Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tegi 26.11.2007 otsuse asjas nr 3-4-1-18-07 (OÜ Kadarbiku Köögivili kaasus), millega tunnistati pakendiaktsiisi seaduse § 2 punkt 7 alates 27. juulist 2000 kuni 31. detsembrini 2004 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus olnuks. Samuti tunnistati rahandusministri 7.

märtsi 1997. a määrus nr 24, millega kinnitati „Eesti kaupade nomenklatuuri rubriigid, millesse kuuluvad karastusjoogid“, 27. juulist 2000 kuni 31. detsembrini 2004 põhiseadusega vastuolus olnuks.

Seadusandja volitas rahandusministrit nimetama EKN-i rubriigid, mis sisaldaksid jooke, mis oleksid käsitatavad karastusjookidena PakAS tähenduses.

Karastusjoogi mõiste defineerimine oli vajalik selleks, et maksustada nende jookide pakendid karastusjoogi pakendiaktsiisiga. PakAS 2000. a redaktsiooni lisa kehtestas eraldi pakendiaktsiisi määrad karastusjoogi pakenditele ning alkoholipakenditele. Rahandusministri määruses teatud jookide (EKN-i rubriikide kaudu) seostamine PakAS karastusjoogi mõistega tõi kaasa õigusliku tagajärje - need joogid maksustati karastusjoogi pakendiaktsiisiga.

Seetõttu on kolleegium seisukohal, et volitades PakAS 2000. a redaktsiooni § 2 punktis 7 rahandusministrit sisustama karastusjoogi mõistet, volitas seadusandja ministrit kehtestama karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekti. Seadusandja volitust täites kehtestas rahandusminister määruses nr 24 pakendiaktsiisi maksuobjekti. Kolleegium ei tuvastanud, milline pakendiaktsiisi olemusest tulenev vajadus tingis maksuobjekti määratlemise delegeerimise täidesaatvale võimule.

Seadusandjal oli võimalik ise nimetada EKN-i rubriigid, millesse kuuluvad joogid oleksid karastusjoogid ning maksustatavad karastusjoogi pakendiaktsiisiga. Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Kuid üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat.

Kolleegium tuvastas, et PakAS 2000. a redaktsiooni § 2 punkt 7 volitas rahandusministrit kehtestama karastusjoogi pakendiaktsiisi maksuobjekti ning riivas põhiseaduse § 113 kaitseala. Kolleegiumi hinnangul on üldise maksupõhiõiguse selline riive formaalselt vastuolus põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lausega ning §-ga 113. Kolleegium piirdub formaalse põhiseadusvastasuse tuvastamisega ning ei asu hindama sätte materiaalset põhiseaduspärasust.

Rahandusministri määrus tugines põhiseadusvastasele volitusnormile. Põhiseadusvastase volitusnormi alusel antud määrus on formaalselt vastuolus põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lausega ning § 94 lõikega 2. Tutvu lahendiga: http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-4-1-18-07