Kaua aega on räägitud bürokraatia ja riigiaparaadi paisumise vähendamise vajadusest, kuid sõnadest ja lubadustest pole kaugemale jõutud. Väitega, et kokkuhoiukohti ei ole, ei saa kuidagi nõustuda, eriti kui konkreetsetele arvudele otsa vaadata, kirjutab Raul Eamets.

Uue valitsuse maksutõusudest ja nende majanduskasvu pidurdavast mõjust on palju kirjutatud. Lühidalt: tarbimismaksude tõus tõstab hinnataset ja tulumaksu tõus vähendab sissetulekute ostujõudu, kokkuvõttes tarbimine väheneb. Tarbimine moodustab peaaegu poole meie SKP-st, seega on mõju selge ja otsene.

Teine pool eelarvetasakaalust on kulude kokkuhoid. Algatuseks tuleks paljud kulud seadustest lahti kirjutada ja seejärel koostada kulupõhine eelarve, kus on näha konkreetsed kuluread, mitte abstraktsed programmid. Siis oskavad poliitikakujundajad ka midagi kuskilt kärpida või vähemalt saavad aru, mida kärbitakse.