Urmas Kiik, Advokaadibüroo Hedman Osborne Clarke'i vandeadvokaat, kirjutab Äripäeva arvamusküljel üleliigse laovaru tasu seaduse teemadel (suhkrutrahvist).

Üleliigse laovaru maksustamine, ehk suhkrutrahv on teema, millele ei näi lõppu tulevat. Hetkel on vaidlused n-ö teisel ringil ja Tallinna Halduskohus peatas möödunud aasta lõpus oma menetluse suhkrutrahviga, et küsida Euroopa Kohtult eelotsust. See on üldse esimene kord, kui Eesti kohus eelotsust küsib. Minu tagasihoidlikul hinnangul ei peaks suhkrutrahviga üldse kohtute aega ja vaeva kulutama, sest maksustamine oli algusest peale ebaseaduslik.

Suhkrutrahvi reguleerib üleliigse laovaru tasu seadus ÜLTS, mille eesmärk on võrdsete konkurentsitingimuste tagamine ja turumoonutuste ohu vältimine Eesti liitumisel ELiga. Viimane toimus meil mäletatavasti 1. mail 2004. ÜLTSi esialgne versioon avaldati 27.

aprillil 2004 ja hakkas kehtima neli päeva hiljem, 1. mail. Mil viisil saaks ÜLTS kas või teoreetiliselt oma eesmärki täita, kui see avaldatakse seadusandja poolt alles vahetult liitumise eel ja jõustub koos liitumisega? Üleliigseks tembeldatav suhkruvaru oli reeglina selleks ajaks juba ettevõtete lattu jõudnud, kusjuures täiesti seaduslikult, kuna ükski kehtiv õigusnorm mingeid keelde või piiranguid ei seadnud.

Riik pareerib kohtutes, et ettevõtjad olid suhkrutrahvist teadlikud palju varem ja seda ajakirjanduse vahendusel. Vabandust, aga sellist juttu on piinlik kuulata! Iga inimene teab, et kohustuslikud saavad olla üksnes ettenähtud korras avaldatud seadused jm õigusaktid. Kogu lugupidamise juures meie neljanda võimu ehk ajakirjanduse vastu - ajalehed ei ole meil ega ka arvatavasti üheski maailma riigis õiguse allikaks.

Loe täpsemalt: http://www.aripaev.ee/3834/arv_kolumn_uus_383401.html