakti, mis näitaks tööaja seaduse § 2 lõike 1 sissejuhatavas lauses viidatud tööaja autonoomiat. Seega on kullerite tegevuse kohta kohaldatav tööaja seadus.

Töönõukogu märkis, et sõltumata tema arvamusest ütleb vaidluse korral siiski kohus lõpliku seisukoha, kas tegemist on töölepingulise suhtega või töövõtulaadse suhtega.

Kolme nõukogu liikme eriarvamus 

Kolm töönõukogu liiget jäid eriarvamusele. Nad leidsid, et asjas oleks kõigepealt tulnud kindlaks teha, kas kullerid teevad oma tööd (osutavad teenuseid) töölepingu seaduses sätestatud töösuhtes või iseseisvate ettevõtjatena. Juhul kui kullerite tegevus ei ole määratletav töösuhtena ja nende tegevusele töölepingu seadus ei rakendu, siis puudub vajadus kaaluda, kas tööaja seaduse kohaldamiseks vajalikud tingimused on täidetud.

Töösuhte tunnused on määratletud töölepingu seaduse 1. ptk 1. jao 1. alajaos, samas puudub ettevõtluse mõistel terviklik, seadusest tulenev määratlus. Definitsioon on järgmine:

Käesolevat seadust kohaldatakse lepingule (töölepingule), mille kohaselt töötaja või töötajad kohustuvad koos tööjõuna isiklikult töötama tööandja nimel tema juhendamisel ja järelevalve all töötasu või muu hüve eest.

Kulleri ja operaatori vahelist õigussuhet tuleb lugeda töösuhteks, kui kõik töölepingu seaduse 1. ptk 1. jao 1. alajaotise kriteeriumid on täidetud. Kui üks tunnustest ei ole täidetud, ei loeta õigussuhet töösuhteks, vaid muuks õigussuhteks.

On selge, et toidukullerid on operaatori juures teinud tööd tasu eest. Nad on isiklikult tööle pühendunud ja isegi kui asendusliikme kasutamine on mõnes olukorras lepinguga lubatud, ei välista see tingimata nendevahelise õigussuhte käsitamist töösuhtena. Seetõttu on määravaks, kas töö toimus ettevõtte juhtimisel ja järelevalve all.

Tähelepanu tuleb pöörata ka operaatori ja kulleri vahelise lepingu sisule ning sõnastusele. Lisaks töösuhte individuaalsete omaduste uurimisele tuleb töösuhte olemasolu üle otsustamisel arvestada õigussuhet tervikuna. 

Õigus juhtida ja kontrollida tööd tähendab, et tööandja määrab kindlaks, mis tööd, millal ja kuidas tehakse. Tööandja jälgib töö tulemuslikkust, mille tulemuseks on tööandja soovitud tulemus. Ettevõtlussuhtes on kontroll suunatud töö tulemusele, mitte töö tulemuslikkusele.

Töönõukogu praktikas ja õiguskirjanduses on tähelepanu pööratud ka sellele, kas töövõtjal on õigus pakutavast tööst keelduda. Keeldumisõigus viitab põhimõtteliselt muule õigussuhtele kui töösuhtele.

Analüüsitud juhtumi puhul on selge, et operaator ei ole kullerile tööde teostamist, ka töö tegemise aega ja viisi ette kirjutanud. Kullerid on ise otsustanud, kas nad üldse seda tööd teevad, millise ülesande valivad ja kuidas nad teenuse (toidu transportimise) kohustuse täidavad. Operaator ei ole ise töö üle järelevalvet teostanud, vaid on kontrollinud üksnes seda, kas toidupartii toimetatakse sihtkohta toidualaste õigusaktidega ette nähtud aja jooksul. Operaatori jaoks on olnud oluline, et toitu toimetataks ühest kohast teise, kuid mitte seda, kuidas toimetamine praktikas toimub.

On selge, et kulleril on olnud õigus keelduda mis tahes ülesannetest.

Operaatori ja kulleri vahelises lepingus on öeldud, et õigussuhe ei ole töösuhe. Vastutasuks tehtud töö eest on makstud teenustasu, millest ei ole näiteks pensionimakset kinni peetud. Kui kullerite tegevuses on täidetud kõik töölepingu seaduses toodud töösuhte tunnused, on see töösuhe, isegi kui lepingus on kokku lepitud midagi muud.

Lepingut ei saa siiski täielikult ignoreerida, kuna töösuhtes tehtud töö ja ettevõtlustegevus sarnanevad (kattuvad) üksteisega praktikas sageli. Kui lepingu sisu ei oleks asjakohane, võiks õigussuhet määratleda töösuhtena ka siis, kui töö teostaja soovib sõnaselgelt olla ettevõtja.

Eeltoodu valguses leiavad eriarvamuse esitajad, et on selge, et operaatori ja kulleri õigussuhtes ei ole täidetud töölepingu seaduse juhtimist ja järelevalvet iseloomustav tunnus. Seega ei saa see olla töösuhe töölepingu seaduse tähenduses. Operaatori ja kulleri vaheline leping ei anna alust teistsuguseks hinnanguks. Vastupidi, see sisaldab elemente, mis viitavad ettevõtjana või füüsilisest isikust ettevõtjana tehtud tööle.

Töönõukogu on lepingut hinnanud ainult selle sõnastuse põhjal, sest töönõukogul ei ole teavet selle kohta, mida lepingu sõlmimisel arutati ja kavatseti.

Õigussuhte üldhinnangus tuleb pöörata erilist tähelepanu asjaolule, et kullerid kannavad oma töö kulud ja finants(majandus-)riski, näiteks sõiduki ostmisel. See ei ole tüüpiline töösuhtele, kus tööriistade soetamise eest vastutab tööandja ja kannab nende omandamisega seotud finants(majandus-)riski.

Tööaja seaduse kohaldamine on seotud töösuhtega vastavalt töölepingu seadusele. Kuna operaatori ja kulleri õigussuhe ei ole töösuhe, siis tööaja seadus ei kohaldu.