Ranno Tingas, Ernst & Young Baltic ASi maksukonsultant, kirjutab Äripäevas, et sotsiaalmaksu maksmise riik võib erineda tulumaksu maksmise riigist.

Kui tööandja saadab töötaja välisriiki, peab ta arvestama, et sotsiaalkindlustuse maksete osas ei kehti samad põhimõtted nagu tulumaksu puhul. Lisaks erinevustele maksuliikide vahel tasub teadvustada, et tavapärasest keskkonnast välja minnes on eksimuse tõenäosus ja seega ka võimalikud kahjud suuremad ning seepärast tasub eelnevalt võimalikud riskid kaardistada. Eri riikides töötavate ehk piiriüleste inimeste töötasu maksustamine on reguleeritud mitmete õigusaktide, rahvusvaheliste lepingute ja Euroopa õigusega. Seejuures ei saa rääkida ainult sotsiaalmaksust, sest sotsiaalkindlustusmaksed on riigiti väga erinevaid (Eestis näiteks sotsiaalmaks, töötuskindlustuse makse ja kohustusliku kogumispensioni makse).

Lisaks võib sotsiaalkindlustuse maksete tasumise kohustus olla jagatud töötaja ja tööandja vahel. Seega on sotsiaalkindlustusmaksetega kaasnev regulatsioon piiriülestel juhtudel sageli keerukam kui tulumaksuarvestus töötasult. Teisest küljest annab see maksuplaneerimise võimalusi piiriüleste töötajate puhul. Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP), kuhu kuuluvad lisaks ELi liikmesriikidele Norra, Island ja Liechtenstein, kehtib põhimõte, et töötaja suhtes kehtib vaid ühe riigi sotsiaalkindlustussüsteem.

See põhimõte ei tulene Eesti siseriiklikust õigusest, vaid Euroopa Nõukogu 1971. aasta määrusest nr 1408. Sellest põhimõttest tulenevalt makstakse ka sotsiaalkindlustuse makseid EMPs üle riigipiiride liikuvate töötajate eest ainult ühes riigis. Kõige lihtsam ja üldisem reegel on, et sotsiaalkindlustuse maksed tasutakse töö tegemise asukohariigis.

Erinevalt tulumaksust ei ole aga oluline välisriigis viibitud päevade arv ega töötaja maksuresidentsus. Samas on sellele põhireeglile ka hulk erandeid. Loe täpsemalt: http://www.aripaev.ee/3704/rubr_artiklid_370404.html